Kolmapäev, 25. mai 2011

Oo, lahe...

... paistab, et kommenteerida ei saa ma endiselt :p
Noh, vähemalt saab postitada.

Aga eelmise postituse juures tahtsin Oudekkile vastata:
"Ei ole ma installinud midagi ja alla ka laadinud pole midagi... Arvuti on mul kole vana, mingi 6-7 aastat küll - see ei lasegi enam midagi upgradeda ega installida. Samas... mingi kast, mis mulle juba üle aasta ette hüppab, küsib ka, kas ma olen midagi installinud või seadeid muutnud, ja ütleb, et see on paha-paha ja tühistagu ma kohe need käsud. Aga ma pole midagi teinudki, enda teada :)"

***

Nonii.
blogimata olemine läks ülimalt valutult - nagu polekski kunagi bloginud. Sama on telekavaatamisega, mida ma nüüd ka põhimõtteliselt ei tee, sest avastasin, et kui ma ei tõtta järgmiste toimingute kallale vaid võimalusel natuke aega lihtsalt jalgu kõlgutan ja nina nokin, ei väsi ka mu väike sasipeake õhtuks nii ära, et peaks teleka lahti tegema. Nii et lorutamine ruulib :)
Ainuke asi, mis mu uue ja rahuliku päevaplaani juures natuke keeruliseks on ostunud on lubadus kirjutada iga päev vaid üks kiri (no asjalikud kirjad ei loe, nt puudumistõendid kooli). Olen siit ja sealt saanud kirju, et miks ma ei vasta... Eks ma olen seletanud, et kirjutan praegu vaid ühe kirja päevas ja sealt viivitused...

Elu on olnud vägadi rahulik ja lugemised on läinud palju kiiremini, kui ma blogi jaoks 'värke' silmas ei pea :D
Homme kirjutan vahepeal loetud raamatutest, lühidalt.

Täna oli küll veider päev. Tahtsin minna poodi, et osta paar uut tekki, aga tuul oli nii meeletult tugev ja külm, et ennastki oli raske tee peal hoida, rääkimata suurtest kottidest. Keerasin juba 60 meetri järel otsa ringi ja tulin koju tagasi. Läksime Mehega hoopis poodi, sest Väike Tüdruk oli tulnud koolist uudisega, et ta tegi nii matemaatika- kui ka eesti keele tasemetöös kõik õigesti, ning seega veidi lisamaiust ära teeninud. Ostsime jäätist, limonaadi ja pähkleid, kuid soovitud üllatusmuna jätsime me poodi.


Ilusate ilmadega sai kõvasti jalutatud ja mööda poode kolatud. Lausa imelik, et mulle jäävad ikka veel silma minikleidid, kuigi ma neid ammu enam kanda ei taha. Üks litrilise kaelusega ja pikivolangidega helesinine kleit võttis suu lausa vesiseks... siis meenus, et mul tegelt on üks litritega seelik kapis ja ma pole seda kordagi kandnud... Et enne kui ma midagi lühikest ostan, tuleb endale tõestada, et minust on lühikese vormi kandjat. Üritasin siis vapper olla ja käisingi täna õues selle seelikuga...

... kuigi tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole see seelik vaid hoopis õlapaelteta top, mille mina ostsin seeliku pähe. Proovisin ka poes ilusti selga ja minu arust oli kena seelik! :D Alles kodus lugesin tšeki pealt, et olen ostnud 'litritega top'i'. Kuna ma ostsin tookord palju riideesemeid samast poest (Vero Moda), siis mõistatasin jupp aega, milline see veel on, kuni sain aru, et jutt käib minu 'seelikust' :D
Ilmselgelt ei tea ma rõivastest suurt midagi. Aga noh, kuna ma pole mingi Tegija, siis võin endale lubada seda, et käin õues - pluus jalas. Nimetagem seda minu punk-kostüümiks :p

(Ma tean jah, et jube pimedad pildid on... nii pimedaid ma ei mõelnud teha, aga noh... Ehk kui suuremaks klikkida, on midagi näha ka...)



Kommentaare ei ole: