Laupäev, 28. mai 2011

Veel tsitaate Tommy Hellstenilt

Mul oli suur rõõm näha, kui palju minu blogist otsiti Tommy Hellstenit, kui ma tema tsitaate jagasin. Mulle ta ka hirmsasti meeldib ja tore on, et ta ka teiste inimeste hingekesi kosutab :)

Siin on nüüd viimane ports mulle huvi pakkunud lõike tema raamatust "Saad kõik, millest loobud".

Lähedus...

* Oma küündimatuse tunnistamine on ainus võimalik tee teise inimese austamise juurde ning ilma teist austamata ei sünni tõelist lähedust ega ühinemist. Mida sügavamalt inimene ennast tundma õpib, seda suurem anne on tal teist mõista.

* Tõeline armastus võib elada vaid täiuslikus vabaduses. Täiuslik vabadus valitseb sellises paarisuhtes, kus teise armastusele ei seata mingeid tingimusi. Armastust ei või kelleltki nõuda ning kedagi ei saa armastada kohusetundest. Kuid just seda üritab inimene, kes ise ei taha täiskasvanuks saada ja endale vastutust võtta. Ta nõuab endale lapse kohta, et teda hoitaks, kuna ta ise ennast hoida ei jõua. Armastuse nõudmine tekib seega nii, et suhtes teise inimesega püütakse vastutust vältida.
Armastada suudab vaid see, kes enda eest vastutust kannab. Ta ei veereta oma valusid teise kaela, vaid võtab vastutuse nende eest oma õlgadele. Ta on teadlik oma minevikust, nii on ta vaba teist nägema sellisena, nagu too on.
/Mina saan sellest nii aru, et kui me tunneme ennast pahasti, siis me ei oota, et partner teeks midagi. Me ei tee teda vastutavaks enda enesetunde eest – seda enam, et me teame, et meie nõrkused on meie enesetunde taga, ja partneri nõrkused on tema abituse taga./
/.../ Teisisõnu, ta tunneb loomupärast vastumeelsust teiste süüdistamise suhtes ning on ikka alati valmis endasse vaatama ja ise oma vigu tunnistama. Parema meelega vaatab ta endasse ja kui elu peab muutuma, muudab ta seda ise. Ta ei jää ootama, et abikaasa muutuks, vaid areneb ja loob omalt poolt eeldused hea elu jaoks. Kui abikaasa teda halvasti kohtleb ega taha teda austada, ei jää ta aastateks olukorra üle kaeblema ja süüdistama. Ta võtab midagi ette. Aga et ta mõistab, kui võimatu on teist muuta, ta isegi ei ürita seda. Samas mõistab ta ühtlasi ka seda, et tema ülesanne on abikaasale selgeks teha, et tal on halb, kui abikaasa teda halvasti kohtleb. Ta mõistab, et ta ei saa sundida abikaasat muutuma, vaid tal on õigus endiseks jääda. Kuigi teist ei saa muuta, ei tähenda see, et tuleks leppida halva kohtlemisega. Iseennast peab ja tuleb kaitsta.

* Inimese läheduses, kes ennast ise hoiab, on hea olla. Tema ümber pole miinivälja, mis ettevaatusele sunniks. Miiniväli tekib selle inimese ümber, kellel on minevikust kaasa võetud palju materjali, mille ta on jätnud teadvustamata ja läbi töötamata. Kui juhtud midagi valesti ütlema või valesti toimima, astud psüühilisele miinile. Miin aktiveeritakse ja see paneb inimese reageerima üllataval ja kohatul moel.

Njaa... ma olen tihedalt suhelnud kahe sellise ’miiniväljaga’... Nad ise mõistagi oma reaktsioone ülepaistutatutena ja kohatutena ei näe. Eks nemadki soovivad armastust, kuid kuna nad end endalegi ei ava, pole neid võimalik armastada, ja mida rohkem tagasilööke, seda kõrgemad varjatud pinged... Mõni inimene justkui ei õpi, ei kogu elutarkust vaid hoopis taaka ja häbi.

* Me ei räägi tõtt, sest kardame haiget teha. Me ei mõista, et tõde ei saa kellelegi haiget teha /Jah, ma näen seda ka täpselt nii. Ma olen ammu mõistnud, et lähenen ’valusale tõele’ veidi teisiti kui enamik...naisi :). Elu ongi teinekord karm või ebaõiglane, kuid tõde tuleb ikka teada, muidu sul polegi elu vaid on hoopis vale, ebaelu. Kes tahaks seda eimiskit kui ometi on olemas ka päriselu, mida tuleb elada?/, vastupidi, see teeb vabaks. Tõde võib teha haiget, /khmmnjah/ kuid ei tee kunagi halba. Kui me ei julge enda valule silma vaadata, ei söanda me ka teisele haiget teha. /Siin vist ongi point: oma valude tundmine on mind rahulikumaks teinud – seega ma ei kaitse ka lähedasi inimesi tõe eest ja usun, et neilegi kulub ära tegelikkusele silma vaadata./ Tegelikult ei ole me aga selle eest vastutavad, kuidas teised meie sõnadele ja tegudele reageerivad. /.../ Meie vastutame, et tõde saaks välja öeldud. See ei tähenda loomulikult, et meil oleks õigus teisi solvata ja neile „tõde näkku öelda“. Tõde on ikka armastav tõde. Tões pole iialgi soovi haiget teha. Kes oma valule silma on vaadanud, teab seda. Seetõttu ta ei karda öelda sedagi, mida teine võibolla kuulda ei taha. Inimene mõistab, et ta vastutab selle eest, et ta tõtt räägib, mitte selle eest, kuidas teine tõde kuuldes reageerib.

* Negatiivne individualism on just see, et inimene ei suuda teistele midagi anda, sest näeb teisi läbi oma rahuldamata jäänud vajaduste. /.../ Kui need teised oleksid ka ta enda lapsed, ei suudaks ta neile ikkagi midagi anda, sest ta ise pole saanud, mida oleks saama pidanud. Ei saa anda teistele seda, mida endal pole. Laps oma vajadustega äratab viha vanemas, kes vajab ise seda, mida laps palub.

* Mida enam teiste käest nõuad, seda kindlamini kaotad selle, mida nõudsid. Armastus toetub vabadusele, seepärast kägistab armastuse nõudmine armastuse.
Jah, inimene, kes on minu tutvusringkonna kõige pretensioonikam armastuse, tähelepanu ja teenete nõudja, on seesama inimene, kelle eest kõik võimalusel õlgu judistades põgenevad. Ta ei mõista seda, enda arvates on ta Nii Hea Inimene - mis muidugi annabki talle õiguse tulla teistelt aega ja armastust ja teeneid küsima ja ta teiste inimeste jaoks nii tülikaks teeb.

* Mida suuremat puudust armastusest tuntakse, seda vähem on seda teistele anda. Seepärast kõik tormavadki ringi ja „teostavad ennast“, tegelikult otsivad aga armastust.
Armas! :)
Mulle tundub ka nii... kuid võibolla pole see tõsi.

* Armastuse janu on õigupoolest janunemine oma identiteedi järele. Armastuse poole püüeldes püüdleb inimene tegelikult iseenda poole. Inimese sügavam olemus teostub vaid armastuse kaudu.
* Armastus ja tõde kuuluvad ühte. Kumbki ei esine ilma teiseta. Ilma armastuseta „tõde“ on tegelikult julmus. Teisele „tõe näkku ütlemine“ ei aita kunagi kedagi, vaid hävitab ja laastab. Tõde on vaid siis konstruktiivne, kui selle väljaütlemise motiiv on teisest inimesest hoolimine. /.../
Kindluse annab armastusele siirus. Tõde on ainus keskkond, milles armastus saab elada.

* Süütunne tekib, kui inimene on teinud halba, ning kui ta oma eksimust tunnistab, saab ta andeks. Ta ei kaota oma inimväärikust. /Noh, ta ei pruugi seda kaotada ka siis, kui ta andeks ei saa, ma arvan./ Häbi on aga just inimväärikuse kaotamine. Siis inimene mitte ainult ei tee halba, vaid ongi halb.

Kommentaare ei ole: