Reede, 13. mai 2011

TOMMY HELLSTEN "Saad kõik, millest loobud"

See on juba neljas või viies raamat, mis ma Hellstenilt loen, nii et esimeste peatükkide juures valdas mind mõningane pettumus: ikka sama jutt, samasugused laused ja lõputud kordused. Kuid kuna Hellsteni ’puust-ette-ja-punaseks’ nämmutav stiil ja eriti tema mõttelaad mulle tegelikult väga meeldib – see tundub nii hooliv --, siis avastasin end peagi ka seda raamatut täiel rinnal nautimas :)

Raamat räägib elu paradoksidest – kuidas selleks, et saada tugevaks, tuleb esmalt tunnistada oma nõrkust; kuidas selleks, et saada võimu, tuleb võimust mitte hoolida; kuidas selleks, et rohkem/sisukamaid asju saavutada, tuleb tempot maha võtta ja vähem teha/sahmida jms.

Muide, taoistidel on ka selline printsiip nagu wu wei – kuidas üha vähem tehes saavutada üha rohkem, kuni sa ei tee enam midagi ja saavutad kõik :) Ma ei tea, kas Hellsten on selle teooriaga tuttav, tema on rohkem nagu kristliku taustaga psühhoterapeut. Tema Jumala-jutt - mida selles raamatus oli üsna palju - teeb natuke kohmetuks, aga kui siinkohal leida mingi endale sobiv asendus, nt ’kosmilise korra printsiip’ või mis iganes, siis on see jutt ka mittekristlasele hoomatav. Ja õnneks räägib ta suurema osa ajast siiski inimestest :p

Eriti meeldib mulle tema jutu juures see, kuidas ta armastust tähtsustab. Ning sealjuures ta ei eita ega tauni vaid hoopis rõhutab seda, et enda armastus-väärsusesse uskumiseks on meil vaja näha, et keegi meid armastab. Ehk siis – tema arvates pole käpardlik leida oma väärtus teiste inimeste kaudu/abil. See teine võiks olla lapsevanem, hiljem kallim. Enamik terapeute minu meelest ootab, et inimene leiaks eneseväärikuse ja enesearmastuse üksinda, hoolimata sellest, et inimene ei koge ehk muud, kui et kõik tahavad temast lahti saada (ja terapeut kaasa arvatud :D). Igasugused õpetajad ka patravad sellest, et kõik vajalik tuleb leida iseenda seest ja kindlasti see seal ongi, kuid see pole lihtsalt nii, et sirutad käe, sobrad natuke ja – voila! – eneseküllasus! Enamik vajab ’karku’ ja selleks võib olla eelkõige teine inimene, aga Hellsteni arvates ka jumalakogemus. Noh, jah, küllap, kes teab... Ligimene on enamikule ikka 'ligedam', ma arvan :D

Tsitaate jätkub rohkem kui üheks postituseks.

* Inimene on tõeline ja tõene siis, kui ta nõrkus välja paistab.
Mida mõelda nõrkuse väljapaistmise all? Vastus: alandlikkust. Alandlikkus on tugevus, mis ei eita nõrkust. Võiks isegi öelda, et alandlikkus on tugevus just seepärast, et ta on nõrkusele silma vaadanud, on sellega lepitust teinud. Tugevuse juur ja algus on järelikult nõrkuses. Seepärast saab tõeline tugevus sündida vaid siis, kui ollakse oma nõrkusega kooskõlas. Alandlik inimene on tõeline inimene, sest ta on piisavalt tugevalt tunnetanud enda võimetust. Alandlikkus tähendab reaalsustaju.

* Suurem osa inimesi meie õhtumaises kultuuris kulutab tohutult energiat hea mulje jätmiseks. Mulje jätmise käigus muutub väline kest sisemisest tähtsamaks. See võib saada isegi nii tähtsaks, et inimene tunnetab oma tõelist olemust asuvat välises kestas, ehk selles, millise mulje ta teistele jätab.
/.../
Hea mulje jätmisel on küsimus selles, et inimene kujundab endast mingi positiivse kuvandi, millest on kõrvaldatud igasugune häiriv ebatäiuslikkus, kohmakus, abitus, stiilivääratused ja nõrkus. Kujundatakse iseenda teisend, mida inimene kõikjal kaasas kannab, et veenda nii ennast kui teisi, et temas pole nõrkuseraasugi. Kui kõik on selles üksmeelselt veendunud, saab inimene loa olemas olla. Hind mida ta selle eest maksab, on üksindus. Üksindus sünnib sellest, kui inimene ei koge kunagi kellegagi tõelist lähedust. Nimelt ei teki inimlikku lähedust seal, kus puudub tõde.

* Inimene, keda ei ümbritse armastus, ei julge olla nõrk. Armastuse puudumise tõttu pole nõrkusetunne turvaline.

* See, et inimene on nõrk, on reaalsus. Teistsuguseid inimesi pole olemas. Üks inimolemuse suuri saladusi on see, et ta avastab enda nõrkust leides oma identiteedi.

* Ei ole kerge näha endas omadusi, mida näha ei tahaks. Selleks on tarvis nii armastust kui ka tõde. Tõele ei suuda silma vaadata inimene, kelles puudub armastus, mis kaitseb meid siis, kui tõde teeb haiget.


Tsitaate tuleb veel, kunagi.

1 kommentaar:

Skarabeus ütles ...

Olen kümneid eneseabiraamatuid lugenud,Hellsteinini pole jõudnud,mingi intuitiivne tõrge on olnud.Nüüd sain siit kinnitust,et see ei sobigi mulle...:D Küll aga on väga lõõris sellest autorist meie ratastooli-Tiia,kelle blogi Tiiatibu ma vahel sirvin.Eks igaühele oma.