Laupäev, 14. mai 2011

Tsitaate Tommy Hellstenilt

Armastusest ja häbist...

* Meis pole enda jaoks armastust, selle pärast peame nõrkust hädisuseks ja ebaõnnestumiseks. Sellepärast teeme ennast paremaks, kui tegelikult oleme. Peame end normaalseks. Kui oleme ennast veennud oma normaalsuses, saame olla rahus. Siis pole vaja areneda ega ennast uurida. Uurime hoopis teisi. Leiame teiste juures vigu ja puudusi ning oleme täiesti kindlad, et neil oleks tõepoolest põhjust kasvada ja muutuda. Oleme isegi valmis neile nende suures õnnetuses nõu ja abi andma. Mis muud see on kui uhkus?

* Keegi ei suuda armastuse üle kontrolli saavutada, püüdes teda väärida, sest armastus suundub aina selle poole, kes teda ei vääri. Armastus on alati halastus.

* See, kes tahab vabaneda süütundest, põgeneb süü eest, kuid satub häbitunde küüsi. Häbi nimelt hakkab valitsema seal, kus keeldutakse oma süüd tunnistamast. Häbitunne tähendab eneseaustuse kaotamist või murenemist. Ainult see, kes oma süüd tunnistab, leiab eneseaustuse. Süütunde eest põgenev inimene põgeneb seega just selle eest, mida ta tahab saavutada – eneseaustuse eest.

* Inimese suurim unistus on see, et teda armastataks.


Kritiseerimisest...

* Mida ahtam elu, seda tungivam on vajadus teisi kritiseerida ja hukka mõista.

* Maailma suurim kurjus on see, mis peidab ennast headuse maski taha. Tegelikult igasugune kurjus haarab headuse maski järele, enne kui tegutsema hakkab. Solvatakse kaasinimest, sest „tahetakse talle vaid head“. Lapse löömine on tema „kasvatamine“. Teise inimese hukkamõistmine on „heasoovlik nõuanne“. Hitlergi teostas miljoneid juute tappes „rassilist puhastamist“.

Lapsekasvatusest...

* Laps, kelle käes on võim, on turvatundeta laps. Laps, kelle käes on võim, halvustab täiskasvanuid, sest ta teab instinktiivselt, et täiskasvanud pole võtnud vastutust, mis oleks pidanud neile kuuluma. Halvustades täiskasvanuid, halvustavad nad ka iseennast. Neist saavad igavesed noored, kes ei tahagi saada täiskasvanuks. Sellised on täiskasvanud, kes oma lapsi kasvatada ei taha, sest meelsamini sooviksid nad ennast teostada ehk ise lapsed olla.
Ohhoo! Ma mõtlesin, et ma olen ainus maapeal, kes niimoodi mõtleb. Et see on kahe-aastase lapse isekus, mis paneb lapsevanemaid arvama, et nende eneseavalduslikud tegemised on olulisemad kui nende laste vajadused.

* Kes soovib saada võimu, peab loobuma võimu taotlemisest ja võtma enesele vastutuse.

* Kui laps elab vaenulikus õhkkonnas, kus teda halvasti koheldakse, ekspluateeritakse ja hüljatakse, harjub ta sellega ära. Ta ei taju, et teda halvasti koheldakse, vaid usub, et ta ise ongi halb. Ta loeb viisist, kuidas vanemad teda kohtlevad, välja oma väärtuse. Ta pole võimeline kriitiliselt hindama isa-ema väärtust lapsevanemana. Laps on vanematest nii totaalselt sõltuv, et pigem hülgab ta oma tunded, kui loobub vanematest. Sellest tekibki infantiilne lojaalsus, mis on lastele nii iseloomulik. Halvastikoheldud laps võtab enda kanda halvastikohtlemise süü. Tema meelest on ta ise halb, selle asemel et mõista – tal on halb olla, sest ta elab armastuseta maailmas.

Tsitaate tuleb veel.
Jah, see on ähvardus! :D

Kommentaare ei ole: