Oh boy, oh girl...

Täna käis mul külas sõbranna oma kahe lapsega, Tüdruk 5, poiss saab peagi 3.

Väike Tüdruk ütles, et tema tahab oma toa ukse lukku panna, et tema asju ei käpitaks. Okei, ma mõistan seda. Aga mul on paha meel, et ta oma meeletust mänguasjakuhjast ei leia selliseid, millega ta ise enam ei mängi, et need siis küllatulevatele lastele mängimiseks anda. Keldrist leidsime vaid ühe timbulimbu ja kõik, no more. Lastel hakkab igav ju, kui peavad lihtsalt laua taga istuma.

Viiese tüdrukuga sai ka Väike Tüdruk rääkida ja mängida, aga poiss on tohutu rahmeldis ja tema oli küll õnnetus seisus. Kogu selle külaskäigu, mis kestis neli tundi, ta viskles, kiskus toitu laualt diivanile ja põrandale, kiljus ja kriiskas, lõi ja küünistas.

Kui Väike Tüdruk oli päris titake, siis kusagilt oli temal sees soov olla puhaste kätega. Kuni ta veel mähkusid kandis, olid mul nagunii ju baby-wipes'id kaasas, millega sai ka suu ja käpad puhtaks rookida, aga hiljem, kui ta soovis söömisest pausi pidada, nõudis ta ise kätepesu. Enamik lapsi kleepuvatesse kätesse nii valulikult ei suhtu ja nii ka minu külalised. Mul oli hea meel, et elame selles korteris juba üle nelja aasta, nii et korteri neitsilik puhtus on ammuilma kadunud... aga te ei kujuta ette, missugused nägid välja mu peeglid, üks ärapatsutatud aken ja rõdu-uks. Nii et kui külalised lahkusid, hakkas mees lauda koristama ja tolmuimejaga kartulikrõpse jms põrandalt ära imema ja mina hakkasin peegleid ja aknaid pesema. Ja kõik muu sai sama palju vatti, lihtsalt mööbli ja tapeedi pealt ei paista valged rasvajäljed kohe välja. Päris karm! Ma ei kujuta ette, kui palju suuremeelsust peab olema puhtust armastavates lastetutes naistes, kes väikeste lastega sõbrannad endale külla lubavad... :D

Mu sõbrannake on alati olnud headuse ja leebuse kehastus - nii ei ole mul võimalik teda halvaks emaks pidada, tean, et ta on üdini armas ja annab oma parima. Ja ma ei saa olla pahane ka Väikese Tüdruku peale, kes oma asju rüüstata ei lase - ta ise on tõesti oma asjadega väga korralik. Ja näiteks palus ta mitu korda luba kassi ronimispuu elutoast enda tuppa lohistada, mille peale mina ütlesin: "Ah, mis sa hüsteeritsed - ei tee nad selle puuga midagi." Aga tegelikult tõmbas poiss kumminööri küljes rippuva palli nööri otsast ära. Väike Tüdruk oli nutma puhkemas (Väike Tüdruk ju ise kogus selle ostmiseks raha), aga sõbranna pakkus, et õmbleb selle sealsamas tagasi. Seda ta osavasti tegigi ja Väike Tüdruk kiitis teda südamest: "See näeb väga hea välja, tubli töö!" :)
Aga pisikese poisi jaoks olime me küll väga viletsad võõrustajad, temal oli küll paha olla kogu see aeg :(((

Ja... täiesti uskumatult väsitav oli see. Ma olen viimasel ajal olnud palju tegusam ja tragim ning pole üle kuu aja päeval maganud, aga pärast tänaste külaliste lahkumist ja koristamist istusin voodile, kavatsusega internetis pisike tiir teha, aga jäin mataki magama ja magasin kaks tundi järjest. Ärkasin ikka veel jube nõrga enesetundega, aga see võib olla ka ohtrast rämpstoidu söömisest :)

Ma ei tahakski, et sõbranna ilma lasteta tuleks, aga pärast selliseid seiklusi ma mõtlen täieliku nõutusega, kuidas minul küll nii kombekas laps kasvas? Ta ei läinud kunagi söök käes laua äärest minema, näiteks... Ma mõtlen, et asi võib olla selles, et kui laps oli 1-2 aastane, olin ma keelamistega ääretult konkreetne - mitte mingisugust keelitamist polnud. Oli üks EI TOHI! ja siis füüsiline sekkumine, kas võtsin tal käest kinni või asja käest ära või võtsin lapse sülle ja ütlesin uuesti väga kategooriliselt: EI PUUTU! Mitte kunagi polnud sellist asja, et keelan, aga siis lasen veel puutuda, lootes, et ehk ei juhtu midagi. Ja ei tea... Väike Tüdruk küll iial ei kriisanud. Ma mäletan ainult ühte korda, kui ta jonnis, et ta tahab midagi saada. See oli poes, kui ostsime tema sõbrale sünnipäevakingituseks martsipanist koerakese. Väike Tüdruk tahtis endale ka martsipanikuju, aga kuna ma teadsin, et ta ei söö martsipani, siis ma keeldusin ostmast (- kallis oli ju ka, mingi 43-46 krooni). Väike Tüdruk püüdis mind ikka veenda, aga siis voolasid pisarad silmist ja huulekesed hakkasid värisema ja sealt kostus hale vigin. Ta oli siis 3-4 aastane ja ma olin nii jahmunud - polnud varem näinud tema poolt sellist käitumist... ja mis ma tegin? Võtsin ta kaissu ja ütlesin: "Ära nuta kullake, ostame siis pealegi, emme sööb ise ära kui sa ei taha..." KHM, väga pedagoogiline, ma tean. Aga see ikkagi jäi ainsaks korraks... Ilmselt on Väike Tüdruk juba loomu poolest leplik, pealegi, kui ta tilluke oli, siis ma ostsin talle poes käies nagunii alati midagi tillukest ja maitsvat, mille lasin tal endal välja valida - ta ei pidanud muretsema, et elu läheb mööda ja tema ei saa sellest midagi :D

Raske on lastega, teinekord, aga kes tahaks ilma nendeta... :)