Kolmapäev, 11. mai 2011

Ulljumaja

Ma olen nüüd paar nädalat püüdnud kohvijoomist maha jätta. Esimesed päevad läksid ilusasti - polnudki tapvat kohvi-isu hommikul, ju sai mahajätmiseks sobiv päev valitud juhuslikult. Siis jõin ühel päeval hommikukruusitäie kohvi ja värisesin kaks tundi järjest ning õhtul ei saanud und - mis tõestas mulle, et kohv on ikka üks võimas kraam ja vast ei tasu teda tõesti niisama tarvitada. Aga nüüd, viimased kolm päeva olen ma olnud nii uimane, et ... et ... et ... mul pole lihtsalt sõnu :D Nagu mingi uneboa väänleks mul kõhus, nii et silmad vajuvad pidevalt kolksti pahupidi ja põlved lähevad nõrgaks. Ei tea, kas ma ei saagi kohvijoomist maha jätta või mis? Roheline tee mind niimoodi ei erguta :(

Väike Tüdruk on samuti omadega kimpus. Nimelt on ta meil väikest viisi pisikute- ja putukatefoob. Sel aastal pole ta ilma kinnasteta nõustunud õue minema. Ma ei kujuta ette, kuhu see viib...

Kodus piirneb tema võim oma toaga - nimelt ootab Väike Tüdruk minult ja Mehelt, et me tema toa linki oma räpaste kätega ei katsuks. Mina seda siiski teen, kui ma tema tuba koristamas käin - kui ta protesteerib, siis mina ütlen, et oleksin väga rõõmus, kui ta oma tuba ise koristama hakkaks, aga see mõte talle ei meeldi, ta väidab, et tal pole selleks aega :p
Sellele reageerin mina nii, et iga kord, kui ta tuleb minu juurde end 'hõõruma' ja ütleb, et tal on igav, soovitan mina tal oma tuba koristada. Siis ta kaob nigu niuhti - Meest kiusama, paraku :D

Aga selle ukselingi katsumise tabuga seoses on meil tekkinud veider traditsioon - kuna mina ei saa Väikesele Tüdrukule 'head-ööd-musi-kalli' tegema minna (sest isegi kui mul olid kindad käes - jah, ma kasutasin vahepeal roosasid kindaid, et teda õhtuti kallistamas käia - sai ta 'super-ataki', kui ma uksest sisse tulin ja vaatas pinevalt mu käed ja oma ukse üle), siis tuleb hoopis tema mind kallistama ja musitama. See on natuke tobe, aga armas ka :)

Muide, teistele foobidega elajatele ;) : kunagi ei tohi ise oma normaalset käitumist muuta ja teise inimese 'foobseid arusaamu' toetada nagu mina tegin kindaid kandma hakates - see ainult tõestab neile, et probleem on tegelik ja tõeline. Ma tean seda, aga ma ju tahtsin lapsele 'head ööd' soovida... :(, mida ma tegema pidin?

10 kommentaari:

ritsik ütles ...

Väike Miss Monk :)
Aga sellistel autistlikuvõitu kiiksudel on komme ajaga ja stressi lisandudes süveneda ning võibolla hakkab see üheltmaalt normaalset elu segama. psihholoog ei anna mingit nõu?

karikate emand ütles ...

Just-just et miss Monk! :)

Väikesel Tüdrukul on mingeid kiikse olnud 2-3 aastasest peale - et miski peab olema tehtud täpselt nii ja mitte teisitii. Aga need kõik on ise mööda läinud. Samamoodi on meil probleeme sellega, et ta ei taha teha paljusid asju, mida ta vanuse poolest juba võiks teha - nagu ka oma toa koristamine - ja jällegi, ta on kõiki asju vabatahtlikult tegema hakanud mõni aeg pärast seda, kui ma olen lootuse kaotanud ja utsitamise täielikult lõpetanud - näiteks endale võileibade tegemine!
Psühholoogi poole vast on ikka vara pöörduda, kuid põhimõtteliselt muidugi arvestan sellega, et ühel "heal" päeval on võibolla vaja...

Efka ütles ...

kas koolis teda pisikud ei häiri? Lihtsalt oma toas?

Anonüümne ütles ...

kas pisikutega ei aita see jutt, kus räägitakse, et pisikud on vajalikud ja kui pisikutest koledasti hoiduda, siis võivad mingid teistsugused haigused tekkida? selliseid jutte peaks ka lihtsalt leidma, sest tegelt ka inimene vajab hulka pisikuid.

aa mu mees asendas kohvi mate teega. mates on ka mingeid ergutavaid aineid. meil müüakse seda kaaluga ja mingis karbis ka, tavaliselt segatud melissiga.

triibu-liine ütles ...

Minu tütar ei saanud isegi tuppa minna , kui seal mõni ämblik või muu putukas juhtus olema. Aga samas meeldib talle hirmsassti aias olla. nii ta siis peabki oma putukahirmuga kuidagi väljas hakkama saama. Toas pühime lihtsalt ämbliku minema või siis korjame putuka üles, paneme endale peo peale ja siis üritame näidata, et lähedalt vaadates on teglikult ju ilus. Püüame olla võimalikult normaalsed, st. ei kurjuta temaga ta hirmu pärast aga ka ei sunni teda putukaid puutuma. Tasapisi on asi palju paremaks läinud. Nüüd on paanike veel ainult prusssakatega (Need on meil siis suured ja suviti paratamatus).

triibu-liine ütles ...

Huh,kiiruga kirjutatud, nii palju kirjavigu. Palun vabandust

soodoma ja gomorra ütles ...

no ma ka ei tahaks tube koristada, ei viitsi,siis ei korista kah, vähemalt mitte regulaarselt, mis kiiks see ka on:)?

karikate emand ütles ...

Äitäh osavõtlike kommentaaride eest :)

Efka,
kõige hullem on ikka õues - seal on nii pisikud kui ka putukad. Kool häirib küll, eriti võimemismattide higine mustus, kuid kindaid ta seal ei kanna (veel?) :D

Lastejutud,
näed, minu mõte liigub sama rada - olen ka populaarteaduslikku selgitustööd teinud, rääkinud kasulikest mikroorganismidest jne. See võtab ta jubedusest üürgama ja pisaraid purskama. Ja polegi ime, kuna tema pisikutekartus sai hoo sisse Mari Saadi raamatust "Mina ise", kus üks väike tüdruk selle üle arutleb, et tema keha sees ja peal elavad igasugused pisilased.

Mate on huvitav mõte. Pean mate kohta uurima, et kui kange ta on ja mis tarvikuid selle valmistamiseks vaja. Pealegi pole ma matet kunagi maitsnud :D, ma ei tea, kas see mulle üldse meeldibki. Aga mõte on huvitav :)

Triibu-liine,
oh, mind kirjavead üldse ei häiri, ma ei näegi neid tavaliselt :D
Olete arukat teed läinud. Paraku kardan mina ka kohutavalt ämblikke. Päris väikseid mitte, aga juba 1 euro suuruseid küll. Ja Väike Tüdruk on mind küll ja küll kisendamas näinud ämblikute pärast, ning aknast alla viskamas paberilehti, vihikuid, ajalehti ja karpe-topse-kausse, millega ma ämblikku kinni püüda ja aknast välja saputada üritasin. Pole midagi parata - ma ka ise ei taha magada toas, kus on ämblik. Nii et mina ei saagi head eeskuju anda, Mees õnneks küll.

Soodomakomorra,
mina pean just regulaarselt koristama - iga päev natuke - muidu on järsku kõik nii must, et mul on liiga vastik koristada ja tuju läheb jube pahaks ja ma mõtlen, et äkki koliks parem minema :D

Kader ütles ...

Itsitan juba tükk aega eelmise kommentaari viimase lause üle. Kas hakkame koristama või kolime minema? Edgar Valteril vist oli pilt, kus lapsevanemad vaatavad end ära määrinud last ja arutavad, et kas peseme puhtaks või teeme uue :D

karikate emand ütles ...

Vaat, just - mõistan neid täielikult! :)