Pühapäev, 1. mai 2011

Mürgel

Oh, eilne päev oli minu jaoks küll väga kirju.

Ärkasin juba enne seitset, sest meil Väikese Tüdrukuga oli kavas Aurasse ujuma minna. Ju ma siis olin elevil. Pool kümme olime kohal - ma pole kunagi seal nii vähe inimesi näinud, ilmselt sooviti oma energiat volbriööks kokku hoida :) Mulle sobis see muidugi suurepäraselt - tavaliselt on seal 'rahvastiku tihedus' üle minu taluvuse piiri.

Pärast ujumist läksime mäkburgereid sööma, Väike Tüdruk võttis lasteeinele lisaks maasika-jäätisekokteili ja mina metsamarjapiruka. Mänguasjadena saime kaks joonisfilmist pärit plastmasslindu, kes liigutavad tiibu, lisaks üks neist helendab ja teine 'teeb muusikat'.

Koju tulles läksime läbi Konsumist ja vahetasime Limpa limonaadi korgi uue limonaadi vastu - midagi sellist tegime me esimest korda elus. Oli kõhe tunne, et niikuinii on asjal mingi konks ja meid vaadatakse nagu lollakaid, kui me loodame korgi vastu limonaadipudeli saada... :D Aga ei, nii lihtne see ongi.

Koju jõudes olin ma siiski õudselt väsinud ja pugesin voodisse. Magama jääda ei suutnudki, sest ülimalt ebasobiva regulaarsusega toimus midagi: kord purskasid Väike Tüdruk ja Mees magamistoa ukse taga naerma (mis ajas mind ka naerma), siis tuli Mees ütlema, et ta läheb nüüd poodi ja kas ma 'midagi head' tahaksin?, siis muutus kass väga häälekaks ja hädiseks ja ma sain aru, et tuleb ta pissile lasta, ja siis helistas Issake ja ütles, et ta tuleks meile õhtul külla. Olin üle tunni aja voodis uimelnud, aga und ei saanudki...

Ajasin end lõpuks üles ja andsin ka teistele teada, et Vanaisa on tulemas. Väike Tüdruk oli kurb, sest tema oli issiga juba kokku leppinud, et me mängime õhtul kolmekesi monopoli. Niisiis kallasin endale hingetoeks ühe kokteili ja me asusime kohemaid monopoliseeruma. Mina kaotasin :), Mees võitis, Väike Tüdruk 'jäi vahele'. Siis mängisime Väikese Tüdrukuga vanaisa tulekuni kaarte.

Vanaisaga jõudsime vaid poolteist tundi lobiseda, kui helistas üks kunagine kirja-sõber, keda ma kunagi näinud polnud, ja kutsus mind oma sõbra poole - kes elab vaid kolme maja kaugusel - külla. Ütlesin, et sedasorti lugu, aga mul on endal isa külas.
Tema ütles, et võta isa kaasa ja Mees kaasa ja Väike Tüdruk ka kaasa ja tulge kõik siia.

Tavaliselt ma jääks mõtlema, et kas ma klooriste juuste ja basseinis poolenisti mahakoorunud küünelakiga ikka tahan külla minna, ise veel parasjagu teist külalist võõrustades... aga eile olin ma üleväsimusest kuidagi aktsioonis ja mõtlesin, et heh, lähme muidugi. (Pärast taipasin, et läksingi nende juustega, millega ma tund aeg voodis und olin otsinud, haha - nii minu moodi.)
Isa siiski ei hakanud kaasa tulema vaid lubas mulle esmaspäeval uuesti külla tulla. Väikest Tüdrukut ma ma joristamisele kaasa ei kutsunud. Aga Mees tuli hea meelega - turva-Meheks :) Ei lasknud mind üksi võõra mehe korterisse. Ma oleks küll läinud, me kõik teame üksteise 'ristinimesid' ja minuga oleks seal kõik oki olnud, aga hirmus armas, et ta pidas vajalikuks kaasa tulla. Võtsime isa toodud koduveinid kaasa ja läksimegi, isa läks Pr Ema juurde, kes elab minu vastasmajas, mis jäi meie tee peale.
Istumine koos Isiksustega oli üsna omapärane :p Üllatusi polnud - inimesed olid üldjoontes just niisugused, nagu ma ette kujutasin. Ka Mees viskas lõputus rodus oma pööraseid nalju, nii et kena kodune tunne oli :)

Kell 11 tulime Mehega koju tagasi ja lobisesime köögis edasi.
Südaööl tulin magama, kuid und ei tulnud poole kolmeni - pea kihises...

Aga kõige pöörasem on see, et mul hakkab muidu iga 'aevastuse' peale pea valutama, kuid selle sebimist täis päeva peale ei hakanud. Täitsa uskumatu! Tavaliselt oleks piisanud Aurast VÕI mäkist VÕI külalisest VÕI külasäigust.

PS, nüüd käib veinitamisest ja koktailitamisest toibuv Mees mind iga natu aja tagant mind kallistamas, musitamas ja mulle kinnitamas, et tegelikult armastab ikka tema mind kõige rohkem :p
WIN!

Kommentaare ei ole: