Teisipäev, 3. mai 2011

Tõlgenduse küsimus

Lugesin huvitavat artiklit The Wall Street Journal'ist.

Üks majandusprofessor sai kaksikute isaks ja asus hoolega meenutama, mida uurimused kaksikute kohta räägivad. Noh, mida nad EI rääkinud oli, kuidas kahe tita eest osavasti hoolt kanda. Kuid uurimustöid puurides ja lapsi kasvatades jõudis autor mugavale järeldusele: laste kasvatamise tööd ei tasu liiga tõsiselt võtta, sest lõpuks määravad selle, mis neist saab, ikkagi peamiselt geenid.

Mõned katkendid:

Kaksikuid uurinute põhilisim järeldus on see, et praktiliselt kõik – tervis, intelligentsus, õnnelikkus, edukus, isiksus, väärtused, huvid – on osaliselt geneetiline. Tõestusmaterjal on üheselt tõlgendatav: ühemunakaksikud on on erimunakaksikutest pea igas mõttes sarnasemad – isegi kui kaksikud lahutati kohe pärast sündimist. Kuid kaksikute kohta tehtud uurimistööd annavad meile veel ühe ja veelgi hämmastavama õppetunni: mõningate eranditega võib öelda, et kasvatuse mõju sellele, milline täiskasvanu lapsest saab, on väike või puudub üldse. Vanemad muudavad oma lapsi mitmel viisil – konks on selles, et vanemate kasvatuse mõju tuhmub, kui lapsed suureks kasvavad. Täiskasvanuea saabudes on ühemunakaksikud teineteisega mitte lihtsalt mõnevõrra, vaid kohe palju sarnasemad kui erimunakaksikud -- isegi juhul, kui nad kasvasid lahus, on nad sageli niisama ühesugused kui koos kasvanud ühemunakaksikud.

Kui minust sai isa, siis märkasin ma, et mind ümbritsevatel inimestel on lastekasvatusest äärmiselt erinevad arusaamad. Ma nägin, kuidas nad muutsid lapsevanemaks olemise tööks: nad sundisid lapsi osalema tegevustes ja ettevõtmistes, mida nood ei nautinud, keelasid teleka vaatamise, püüdsid meeleheitlikult panna oma titat sööma veel ühte lusikatäit köögiviljapüreed... Vanemate peamine põhjendus sealjuures on, et nad püüavad tagada lastele toredat tulevikku; nende praegused ohvrid ja pühendumine tagab selle, et nende lapsest tuleb terve, arukas, edukas ja hästi-kohanenud täiskasvanu. Kuid kümnete aastate pikkune uurimistöö kaksikute kallal näitab, et nende põhjendusel pole alust. Viimseni läbimõeldud lapsekasvatamine pole ohtlik, kuid see teeb laste kasvatamise pingutavamaks ja vähem lõbusaks, kui see võiks olla.

Parem keskenduge teekonnale koos lapsega – selle asemel, et püüda kontrollida seda, kuhu ta välja peab jõudma. Aktsepteerige seda, et teie lapse tulevik sõltub peamiselt temast endast, mitte teie pingutustest ja ohvritest. Mõistke, et distsipliini on vaja lihtsalt selleks, et teie laps kohtleks inimesi teie ümber viisakalt – mitte selleks, et temast tublit täiskasvanut teha.



***

See näib olevat ettekääne oma mugavusele ja laiskusele, kuid ma usun, et autor võib olla siiras. Ja ta ei räägi ju, et lapsi pole vaja armastada - ta räägib sellest, et lapsi pole teinekord mõtetki sundida tegema asju, mida nad teha ei taha. Ma usun, et armastus sealjuures ikka ilusti olemas on ja oma lapsi sobimatu toidu ja tegevustega ohtu küll ei seata, selles peres. Kui lapsele saadakse sisse kasvatada enda viisakalt ülalpidamine, siis on see tubli küllalt, ka minu arust, ja ilmselgelt pole tegemist 'vabakasvatuse' propageerimisega, kus lapsel on alati õigus.

Mõned inimesed küll ütlevad, et küll on hea, et mu vanemad sundisid mind seda või teist tegema - nüüd teengi ja meeldib. Kuid kui ikka meeldib, siis oleksid nad ise ka selleni jõudnud, et enne magama ei minda kui kõik nõud on pestud ja kappi pandud vms. Minul on näiteks vastupidine kogemus - sel ajal kui sunniti, mulle ei meeldinud, kuid aastaid hiljem, täiskasvanuna hakkasin omatahtsi ja hea meelega näiteks jalutamas käima ja end liigutama (jooga). Kuid olen kindel, et asi pole harjumuses, see kindlasti tekkida ei jõudnud. Millalgi võid ju ise, ilma vanematepoolse selgitustööta, jõuda järeldusele, et nüüd mulle See asi meeldib või on kasulik vms.

Lapsevanem võib olla nii mitut moodi, et selle üle, kuidas on õige - ja miks - võib lõpmatuseni vaielda. Mina olen ilmselt ka üsna leebe kasvataja ja sunnin, meelitan ja 'manipuleerin' vähem kui enamik õigeks peaks. Aga Väike Tüdruk on ikka üsna hea laps ja kangust on temas just parajalt palju. Minust on ta kangem ja see on hea :) Samas on ta ilmselgelt ka HEA tüdruk, sest ta räägib sageli, kuidas ta ei soovi kedagi kurvastada jms...

Eks vist eeskuju on see, mis loeb, rohkem kui kasvatus. Ja eeskujuna on kõige tähtsam olla rõõmus ja hea, need trennid ja ringid on minu arvates ka vähem tähtsad, kuigi väga tore, kui laps soovib neis käia ja ennast arendada. Mina omal ajal leidsin, et kõige paremini arenen ma siis, kui ma saan ise valida, mille huvitavaga parasjagu tegeleda... või äkki hoopis puhata?... Nii olin ma kõige õnnelikum ja Väike Tüdruk näib astuvat sama rada. Ta meisterdab ja joonistab ikka hirmus palju, ja nüüd ta loeb ka ja nimelt lastele mõeldud 'silmaringi-raamatuid'.

Lapse kasvatamine on tähtis 'töö' (:p), kuid ilmselt on oluline seda ka mitte üle tähtsustada.

2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Olen alati arvanud ja arvan edasi,et erimunakaksikutel pole kaksiksusega miskit ühist----lihtsalt kaks ühel aja sündinud eraldi last.

karikate emand ütles ...

Seda küll, nad pole sarnasemad kui ülejäänud õed-vennad. Kui ehk vaid sedavõrd, et vanemad on neid kasvatades sama stabiilsed või ebastabiilsed - see võib ajas veits muutuda ja lastelegi mõju avaldada...