Täna

Tänase kauni ilma puhul otsustasime Väikese Tüdrukuga McDonaldsisse jalutada ja kõhud punni süüa. Turusillal ütles meile tere üks naeratav tüdruk ja tuli välja, et tema ongi Skrata :)
Kosmos tahtis, et ma raamatukogutädisid ja -tüdrukuid ei kahtlustaks ning seal rahus edasi käiksin, ilmselt :D

Kui Mäkis minu järjekord tuli, oli mul sellest ootamatult kiirest kohtumisest pea vist sutike segi - oli küll kenasti meeles, et 2 juustuburgeritega laste-einet, fanta ja coca, vaniljega šeik, sinepikaste ja metsamarjapirukas..., aga unustasin ära, et maailmas on peale müntide olemas ka paberraha. Hakkasin uljalt müntidega maksma ja pidin kreepsu saama, kui taipasin, et mul pole kaheksat eurot müntides. Olgu, otsustasin maksta kaardiga: toppisin seda mitu korda sisse, aparaat aga ütles mulle, et võtku ma see välja... Lõpuks sain aru, et topin sinna ID-kaarti :p

Ma olen püüdnud sellisteks käikudeks valida päikesepaistelised ilmad, kuid ma usun, et täna jõudis mulle lõplikult kohale, et Väike Tüdruk on päikesega pahur aga vihmaga lõputult 'päikeseline'... Ta viskas kuni kojusaabumiseni vahvasti nalja, kuigi tema jaoks mul varju polnud ja meie 'kõrguste' vahe on siiski 30 cm, nii et minu vari teda väga ei kaitsenud. Ega ta varju alla hoidnudki, keksis ringi ja tegi trilli-tralli... Küll teeskles ta kõrgel kõnniteeäärel lõksjujäänut ja sirutas ahastades käsi minu poole, kes ma juba all olin, ning hüppas siis - käsivars näo ees - täiesti enesetapjaliku karjatusega alla. Siis, ühe koha peal oli liiv asfaldi peal, ning kõige peal voolas vesi ja Väike Tüdruk hoiatas mind eemale rebides: "Ettevaatust - vesiliiv!" Teisal huilgas ta näljase kalamehe häälega "Näe, lõhe!", pidades silmas lõhet asfaldis, jne jne... Ta on ikka hirmus vahva.

Laste-einega olid seekord kaasas armasd pehmed smurfid, mis meeldivad ka koopa-kassile:



















Pildistasin ka veidrat reklaamlehte, mis me täna saime.
See on kutse uue poe avamise üritusele.




Hilinejaid sisse ei lasta, aga õigeks ajal saabunutele lubatakse šampust, kingitusi, millest üks olevat uue pesuvahendi proovipakk, mille võimsus vastab 30 kilogrammile tavalisele pesupulbrile. Kui see oleks 10 korda tavalisest pesupulbrist kangem, siis kaaluks see 3 kilo - vaevalt, et sellist koormat külalisele kanda antakse. Kui 100 korda kangem, siis kaalub see 300 grammi. Siis oleks see nagu vitamiiniterakese panemine pesumasinasse... Kas see on usutav? Mulle mitte...





Kuid me ei saa seda ka kontrollima minna, sest selgub, et see üritus on alla 45 aasta keelatud :D



Aga mis ma veel tahtsin rääkida...
nimelt seisin täna koridoris raamaturiiuli ees, kus on enamik meie 'maailmakirjandusest'. Eesti ja vene ilukirjandus on eraldi, samuti ... noh, kõik muu. Ja ma mõtlesin, et huvitav, kui suurt osa ma sellest riiulitäiest üldse lugenud olen? Lugesin kokku ja sain sellise suhte:

loetud 116 / lugemata 55 raamatut. Ehk loetud on 2/3 raamatutest.

Polegi nii hull. Aga üldiselt ma arvan, et need raamatud, mis endal koduriiulil on, võiks ikka kõik läbi lugeda... Meil on veel mitu riiulipüstakut ja nendes on suhe arvatavasti märksa rohkem lugemata raamatute suunas, sest ajalugu, geograafiat, ulmet ja krimi ma nii palju lugenud pole, aga seda kõike on Mees päris palju kogunud. Samas üksik-riiulid, kus on religioonid, psühholoogia ja filosoofia on vast 95% ulatuses 'läbi töötatud'... kuigi aus oleks ära märkida, et nende valdkondade läbilugemata raamatuid hoian ma ju hoopis magamistoariiulis :D

Hakkasin lugema Faulkneri "Hälinat ja raevu"... Tundub, et mitmel tegelasel on sama nimi ja kuna teksti igal leheküljel on hüpped minevikku, on alguses üpris raske pihta saada, mis sugulussuhted neil Jasonitel ja Quentinitel omavahel on... AGA sellegipoolest on seda raamatut kerge lugeda, lihtne sisse elada... Mõni autor räägib nii 'võõralt', et raske on tema jutustamise laadiga harjuda, Faulkner aga on kuidagi omane. Peaksingi vist rohkem klassikat lugema...

Oioioi, mis on kell!, Mees ootab oma omletikest :), pean lippama! :)