Esmaspäev, 2. mai 2011

JEVGENI GRIšKOVETS "Särk"

Puhas meelelahutus, kuid maitses hästi :)
Ei mingit viluhsoohviat ja sündmused toimuvad ühe päeva jooksul peamiselt baarides.

Jutustaja, arhitekt Aleksander on armunud ja ei tea, mida tema väljavalitu temast arvab – nii ta siis piinleb, soovib teada saada, aga ikka ainult head :) Päeva jooksul selgub, et naine on temast huvitatud küll. Lisaks on Aleksandrist äärimiselt huvitatud ka selle naise senine kallim.

Kaugelt sünnilinnast lendab Aleksandrile külla sõber Maks, kes – nagu tüki aja pärast selgub – on samuti armuvalus, aga tema läks oma naisest hoopis lahku ja ei oska nüüd asu leida. Muidu on mehed tavalised, ebahuvitavad joodikutohlakad. Mitte, et mul joodikute vastu midagi oleks, muhhahhaaa :)

• Ärkasin. Ma ei tundnud oma keha, ei. Ärkas pea. Tundsin ainult pead. Ja selles peas olin mina. Avanes üks silm, hakkasin kuulma ega rõõmustanud selle üle...
Oleksin väga tahtnud unenäosse naasta. Mitte selles mõttes, et olin näinud mingit imelist unenägu, aga selles mõttes, et uinuda. Nii väga oleksin tahtnud olla väiklane ja igale poole helistada, öelda, et ma olen haigeks jäänud, valetada, ja kõik-kõik asjad ära muuta. KÕIK ära muuta, aga peaasi, mitte ärgata, mitte eredat valgust süüdata, mitte ennast pesta ja mitte habet ajada, mitte sokke... ega ülejäänut jalga panna, mitte korterist võtmeid kõlistades väljuda, mitte enne väljumist esikust tuld kustutada, mitte liftis nuppu numbriga „1“ vajutada, mitte tänavale astuda, mitte esimest hommikuse külma õhu sõõmu sisse hingata, mitte jäika, külma autosse istuda... ja mitte sõita lennuväljale, et Maksile vastu minna. Maksile, kes lendas praegu linna suunas ja oli vältimatu. Kuid Maksi, minu sõpra Maksi, oli võimatu tühistada. Tähendab, tuli see KÕIK ära teha!

Appike, kui tuttav arutluskäik...! Ma ka mõtlen detailselt, et appike, tuleb püsti tõusta ja vannituppa minna ja nägu pesta ja hambad pesta ja juukseid kammida - liiga palju tegemist! :p

* Ta hakkas kohe naerma, kui mind nägi. Ta hakkas rõõmust naerma. Jumal küll, kuidas ma ilma Maksita elada saaksin.

:), armas.
Mõnikord, kui ma elutuppa astun, kirjutab Mees arvuti taga lauset lõpuni ja tema pilk on veel ekraanil, aga juba ta naeratab pehmelt, heast meelest, et mina tulin. Igaühe elus peaks olema tegelane, kes tema olemasolu üle ilmselgelt rõõmustab – kasvõi koer :)...

* Kõik väga ilusad naised näivad mulle... minust vanemad.
:D

* Lõikan juukseid harva ega omista neile erilist tähtsust. Aga kui mul on halb olla, mitte selles mõttes, et olen haigeks jäänud või vihane, aga kui on pikalt halb olla... tahaksin ma pea paljaks ajada. Olen seda juba teinud. See aitab. Ma ei tea kuidas, aga aitab. Kuidagi kergem hakkab, miski uueneb. Ja mõnda aega kutsub peegli ette astumine esile imestuse ning isegi naeratuse.
Jaa, ega asjata öelda, et juuksed koguvad endasse energiat. Paljud pikajuukselised on suurte elumuutuste või sisemise uuenemise ajal tundnud soovi juuksed lühikeseks lõigata. Mina küll.

Üldse, siin raamatus oli väga palju selliseid argiseid mõtteid ja tundeid, mis äratundmisrõõmu tekitasid. Näiteks – ka siinne peategelane on selline inimene, kes pidevalt oma asju läbi sobrab ja kõikvõimaliku minema viskab, st selle eesmärgiga ta sobrabki, et äkki saaks midagi ära vistata. Ka mina olen suur minimeerija :) Peategelane meenutas mulle üldse paljus mind – oli selline kohmakas ja ebakindel :)

Peategelane ootab oma pruuti.
* Istusin, et mitte vaadata ust, kust ta ilmub. Lapsepõlvest saadik, kui ma midagi väga ootasin ja vaatasin sinna, kust see, mida ma ootasin, pidanuks tulema või kohale sõitma, ei oodanud ma seda kunagi ära... või lasksin ilmumise hetke mööda. Näiteks tulime emaga isale rongijaama vastu, ja ma ootasin, vaadates sinna, kust tulid rööpad teelt, mida mööda pidi saabuma isa. Aga rong hilines. Kolm minutit, viis, kuus... Ja ma vaatasin mõneks sekundiks kõrvale... Küsisin midagi emalt või tema minult... Aga kui ma pilgu tagasi rööbastele pöörasin, liikus neil juba vedur... Imeline hetk oli mööda lastud... Ja nii oli alati ja kõigega. Hiljem hakkasin arvama, et ma ise hoian oma pilguga oodatavat tagasi. Nii et istusin seljaga sissepääsu poole.
No täpselt! Olen samamoodi mõelnud ja teinud. Aga ammu pole midagi niimoodi oodanud :), see meeldib mulle, ootus on piinav nagu teadmatuski.

Maks räägib oma naisest.
* „Ta läks ära, Sanja, sest tal polnud enam minult mitte midagi oodata. Einoh, tõepoolest. Minuga on kõik juba selge.“ /.../ „Ma ei armastanud teda eriti. Ei. Ei armastanud... Kuid tema armastas mind, Sanja. Vaat nii on lood. Mulle näis, et suudan rahulikult temata olla. Noh... suudan ilma temata elada. Ja näed? Suudan! Ent see pole enam seesama elu. Ma sain aru, Sanja! Hakkasin nüüd elu ära elama! Päriselu on läbi, nüüd on alanud suremine...“

Jälle üks levinud asi maailmas, millest mina üldse aru ei saa: kuidas saab mitte teada, et sul on kellegagi hea, parem kui üksi? Ja nagu ma ka varem siin blogis öelnud olen – selle vea teevad tavaliselt pigem mehed, et ei käitu oma naisega kohe mitte kuidagi, on tema suhtes ükskõiksed või lausa tusased ja kui see naine nad maha jätab, siis on selline meeleheide ja tagasilunimine ja muutuse lubamine, et vaene naine ei saa enam üldse aru, mis toimub. Naine tavaliselt arvab, et hea on partnerit rõõmustada – mees arvab, et naine peaks olema rõõmus juba lihtsalt sellepärast, et mees on temaga. Siin ka – ise ei armastagi naist, aga kui see ta maha jätab, siis hakkab kohe surema :p...

Aga ikkagi oli tore lugeda :)

7 kommentaari:

soodoma ja gomorra ütles ...

kas raamatute lugemine on sulle meelelahutus või töö? või kaks korraga?

karikate emand ütles ...

Hehehee :), nii naljakas ja armas Sinust niimoodi küsida... ei ole töö, lihtsalt meelt lahutan.

soodoma ja gomorra ütles ...

naljakas jah, et sa elad kesk tehnosajandit sellist Muumitrolli elu.

karikate emand ütles ...

Nii see on :)

Anonüümne ütles ...

See on minu kallis óde...
Tunnen sinust ja su tegemistest puudust musirull!

karikate emand ütles ...

Vaata-aga-vaata, kes mu 'muumitrolliblogi' nüüd üles leidis! :)
Kui tundsid puudust, siis oled õiges kohas, ma arvan, nii et head veerimist ja lehel patseerimist, rusimull :D

Skarabeus ütles ...

Polegi mõelnud,et pea paljaks ajamine võiks tähendusega sõnum olla,aga jah: B.Spears,Sinead O'Connor,meie Aigi Vahing---nendega on see juhtunud küll.