kolmapäev, 24. august 2011

Asju uuritakse

*
Ühest uurimusest selgus, et igapäevane edasi-tagasi sõitmine mõjub tööl käivate naiste vaimsele tervisele halvasti, meestele aga praktiliselt mitte.

Päris üllatav! Arvasin, et olen väheste seas, kes oleks sotsiaalselt palju-palju aktiivsem, kui saaks sihtpunkti teleporteeruda. Just minemine-tulemine on see, mis ettevõtmised minu jaoks ebameeldivaks teeb. Saaks oma kodust astuda basseini, kaubanduskeskusesse või sõbranna koju, oleks kõik palju meeldivam. Ja asi pole selles, et olen paks ja laisk ja ei viitsi kõndida - mulle väga meeldib jala käia (kuigi mitte üle 6 kilomeetri), kuid mulle meeldiks seda teha tühjal maastikul, kus pole võimalust ennast kellelegi ette või alla jalutada.

Aga tuleb välja, et naised ongi sellistele asjadele tundlikumad.
No muidugi, naise koht on ju köögis ja kord nädalas ka kirikus - 'jumal' tahtis nii :-)
Tegelikult... rohkem kui pooled naistest, kellega mina sellest rääkinud olen, ütlevad, et läheksid kodus hulluks ja käiksid meelsasti vähemalt kord päevas väljas (ilmselt nii 'edasi' kui ka 'tagasi' :p). Seetõttu olengi üllatunud.


*
Ühest teisest uudisloost lugesin, et piisab vaid ilusa naisterahva 'pildile' ilmumisest, kui läheduses olevad meesterahvad hakkavad võtma suuremaid riske. Seda kasutavad osavalt ära näiteks suured kasiinod, kes palkavad kaunitare mängusaalis ringi kõndima ja mängijaid ergutama.

Uurimistöö läbiviijad oletasid, et mees soovib naisele märku anda, et on 'hakkaja' ja võib naise ja tema järglaste eest hoolt kanda. Mh, võibolla tõesti... aga võib olla ka lihtsam lahendus: mees on naist märganud ja soovib, et naine ka teda märkaks. Ma ei tea, kas minu jaoks oleks riske võttev mees väga usaldusväärne kaitsja, aga alalhoidlikku meest märgata on kindlasti raskem kui riskeerijat.









*
Kolmandast artiklist lugesin, et välimus on väga oluline nii meeste kui naiste puhul - hea välimus tekitab kohe usaldust. Tehti selline eksperiment, et koledad meessoost vangid jagati kahte gruppi - ühed said pikaajalist suhtlemisoskusi parandavat teraapiat ja töö-koolitust, teistele tehti enne väljasaamist lihtsalt iluoperatsioon. Viimane grupp sai vanglast vabanedes kergemini tööle ja neil läks ka edaspidi elus 'puhtamalt, kuivemalt ja muretumalt'.


*
In a unique American experiment, convicts were separated into two groups of unattractive men.

In group one, the men were given vocational training as well as years of therapy to improve their social skills. Group two had none of these advantages, but they did undergo plastic surgery before their release.

After a year of freedom, the men with new faces were the least likely to be in trouble again — with a reoffending rate that was 36 per cent lower than that of ugly men who’d had neither therapy nor surgery.

And for the ugly men who’d had all the therapy and training? The reoffending rate was 33 per cent higher. So why did the men who had surgery do so much better? Because beauty confers real benefits that appear to be universal.

Päris karm uudis! Meile ju muudkui õpetatakse, et tuleb ennast harida... inimesed läbivad metsikult koolitusi ja kurnavad ennast ära... ja selle asemel tuleks hoopis..., ma ei tea..., rohkem magada, ujumas käia ja stilistide-kosmeetikute nõuandeid kõrva taha panna.


Pildil mehed enne iluoppi :-)





Samast artiklist lugesin ka, et atraktiivsetel naistel on suurem abieluõnn.
Samas selgus, et kui mees on naisest atraktiivsem, siis paneb see abielule põntsu.


*


Statistically, attractive women even have better marriages. When the wife has more erotic capital than her husband, the marriage is likely to be more mutually supportive and positive. (Intriguingly, research shows a marriage is more likely to suffer when the husband is more attractive than the wife.)


Vau!
Ilmselt olen mina seda alateadlikult alati arvanud, sest 'ilusad' mehed on minu jaoks alati no-no olnud - eriti kui mees ise ka arvab, et on ilus ja see välja paistab. Ja tõepoolest olen ma teismeeast peale olnud huvitatud 'õnnest', mitte oma peikaga liputamisest ja teiste näitsikute kadedatest pilkudest. Samas olen ma meeste ilu suhtes vist tegelikult üsna pime ja märkangi seda alles siis, kui mingit 'edvistavat' meest näen... ja siis mõtlengi, mitte et Näe, ilus mees!, vaid Näe, see arvab, et on ilus! Samas, ega ma koleduse peale ka tormi ole jooksnud :-D Meesterahva välimuses on minu jaoks kõige olulisem ehk rahulik ja väärikas kehahoiak... aga ma pole ka kindel... :-) Aga kindel on see, et käesolev postitus võttis mult rohkem aega kui selleks ette oli nähtud :-D, nii nüüd ma kaon.


Pildid: izismile.com


Esimene ja kolmas artikkel oli Daily Mailis, teine kusagil mujal, aga olen lingi ära kaotanud...

10 kommentaari:

ritsik ütles ...

aga indiaanlased või miskid muud põlisrahvad pidid just vältima kiireid reisimise viise, lennukiga, autoga vms, sest väidetakse, et keha jõuab küll ruttu kohale aga hing ei jõua nii kiiresti järele :)
ja tegelt ka - kui sa kuskile vaikselt jalutad, siis see aitab ümber häälestuda, koduselt söögitegemiselt ujumisele, sõpradega suhtlemisele jne.

Anonüümne ütles ...

Mulle ka ei meeldi kuskile minemine ja eelistaksin teleportatsiooni. Eriti tüütu on see külmadel aastaaegadel (loe: 9 kuud aastas), sest siis kaasneb veel jalatsite vahetamine, riidessepanek ehk siis siin on see põhjus, miks ma sel ajal kuigi tihti lõunale ei jõua.
Ja täitsa ausalt tunnistan, et ma ilmselt suudaksin suure osa oma elust toas olla. Tegelikult olen lausa kartnudki vahepeal, et minust saab agorafoob ja ühel hetkel ma lõpetangi seisus, kus ma ei suuda kodust välja minna...

Eve Piibeleht ütles ...

Suur vahe on selles, kas minna kuskile kord nädalas vabatahtlikult või iga päev kohustuse korras. Ajal, kui ma pidin iga päev tööle ja tagasi sõitmisele kulutama kokku 2,5 tundi igast tööpäevast, olin küll hulluks minemas. Ja nii kuus aastat järjest. Praegune 25-minutine teekond on sellega võrreldes lust ja lillepidu.

Oudekki ütles ...

tHuvitav, mina olen avastanud, et mul on vaja "tòòle minemise" protseduuri. Kui yksvahe pidin kodus tòòtama, siis tegin enne ja pàrast umbes pooletunnise jalutuskàigu, et oleks selline tunne, et "làhen". Piiride tòmbamine. Ja osaliselt see ka, et mulle meeldis just teiste tòòleminejate seas minna, siis oli ka kuuluvustunne. Puhkusel mulle meeldib kyll yksi màgedes ronida, aga tavaigapàevas on mulle teisi vaja.

Samas kui aga pidin hommikuti 40 minutit rongiga ja 15 minutit jala kooli (ja sama tagasi) minema, siis vàsitas kyll hullult àra ja ma ei saa pàris aru, kuidas inimesed aastate kaupa niimoodi tòòl kàivad. Siis enam kodus kyll ei jaksanud intellektuaalseid asju teha.

karikate emand ütles ...

Uau, kui palju toredaid kommentaare :-)

Ritsik,
jaa, ma olen ka kuulnud sellisest uskumusest, et hing jääb maha, kui kiiresti kaugele reisida :) - väga huvitav teooria, ja armas kuidagi.
Olen isegi mõelnud, et äkki peaks reisides tõesti võimalikult palju silmad ja suu kinni hoidma, ning meeldivat muusikat kõrvaklappides - jääks hing ikka sisse :D

Äkki see uskumus tuleb sellest, et kaugel eemal on tõenäoliselt võõras kultuur ja kui sa pauhti sinna satud, siis käitud nagu peata kana või poole-meelne, kuigi kodus olid üsna taiplik :p - siis jääbki mulje, nagu oleksid osa endast maha unustanud... Noh, see on niisama-mõte...


Tafkav,
Sinu kommentaari peale mõtlesin esimese hooga: Näed kui tore! :D Mitte, et see riide-toppimise ja ringi vantsimise tusk tore oleks, aga - see jutt kõlas kõik nii minu moodi...

Thela ja Oudekki,
seda küll, et pikem teekond on kindlasti väsitavam ja igapäevasena lõpuks lausa masendav ja närvutav. Eriti kui oled pere-ema ja mõtled sellele, kuidas lapsed kodus ootavad ja mis tööd seal veel kõik ootavad... Lühike teekond mõnusas kliimas on tõesti ergutav ja olen nõus, et see aitab õigesse meeleollu saada. Samas 25 minutiline retk näiteks kümne külmakraadiga ajaks mulle küll nutu peale... Ma käisin ka kunagi tööle justnimelt 25 minutit; ükskord -16 kraadiga arvasin, et jõuagi kohale, külmun enne surnuks, jalad ei liikunud enam - vähemalt endale tundus nii. Edaspidi käisin ainult taksoga, kui oli külmem kui -9 kraadi.


Oudekki,
Sa oled siis nagu mu vend - tema armastab ka üksi looduses rännata/telkida... Mul on siis küll tema pärast mure, ta hoiab telefoni ka väljas...

Rents ütles ...

"And for the ugly men who’d had all the therapy and training? The reoffending rate was 33 per cent higher."

Kas 33% kõrgem kui lihtsalt koledatel või 33% kõrgem kui enam mitte koledatel?

karikate emand ütles ...

Hea küsimus!.. Ega sellest tekstist minu meelest kindla peale aru ei saa, kumma grupiga võrreldes...
Mulle piisab siiski sellest, et opereeritutel läks endisest tublisti paremini ja koolitatutel 'tublisti' halvemini... vähemalt opereeritutest kindlasti, seda saab lihtsalt juba kontekstist aru, ilma lause struktuuranalüüsi teostamata :D

karikate emand ütles ...

Muide - olen öelnud, et tunnen halvasti nägusid ära...
Selle postituse juures on ka 'tõestus'.
Nimelt ütles Väike Tüdruk mulle, et 'vangide operatsioonieelsel pildil' on üks ja seesama mees - mina arvasin, et erinevad mehed väänavad samamoodi oma nägu :p... alles täna hommikul vaatan, et on ikka tõesti sama mees :D

luize ütles ...

Ma vaatasin ka, et üks ja sama mees pildil ju... Ja kuidagi tuttav mees tundus ka olevat, miski näitleja.
Aga mis minemisse-tulemisse puutub, siis ega mulle ka ei meeldi minna kusagile eriti, iseäranis siis, kui on kahtlane, kuidas sealt tagasi tulla. Et siis kui ma ei saa lahkuda kuna mulle meeldib, siis kaalun tõsiselt mitte minemist. Eelmine suvi kergemeelselt eirasin seda põhimõtet korra ja sain kohe ka kätte makstud.

Oudekki ütles ...

Jaa, see -16 kraadi, see on üks tugev põhjus, miks ma vahemerekanti kolisin. Sest jalutada on vaja, aga kui on alla -9, siis ma tõmbun ka mingisugusesse kookonisse ja ei soovi sealt eriti enne kevadet välja tulla.