Pildid

On maikuu viimane päev ja ma tõmban kuu jooksul kogutud pildid mälupulgale, et oma arvutimutikest mitte asjatult koormata. Mõningaid jagan ka teiega :)

Enamik pilte on ikka izismile.com 'ist pärit.

Mängis, mängis ja väsis ära...


Soojus...


Modernne ja metsik...


Janu...


Pladistaja...


Punajopeke teel oma sisima olemuse juurde :D


Taevane aken...

Raamatud

Milline imeline ilm täna oli: soe, päikeseline, tuuline, linnulaulune...

Hommikul kell 9 saatsin Väikese Tüdruku vaid pluusiväel kodust välja - sooja oli 23 kraadi.

Kuna Mees oli öösel üleval ja magas hommikul kaua, siis ei saanud mina oma päevaplaanist kinni pidada ja läksin juba kell 11 hommikul raamatukokku (õue-aeg algab mul tegelikult kohe pärast lõunasööki, kell kolm, sest muidu jään ma magama ja olen terve õhtu uimane ja öösel ei jää magama - süsteem! :)... ).

Raamatukogus otsisin "Daodejingi". Otsisin ilukirjandusest, filosoofiast, religioonist, esoteerikast, psühholoogiast... Ma pole mitte ühtegi raamatut nii hoolikalt otsinud, kuid SEE raamat pidi ju ometi kusagil olema. Millises raamatukogus pole "Daodejingi"? Leidsin kümme teist huvitavat raamatut, aga seda mitte. Ja kui raamatukogutöötaja poole pöördusin, siis selgus ka tema üllatuseks, et meie harukogus seda raamatut pole. Pole ka välja laenutatud, üldse polegi selles hoones :D No uskumatu!

Olin plaaninud võtta ainult Linnart Mälli "Daodejingi" ja seda mõningate ingliskeelsete ja eestikeelsete versioonidega võrrelda, aga nüüd tulin koju kümne muu raamatuga.

All koridoris läksin postkasti kallale ja märkasin, et see punnis postkast, mida ma raamatukokku minnes silmanurgast märkasin, on meie oma. Tegin selle siis lahti ja nägin ajalehe ja reklaamlehtede all paksu kollast mulliümbrikku. Mulle! Saadeti raamat! :) Niisama, kingituseks! :)))

Tavaliselt tunnen ma tugevat ebamugavustunnet selliseid ühepoolseid kinke saades, aga seekord miskipärast mitte :), nii hea meel oli, lihtsalt... :)


Nüüd on mul kodus hunnik uusi raamatuid ja ma tahaks istuda kusagile lugemisnurka, nagu sellel pildil, ja enne mitte tõusta, kui kõik on 'otsas'..., aga minusugusele ullikesele on distsipliin ikka väga oluline - niisiis loen hommikuti 1,5 tundi, nagu ikka. Homme ei saa tegelikult sedagi, sest Väike Tüdruk on kogu minu lugemisaja kodus, nii et...
Siis ülehomme.
:)

Noh, mul läheb hästi... :)

(pilt izismile.com )

ŠANTIDEVA „Bodhitšarjavatara“

See raamat on kolmas sarjast "Budismi pühad raamatud".
Šantideva elas 7. sajandil Indias ja tegelikult pole tegemist otseselt pühakirjaga vaid lihtsalt budistide hulgas väga kuulsa raamatuga.

Mulle meeldib aeg-ajalt lugeda religioosseid hümne ja enese ja teiste vaimseks ärgituseks kirjutatud tekste. Kas nende lugemisest mulle endale mingit spirituaalset kasu on, ei tea... No Daodejingi ja Dhammapada lugemine on iseenesest selge nauding... need on nii ilusad!

Mõned manitsused sedalaadi raamatutes on küll kangesti naiivsed - siin nt „ära ole vihane, kui kedagi teist kiidetakse.“ Ilmselt olid paljud ’pühamehed’ üpris lapsikud ja tobedad.

Minu jaoks on veider ka see, et elujanu ja armuiha surmamiseks manatakse ’pürgijatele’ silme ette, et inimese keha on üks ’sitta täis kott’ mida hoiab püsti luukere... Hästi piiikalt seletatakse seda. Mind see küll ei veenaks. On siis on. Sõrmed näevad omamoodi.

Samas IX peatükk ’ületavast mõistmisest’ oli filosoofiline ja keeruline – see teema on igal pool keeruline, kus seda käsitletakse :D

Seevastu X peatükk, kus jagati õnnistust kõikidele olenditele igasugustes seisundites, oli armas lugeda. On sellised tegelased nagu bodhisattvad, kes võiksid küll nirvaanasse vaibuda ja elu rat-ta-taalt maha astuda, kuid nad eelistavad jääda maa peale ümber sündima, kuna nad soovivad kõikide olendite valgustumisele kaasa aitama jääda. Oma suuremeelsuses võib bodhisattva kujutleda, et annab oma heateod teistele :), ja võtab teiste patud oma hingele. Ei mina tea, kas selle kujutlemisest kuidagi abi on, aga nii kena ja suuremeelne iseenesest ju :)... Nii tore oleks, kui ma saaks oma karmat parandada nii, et keegi – keda see ei kahjusta – portsu minu halvast karmast enda kukile tõstab ja mulle kingib oma heade tegude tulemusi :)...

Ttsitaate:

V 47 – Kui tuleb soov liikuda või soov rääkida, siis uuri esmalt oma meelt, et kindlalt ja õigesti toimida!
V 48 – Kui leiad, et meel on ihar või vihane, siis ära tee ega räägi midagi, vaid ole nagu
puutükk.

V 71 – Kui sa ennast niiviisi valitsed, siis ole alati naerul näoga, ära kortsuta kulme ega heida morne pilke! Tervita olendeid esimesena ja ole nende vastu sõbralik!

V 72 – Ära kolista, kui liigutad istet või muud eset ja ära suru ust jõuga lahti! Tunne alati vaikusest rõõmu!
:)

V 79 – Räägi usalduslikult, selgemõtteliselt, meeltrõõmustavalt, kõrvameelitavalt, kaastundlikult ning leebe ja maheda häälega!

V 89 – Vaata olendeid avameelsel ja sõbralikul pilgul, sest virguda saab vaid nende abil!

VI 21 – /Kannatused on kasulikud./ Nende mõjul kaob ülbus nind tekib kaastunne sansaaras viibijate vastu.

Kõigel on põhjus(taja)...
VI 33 – Järelikult, kui nähakse, et sõber või vaenlane teeb halba, siis tuleb mõelda: „Sellel on põhjus,“ ning säilitada rahu.

VI 45 – Mina tobe ei ihka küll kannatust, ometi olen aga ihanud seda, mis on kannatuse põhjus.

VI 115 – Sõbralikkusest lugupidamine – see on olendite suurus.

Huvitav on see, et kui meil ei sobi öelda, et vigasus on puue (midagi on puudu) või et iluvead (rangis jalad nt) on kellegi puudus, siis idas leitakse, et kõik sellised asjad – sh naisena sündimine :) – on karistus eelmise elu pattude eest, mis tähendab, et nad näevad neid asju pahadena. Samas pole pahe midagi sellist, mida tuleks peita - see lihtsalt on maailmas olemas. Mis on parem – loomulikkus või kultuursus?
VII 57 – Uhkuse pärast on nad sattunud halbadesse sündidesse ja kui nad ongi sündinud inimestena, siis ei ole neil rõõmu: nad on orjad teiste toidul või nõmedad või inetud või igerikud,
VII 58 – keda põlgavad kõik ja kes piinlevad uhkusejäikuses.

VII 176 – Kes soovib võimatut, selle meel kattub plekkidega ja ta lootused luhtuvad. Kes aga millegi peale ei looda, sellel õnnestub kõik hästi.
VII 177 – Sellepärast ei tohi lubada ihuhimude vohamist. Vaid selline ihaldatud asi toob õnne, mis jäetakse võtmata.

IX 126 – Kui Jumal toimib tahtmata, siis on ta millegi muu võimu all. Kui ta toimib tahtlikult, siis on ta sõltuv tahtest. Kui ta toimib, kuidas on siis lood tema jumalikkusega?

X 20 – Olgu saadaval rõivaid, toitu, jooki, lillevanikuid, sandlit, ehteid – kõike vajalikku, mida süda ihaldab!
X 21 – Vabanegu hirmunud hirmust, saagu kurvameelsed lõbusaks! Saagu ärevad ärevusest lahti ja leidku kindlustunde!
X 22 – Saagu haiged terveks! Vabanetagu kõikidest kütketest! Saagu nõrgad tugevaks ja tehku nad teistele head!

X 26 – Kaitsku jumalad neid, kes on unes või purjus või hullunud, ja neid, kes haigena üksinduses vaevlevad! Kaitsku nad lapsi ja vanakesi, kellel ei ole ülalpidajaid!
X 27 – Vabanegu nad kõigest halvast, olgu neil usku, mõistust ja kaastunnet! Olgu nende välimus ja eluviis täiuslik, suutku nad alati eelmisi sünde mäletada!

See on ju küll kena ja tujuloov palve!?
Aga nüüd lõppu midagi itsitamaajavat ka:

X 30 – Kui palju ka ei oleks maailmas naisi, sündigu nad kõik meestena!

:D
Mehena sündida oli parem ja väärikam, sest naine peab ju ikka pere eest hoolitsema – niisiis on mehel kergem virgumiseni jõuda :)

Uskumatu, et Linnart Mälli, kes ka selle raamatu tõlkis, ei ole enam meie seas... :(

Tasuta reklaami :)

Tulemas on suvi ja võibolla isegi kuumad ilmad, minul aga sai higipulk otsa. Enamiku tootegruppide puhul mul kindlat lemmikut pole, aga vaat ühe higipulgaga on küll nii, et sellele pole ma ligilähedastki näinud/proovinud. Ja ma mõtlesin, et võibolla satub siia blogisse kasvõi otsinguga keegi, kellele see info huvi pakuks.



Minu 'nunnu' on firma LYCIA toode (Lycia Persona Anti Odorante super sensitive).
See on nagu tavaline kerge kreem. Tal pole mingit lõhna, ta ei tee äsjaraseeritud kaenla-alustele haiget ja ta tundub oma tugevast toimest hoolimata äärmiselt õrn. Pole ka sellist tunnet, nagu oleks kile kaenla alla tõmmatud ja peaks keele kaudu higistama hakkama. Nii et laitmatu toode.

Muide, kui ma Internetist pilti otsisin (vasakpoolne, karp, on netipilt - parempoolse pildi, kreemituubist, tegin ise), siis sain teada, et see ongi mõeldud inimestele, kellele higilahvatused on tõeliseks probleemiks. No ime siis ka, et ta tõesti toimib! Kuid tõesti, see tundub äärmiselt õrn, nii et karta pole vaja - ma ise olen ka pigem külmavares kui higistaja.


Müüakse teda apteegis, vähemalt ma väga loodan, sest paar viimast apteeki, kuhu mina vaatasin, seda küll ei müünud. Kuid ma kõige suurematesse ei vaadanud. Igatahes, ostsin mina pildiloleva SebaMedi fresh-lõhnaga toote, ja pärast Lyciat on see küll täiesti räme ollus. See lõhnab nagu skunksi sabaalune ja kõrvetab kurjasti, pärast duši alt tulekut... :(
Ega muud, kui ma jätkan oma Lycia-otsinguid...

Eila veel...

Nagu endale lubasin, olingi täna vait ja vagane - ei teinud miskit suurt.
Isegi pead ei valutanud - noh, see oligi eesmärk.

*

Aga eile õhtul guugeldasin ennast, nagu inimestel ikka aeg-ajalt teha soovitatakse, ja leidsin, et ma olen nüüd wikipedia's! :D Mina, kes ma lillegi ei liiguta! Loomulikult polnud artikkel minust endast - kui ma midagi artiklit-väärinut oleks teinud, siis poleks ju ka midagi imestada.

*

Ja veel, Väikese Tüdruku eilsetest viguritest.

Läksime meie siis rattamaratoni tõttu (liiklus)politseinikke täis pikitud kesklinna poole, kui nägime sillal ümmargust punase servaga liiklusmärki, kus keskel oli üks püstine sirge kriips ja selle kõrval ühest otsast kõver kriips.

Väike Tüdruk küsis minult selle märgi tähendust, aga mina ei teadnud.

Väike Tüdruk uuris märki ja teatas: "Need on püksid. Vaata, see kaar on pepu. Püksid tuleb ära võtta, kui üle silla lähed!"

Noh, naersime mis me naersime, kuid läksime siiski koos pükstega edasi, püüdes end nalja pärast teineteise taha peita.

Siis aga jõudsime kohta, kus politseinikud olid vasakul, üle tee paremal, ja kaugemal otse ees.

"Võtame nüüd ruttu püksid maha," kiljus Väike Tüdruk, "enne kui meil sellest veel mingi jama tuleb!"

:D

No kui ta 9-aastasena selliseid nalju teeb, siis pean ma mõne aasta pärast teda kartsast välja lunastamas käima hakkama.
Ma vist peaks ise ka korralikum olema ja selliste naljade peale hapumat nägu tegema.

Üks 'püksata' kassike Izismile.com'ist:


Ja üks püksata mehike sealtsamast:


Pole justkui eriti kena..., aga mida mina - vana luud - ka tean...

Veel tsitaate Tommy Hellstenilt

Mul oli suur rõõm näha, kui palju minu blogist otsiti Tommy Hellstenit, kui ma tema tsitaate jagasin. Mulle ta ka hirmsasti meeldib ja tore on, et ta ka teiste inimeste hingekesi kosutab :)

Siin on nüüd viimane ports mulle huvi pakkunud lõike tema raamatust "Saad kõik, millest loobud".

Lähedus...

* Oma küündimatuse tunnistamine on ainus võimalik tee teise inimese austamise juurde ning ilma teist austamata ei sünni tõelist lähedust ega ühinemist. Mida sügavamalt inimene ennast tundma õpib, seda suurem anne on tal teist mõista.

* Tõeline armastus võib elada vaid täiuslikus vabaduses. Täiuslik vabadus valitseb sellises paarisuhtes, kus teise armastusele ei seata mingeid tingimusi. Armastust ei või kelleltki nõuda ning kedagi ei saa armastada kohusetundest. Kuid just seda üritab inimene, kes ise ei taha täiskasvanuks saada ja endale vastutust võtta. Ta nõuab endale lapse kohta, et teda hoitaks, kuna ta ise ennast hoida ei jõua. Armastuse nõudmine tekib seega nii, et suhtes teise inimesega püütakse vastutust vältida.
Armastada suudab vaid see, kes enda eest vastutust kannab. Ta ei veereta oma valusid teise kaela, vaid võtab vastutuse nende eest oma õlgadele. Ta on teadlik oma minevikust, nii on ta vaba teist nägema sellisena, nagu too on.
/Mina saan sellest nii aru, et kui me tunneme ennast pahasti, siis me ei oota, et partner teeks midagi. Me ei tee teda vastutavaks enda enesetunde eest – seda enam, et me teame, et meie nõrkused on meie enesetunde taga, ja partneri nõrkused on tema abituse taga./
/.../ Teisisõnu, ta tunneb loomupärast vastumeelsust teiste süüdistamise suhtes ning on ikka alati valmis endasse vaatama ja ise oma vigu tunnistama. Parema meelega vaatab ta endasse ja kui elu peab muutuma, muudab ta seda ise. Ta ei jää ootama, et abikaasa muutuks, vaid areneb ja loob omalt poolt eeldused hea elu jaoks. Kui abikaasa teda halvasti kohtleb ega taha teda austada, ei jää ta aastateks olukorra üle kaeblema ja süüdistama. Ta võtab midagi ette. Aga et ta mõistab, kui võimatu on teist muuta, ta isegi ei ürita seda. Samas mõistab ta ühtlasi ka seda, et tema ülesanne on abikaasale selgeks teha, et tal on halb, kui abikaasa teda halvasti kohtleb. Ta mõistab, et ta ei saa sundida abikaasat muutuma, vaid tal on õigus endiseks jääda. Kuigi teist ei saa muuta, ei tähenda see, et tuleks leppida halva kohtlemisega. Iseennast peab ja tuleb kaitsta.

* Inimese läheduses, kes ennast ise hoiab, on hea olla. Tema ümber pole miinivälja, mis ettevaatusele sunniks. Miiniväli tekib selle inimese ümber, kellel on minevikust kaasa võetud palju materjali, mille ta on jätnud teadvustamata ja läbi töötamata. Kui juhtud midagi valesti ütlema või valesti toimima, astud psüühilisele miinile. Miin aktiveeritakse ja see paneb inimese reageerima üllataval ja kohatul moel.

Njaa... ma olen tihedalt suhelnud kahe sellise ’miiniväljaga’... Nad ise mõistagi oma reaktsioone ülepaistutatutena ja kohatutena ei näe. Eks nemadki soovivad armastust, kuid kuna nad end endalegi ei ava, pole neid võimalik armastada, ja mida rohkem tagasilööke, seda kõrgemad varjatud pinged... Mõni inimene justkui ei õpi, ei kogu elutarkust vaid hoopis taaka ja häbi.

* Me ei räägi tõtt, sest kardame haiget teha. Me ei mõista, et tõde ei saa kellelegi haiget teha /Jah, ma näen seda ka täpselt nii. Ma olen ammu mõistnud, et lähenen ’valusale tõele’ veidi teisiti kui enamik...naisi :). Elu ongi teinekord karm või ebaõiglane, kuid tõde tuleb ikka teada, muidu sul polegi elu vaid on hoopis vale, ebaelu. Kes tahaks seda eimiskit kui ometi on olemas ka päriselu, mida tuleb elada?/, vastupidi, see teeb vabaks. Tõde võib teha haiget, /khmmnjah/ kuid ei tee kunagi halba. Kui me ei julge enda valule silma vaadata, ei söanda me ka teisele haiget teha. /Siin vist ongi point: oma valude tundmine on mind rahulikumaks teinud – seega ma ei kaitse ka lähedasi inimesi tõe eest ja usun, et neilegi kulub ära tegelikkusele silma vaadata./ Tegelikult ei ole me aga selle eest vastutavad, kuidas teised meie sõnadele ja tegudele reageerivad. /.../ Meie vastutame, et tõde saaks välja öeldud. See ei tähenda loomulikult, et meil oleks õigus teisi solvata ja neile „tõde näkku öelda“. Tõde on ikka armastav tõde. Tões pole iialgi soovi haiget teha. Kes oma valule silma on vaadanud, teab seda. Seetõttu ta ei karda öelda sedagi, mida teine võibolla kuulda ei taha. Inimene mõistab, et ta vastutab selle eest, et ta tõtt räägib, mitte selle eest, kuidas teine tõde kuuldes reageerib.

* Negatiivne individualism on just see, et inimene ei suuda teistele midagi anda, sest näeb teisi läbi oma rahuldamata jäänud vajaduste. /.../ Kui need teised oleksid ka ta enda lapsed, ei suudaks ta neile ikkagi midagi anda, sest ta ise pole saanud, mida oleks saama pidanud. Ei saa anda teistele seda, mida endal pole. Laps oma vajadustega äratab viha vanemas, kes vajab ise seda, mida laps palub.

* Mida enam teiste käest nõuad, seda kindlamini kaotad selle, mida nõudsid. Armastus toetub vabadusele, seepärast kägistab armastuse nõudmine armastuse.
Jah, inimene, kes on minu tutvusringkonna kõige pretensioonikam armastuse, tähelepanu ja teenete nõudja, on seesama inimene, kelle eest kõik võimalusel õlgu judistades põgenevad. Ta ei mõista seda, enda arvates on ta Nii Hea Inimene - mis muidugi annabki talle õiguse tulla teistelt aega ja armastust ja teeneid küsima ja ta teiste inimeste jaoks nii tülikaks teeb.

* Mida suuremat puudust armastusest tuntakse, seda vähem on seda teistele anda. Seepärast kõik tormavadki ringi ja „teostavad ennast“, tegelikult otsivad aga armastust.
Armas! :)
Mulle tundub ka nii... kuid võibolla pole see tõsi.

* Armastuse janu on õigupoolest janunemine oma identiteedi järele. Armastuse poole püüeldes püüdleb inimene tegelikult iseenda poole. Inimese sügavam olemus teostub vaid armastuse kaudu.
* Armastus ja tõde kuuluvad ühte. Kumbki ei esine ilma teiseta. Ilma armastuseta „tõde“ on tegelikult julmus. Teisele „tõe näkku ütlemine“ ei aita kunagi kedagi, vaid hävitab ja laastab. Tõde on vaid siis konstruktiivne, kui selle väljaütlemise motiiv on teisest inimesest hoolimine. /.../
Kindluse annab armastusele siirus. Tõde on ainus keskkond, milles armastus saab elada.

* Süütunne tekib, kui inimene on teinud halba, ning kui ta oma eksimust tunnistab, saab ta andeks. Ta ei kaota oma inimväärikust. /Noh, ta ei pruugi seda kaotada ka siis, kui ta andeks ei saa, ma arvan./ Häbi on aga just inimväärikuse kaotamine. Siis inimene mitte ainult ei tee halba, vaid ongi halb.

Päevake

Magama jäin jälle kell üks ja ärkasin jälle pool kuus hommikul - sedapuhuku paraku metsiku peavaluga. Kuna Mees läks toiletti, siis krabistasin tabletikarbis ja ajasin 4 tabletti 400 mg ibumetiini suhu, sest kuna on laupäev, pidime Väikese Tüdrukuga linna minema. Püüdsin uuesti magama jääda, mis ka õnnestus, kuid poole üheksa ajal ärkasin sama suure valuga. Võtsin veel 4 tabletti ja pikutasin. Tunni aja pärast tulin ikka üles ja ütlesin Väikesele Tüdrukule, et võin temaga küll minna litri-täidisega palli ostma, mida ta tahtis, ja ta ka rämpstoitu sööma viia, kuid ujujat minust täna küll pole.

Jalutasime siis Zeppelini poole, aga - täna oli ju miski rattaspordivärk, nii et teed olid eemaldatavate metall-taradega kinni pandud. Foorid vilkusid, liikluspolitseinikud valvasid... Uuh, nagu miski ulmekas - maailm polnud enam endine :) - mitte ei saanud aru, kuhu tohtis minna ja mida teha, aga selge oli see, et üle aia otseteele ronida ei tohtinud ja sama käis ka aia alt läbi roomamise kohta - milleks polnud küll isugi. Aga õnneks just Zeppelini juures oli võimalik üle tee minna. Seal lõppes ka tänavate tühjus ja algas hullutav melu. Üks issi pillas 3 meetrit minust eespool lapse kampsuni maha ja ma hüüdsin teda täiest kõrist ja Väike Tüdruk huilgas kaasa, aga kuulda polnud suurt midagi. Eks ma siis jooksin talle kampsuniga järele.

Aga litritega pallid olid Novaluxis otsa saanud :(


Läksime siis McDonald'si poole - sealkandis oli rahvas nii tiheli, et ma ei saanud pika puurimise peale aru, kas see asutus üldse avatud on - kõik maja küljed olid nagunii paksult rahvast täis. Polnud võimalik näha, kas ustest käiakse. See kõik oli väga õudne minu jaoks, see kõndiv, jooksev, sumisev, hõiklev ja igasuguste sealdeldistega ringisõitev rahvamass. Tundsin, kuidas mu silmaalustest lurinal viimanegi rasva ja veemolekul kaob...



Panin ette, et läheme Hesburgerisse, mis polnud tühja kõhuga kodust väljunud Väikese Tüdruku jaoks just rõõmustav pakkumine. Ta mossitas ja kiirustas mind tagant, kuni ma pahandasin, et minul polnud üldse vaja siia ronida oma peavaluga ja mina pole süüdi selles õuduses, mis linna-peal toimub. Selle peale kõndis Väike Tüdruk mõnda aega minu selja taga ja ütles siis vabandavalt, et ta oli näljane ja väga pettunud. Minu paha tuju läks ka silmapilk üle, kuigi ma olin juba kujutlenud, kuidas ma terve juunikuu teda mitte kusagile ei vii...

Hesburger oli pea inimtühi. Nosisime kõhud täis ja tujud läksid paremaks.
Siis käisime veel kulinapoes, kust Väike Tüdruk ostis endale liblikaga kaelaketi ja peavõru. Peavõru pani ta kohe pähe, mis siis, et firmasilt selle küljes lipendas :D


Siis käisime loomapoodides ja ostsime kassikesele jonnipunn-hiire, kes alati püstakile tõuseb :) Kassu oli vaimustuses! :) Samuti oli väga rõõmus Väike Tüdruk ja lausa tantsis ülejäänud tee koju. Usun, et oma 6 kilomeetrit kõndisime me küll ära, nii et tubli tiiru tegime.

Kodus võtsin jälle 4 ibumetiini, pikutasin paar tundi ja siis võtsin veel 4. Noh, paremaks läks küll, aga ega ma ikka veel eriti pead liigutada ei julge. Ja homme ma täitsa puhkan, ainult triigin pesu ja vannitan Väikese Tüdruku, aga pirukaid ei tee ega korista. Vist pingutasin sel nädalal veidi üle, sest olen paaril päeval koledasti ära väsinud küll.




Täna pole ma ridagi lugenud, aga kuna mul jäi bloggeri tõttu üks ports Tommy Hellsteni tsitaate üles panemata, siis teen seda täna õhtupoole :)

ROY STRIDER "Punane ja must"

Minu jaoks täiesti tundmatu kolumnisti sotsiaalkriitilised arvamusartiklid, mis on varem mitmel pool ajakirjanduses avaldatud. Nagu sotsiaalkriitika puhul ikka, tuuakse esile, kuidas väikeseid ja väeteid ei kaitsta vaid pigem ära kasutatakse ja alla surutakse. Mulle kangesti meeldis, et Eesti probleemide kõrval oli palju juttu ka Tiibetist: Hiina koletegudest selle riigi rahva kallal ja kuidas meilgi lasub moraalne vastutus - milline häbi see on, et Eesti tipp-poliitikud ei julge dalai-laamat ametlikult vastu võtta ja kui halvasti me teeme, ostes odavaid hiina kaupu. Noh, ma elan ka Tiibetile sügavalt kaasa, nii et rõõm oli lugeda neid artikleid. Kuigi mulle tundus, et Strider on kuidagi romantiliselt kompromissitu ja lausa jäik ("pahad on pahad ja head on head"), kiites Hiinat ja Tiibetit kõrvutades isegi viimase toite... mis on kuulu järgi väga tuimad ja harjumatud: soolane tee jakivõiga, odrajahukört ja -käkid. Olen lugenud palju selle kandi reisiraamatuid ja olen kuulnud küll, et mõni tüdineb hiinapärastest roogadest ära, kuid tiibeti toitu ei eelista nad sellegipoolest.

Üldiselt iseloomustaski neid esseesid nooruslik-romantiline anarhism - armas! Strideril on palju puhtaid ja kauneid visioone sellest, kuidas tuleks elada, kuid mulle tundub, et inimesed ei taha seda, inimesed pole sellised. Ka soovib ta, et riigikodanikud avaldaksid sagedamini ja konkreetsemalt oma arvamust ja sekkuksid oma elu üle otsustamisesse rohkem. Ta on pessimistlik ja väidab, et meil tegelikult polegi demokraatiat, sest Eesti rahvas on nii passiivne ega usugi võimalusse midagi ära teha. Kodanikualgatus on meil ülimalt puudulik. Kuid kes oma murega võimuritele näkku ei roni, see jäetakse kõrvalisse kohta virelema – näiteks maainimesed, nad on kaugel eemal, silma alt ära, ja ei huvita poliitikuid. Jah, nii see on. Kas see saab muutuda? Ei tea. Tundub, et võim tõesti rikub inimesi, alates sellest, et endale teiste toetuse saamiseks pead toetama neid ja lõpuks käibki üks suur kätepesemine ja tehtud ei saa midagi.

Näiteid tekstidest:

Riigipoolne hoolitsus on silmakirjalik; eralastehoiule esitatavate nõudmiste näitel:
* Eestis elab ametliku statistika järgi üks viiendik elanikest (sh palju lapsi) alla vaesuspiiri, aga nende puhul ei tunta muret, kas majas on ikka piisavalt kraanikausse. Kas lasteaedade puudumine on ikka parem kui näiteks lasteaiad, mis ei vasta päris kõigile euronõuetele, kuid mida juhivad ja hoiavad käigus lapsevanemad, kes oma lastest reeglina hoolivad?
Tundub, et ainus võimalus jaburast olukorrast pääsemiseks on mittetulunduslike illegaalsete lasteaedade loomine – nii vajadusest kui kasvõi kodanikuallumatuse märgiks – et seejärel taotleda nende legaliseerimist.
No see euronõuete-asi ajab vist enam-vähem kõigil harja punaseks... see riigi ülepaisutatud kontroll kõige üle, mis mingit turvatunnet ei taga.

Kapitalism...
* Kapitalism on kuritegelik, jõhker ja agressiivne süsteem, mille mootoriks on põhimõte toota mitmeid kordi enam kui vajalik ning müüa toodang uutele turgudele. Uued turud on sageli needsamad riigid, kust veetakse võileivahinna eest välja tooraine ja inimtööjõu ressurss.

Samas mõni jutt tundus liiga naiivne, näiteks tema arvamused rahvusküsimuses...
* Ainus õiglane lahendus oleks mõlema rahvusgrupi teineteisele lähenemine ühiskondliku muutuse nimel. See tähendaks, et kui Eestis elavad venelased muutuksid veidi rohkem eestlasteks, peaksid eestlased samavõrra venestuma. Pikapeale tekiks uus rahvus, eestivenelaste kõrvale ilmuksid vene-eestlased.
Jah, milleks üldse rahvused? Kingime parem oma riigi ära, saab vaevast lahti.
Kuni me seda ei tee, jääb ikka eestivenelasi, kes ei andesta meile seda olukorda, et nad ’peavad’ elama ’eestlaste maal’. Kui eestivenelane räägib eesti keelt, siis mingit probleemi polegi. Kui ta ei taha eesti keelt rääkida, ei oska seda teha ja seega end tugevalt venelasena identifitseerib, jääb ta iseenda soovil igavesti võõramaalaseks ja külaliseks siin.
Ja mida siin lähenemise all silmas on peetud? Kui on vaja kohalikku keelt õppida, siis on vaja, aga olemuselt soovib ikka igaüks endamoodi jääda. Mingi lähenemine toimub iseenesest ja muud ei saagi toimuma panna.

Ökoromantika...
* Kui nägin eelmisel aastal, kuidas Sikkimi endine kuningriik Himaalajas on oma territooriumil keelustanud plastiktaara ning kilekotid, imestasin sealsamas: miks ei või meie Eestis isekesis kokku leppida, et olemegi täielik ökoriik. Toodame vaid mahetooteid, hoiame oma looduse piinlikult puhtana, vastustame rumalat tarbimist.
Kõlab ilusti, aga inimesed ei taha seda, inimesed tahavad kiirust, efektiivsust ja palju valikuid.

Huvitav raamat oli.

Päevake

Kuigi eile olin õudselt väsinud, jäin magama ikka alles ühe paiku ja ärkasin juba pool kuus. Mediteerimine pidi unetarvet vähendama, aga kas nii kiiresti? Igatahes olin hommikupoolikul värskusest ja teotahtest pakatamas ja pidin hommikuselt mossis Väikese Tüdruku korduvalt pikali musitama, kui tema kell 7 oma toast välja tuli ja minu seltsis elutoas passis, kuni tuli aeg kooli minna. Täna oli tal viimane korralik koolipäev - järgmisel nädalal on juba peod ja väljasõidud ja värgid.

Koristasin siuh-säuh ära, tegin ära jooga (hatha) ja lõunasöögi (riis köögiviljade ja hakklihaga) ning vudisin poodi tekile. Õnneks pakkus Mees end kaasa - tuli välja, et üks tekk (pildil see valge-punane) oli nii paks ja kohev et moodustas suure kartulikoti moodi pambu - seda siis tassiski Mees. Tumepunase pleedi ja oranzhi lina mahutasin kenasti omale kaenla alusesse kotti.

Väike Tüdruk oli täna täiesti pöörane - kargles mu voodis tundide kaupa ringi. Ma püüdsin teda ikka rahulikumatele radadele suunata ja vahepeal mängisimegi pool tundi kaarte, kuid siis hakkas jälle mürgel peale. Lõpuks tema huilgas: "Ma ARMASTAN sind! Sa oled PARIM!" Ja mina porisesin: "Mhmh... see on kena... kuule, sa oled tüütu!" :D
Aga ta polnud solvumise-tujus, nii et kui ma suutsin teda veenda, et tuleb minu toast lahkuda, siis läks ta mingit mesimummi-laulu huilates... :D

Isegi kass lamab Väikese Tüdruku kiindumusavaldustest täiesti oimetuna mul siin jalutsis... ja ma tunnen, et pean lausa kosuma, enne kui ma raamatupostituse kallale asun... Huhh!

Vahepeal loetud raamatuid

Loen nüüd hommikuti - poolteist tundi, kui ma just taas magama ei jää, mida teinekord ikka juhtub :) Olen nüüd endale reegliks seadnud, et hindan vaikusehetki ja ei kraba kohe esimest oma kümnest pooleliolevast raamatust pihku, kui tegemistes mingi paus tuleb. Lugemisaegade mahamagamisest ja võimalike lugemispauside eiramisest hoolimata edenes lugemine blogipausi ajal päris jõudsalt, kuid kuna ma silmapilk leppisin sellega, et blogima ma ei pääse, ei teinud ma neist raamatutest väljakirjutusi ning kirjutan nüüd kolmest raamatust vaid paari sõnaga, statistika mõttes.

*
MARGARET ATWOOD "Orüks ja Ruik"

Misantroopne noorteadlane Ruik lõi uue, füüsiliselt vastupidava ja vaimselt lapsemeelse inimrassi ja päästis üle maailma valla viiruse, mis hävitas homo sapiensi maapealt ära. Oma sõbra, Lumemehe, oli ta viiruse eest varjamisi kaitsnud, ning katastroofi alguses seadis ta Lumemehe fakti ette, et senine maailm hukkub ja tema ülesandeks jääb uued inimesed katsejaamast välja viia, kui pärisinimesed on enamjaolt maha surnud ja ruiklasi ei ohusta. Niisiis sulges Lumemees/Jimmy end uue rassiga haiguste eest katsejaama ja ootas, kuni suurem hüsteeria väljaspool läbi sai. Siis viis ta ruiklased elama suurde parki mere ääres, olles neile juhendajaks. Samas oli just tema see, kelle jaoks maailm väga dramaatiliselt muutus ja kes oleks tuge vajanud. Kuid eks vist on nii, et kui keegi meid vajab, siis tõmbab see meie tähelepanu meie enda hädadelt kõrvale ja teeb ka meie elu - pelgalt fookuse ümbersuunamise kaudu - kergemaks.


*
TOOMAS RAUDAM "Elus enesetapja"

Kaante vahel on kuus erinevat-stiili lugu, mida seovad mõned tegelased. Surma, ka enesetappe, nendes lugudes jagub, kuid tragöödiat mitte, pigem on lood muhedad ja absurdsed. Ma nimetaks Raudami kirjutamisstiili assotsiatiivseks - tegevuste järgnevuse loogika ja karakteriloogika on vähem oluline kui sõnamängudest tuletatud arengud. Siit tulevad vahvad mängud tähendusvarjundite ja võimalike tegelikkustega. Ja mulle meeldivad pisikesed naljakad üllatused Raudami tekstides, näiteks: kui mammi paneb selga mummulise kleidi, saab temast 'mummi'. Armas ju!


*
INDREK JÄÄTS "Aasia päevikud. Põhja-Indiast Lõuna-Hiinani"

Tegemist ongi reisipäevikutega, mis on piisavalt omanäolised ja hästi kirjutatud - paremini kui enamik reisikirjeldusi. Isegi statistilised andmed olid nii sujuvalt teksti sees, et jutu voolavust ja põnevust ei takistanud see mitte põrmugi. Muidu oli tegemist väga konkreetse igapäevase päevikuga, kus oli pea iga päeva all juttu ka sellest, kus ja mida söödi, palju maksis ja sama ööbimise kohta. Mulle aga meeldibki lugeda väikestest asjadest: kuidas pikal teekonnal peale kandade ka reite siseküljed hellaks hõõrduvad; kuidas väikesest foorideta linnakesest autojuhiks palgatud onu ei teadnud fooridest mitte möhhigi ja tiba suuremasse linna sõites külvas omajagus segadust enne kui reisilised aru said, milles probleem; kuidas India lärmakas liikluses tuleb aga lihtsalt teed ületama hakata ja imekombel kõik need edasitrügivad liiklusvahendid jätavad su ellu jms... Olen neid Aasia reisikirju üsna palju lugenud, kuid ikka avaldavad muljet kirjeldused sellest, kuidas hämaratel tänavatel on pea võimatu mitte astuda väljaheidete ja vedela rämpsu sisse - võeh!

Täna sain läbi veel ühe raamatu - Roy Strideri "Punase ja musta", aga sellest on mul ka väljakirjutusi, mistõttu sellest raamatust tuleb eraldi postitus.

Täna

Täna pidime Väikese Tüdrukuga silma-arstile minema.
Oma mõningaseks üllatuseks ja nördimuseks kogesin taas suht tugevat mineku-ärevust :( Kõri oli krampis, hingata oli raske ja kõrvad kiskusid lukku. Tegelikult on meil ilmselt ka linna kõige armsam silma-arst. (Veel on meil linna armsaim hamba-arst, naha-arst, perearsti assistent ja klassijuhataja. Inglid kõikjal meie ümber :), selline tunne on küll.)

Väike Tüdruk kinnitab alati reipalt, et ta näeb suurepäraselt, kuni siis nägemistest selle ümber lükkab. Piiga imearmsad näomoonutused, kui ta tähti ära näha üritas, panid meid kõiki kolme itsitama (arsti, assistenti ja mind). Lõpuks saime uue retsepti klaasidele -2 ja -2,25. Njah...

Arstile minekuks pidi Väike Tüdruk poole päeva pealt koolist ära tulema. Ta oli väga mures, et kas ma ikka kirjutan õpetajale kirja, et õpetaja tema lahkumist imelikuks ei peaks. Muudkui utsitas mind, et ma juba kirjutaksin ja siis uuris, mis ma kirjutasin. Noh, lugesin talle kirja ette, et laps puudub siis-ja-siis sel-ja-sel põhjusel, ja meeldivat kooliaasta lõppu, see-ja-see. Väike Tüdruk kuulab huviga ja irvitab siis: "Hästi paned! Nii võlts!"
:D, appike!
Ma pidin ennast voodi alla naerma...


Ilm oli täna parem kui eile, aga ikka päris õudne. Tuulevarjus oli nii IMEkaunis ja mõnus, aga tuul oli julm ja külm. Panin endale viimasel hetkel enne kodust väljumist kaela suure salli ja korraliku pintsaku alla selga omajagu koleda vesti (so pildil), mis ma endale ühel talvel kiiruga pusisin, sest lõputult ei saa kampsuneid ju selga laduda - käed hakkavad kehast eemale hoidma. See vest on nii kigerik-kägerik, aga patentkoes, pehmest karvasest lõngast ja hästi soe. Terve tee õnnitlesin ennast, et mul tuli mõte end paksemalt riidesse panna, kuigi aknast paistis lausa suveilmake. Samas kartsin, et hakkab palav ja ma pean pintsaku seljast võtma ja oma tobedat vesti häbenema :)

Millegipärast väsisin koledal kombel ära.
Midagi muud kasulikku või kena täna ei teinudki... Õnneks oli vähemalt 2/3 potti eilset frikadellisuppi alles, sest lõunasöök tulnuks muidu ikka teha.
Ei viitsi ka nüüd midagi muud teha kui silma-aluseid edasi hallitada...

Oo, lahe...

... paistab, et kommenteerida ei saa ma endiselt :p
Noh, vähemalt saab postitada.

Aga eelmise postituse juures tahtsin Oudekkile vastata:
"Ei ole ma installinud midagi ja alla ka laadinud pole midagi... Arvuti on mul kole vana, mingi 6-7 aastat küll - see ei lasegi enam midagi upgradeda ega installida. Samas... mingi kast, mis mulle juba üle aasta ette hüppab, küsib ka, kas ma olen midagi installinud või seadeid muutnud, ja ütleb, et see on paha-paha ja tühistagu ma kohe need käsud. Aga ma pole midagi teinudki, enda teada :)"

***

Nonii.
blogimata olemine läks ülimalt valutult - nagu polekski kunagi bloginud. Sama on telekavaatamisega, mida ma nüüd ka põhimõtteliselt ei tee, sest avastasin, et kui ma ei tõtta järgmiste toimingute kallale vaid võimalusel natuke aega lihtsalt jalgu kõlgutan ja nina nokin, ei väsi ka mu väike sasipeake õhtuks nii ära, et peaks teleka lahti tegema. Nii et lorutamine ruulib :)
Ainuke asi, mis mu uue ja rahuliku päevaplaani juures natuke keeruliseks on ostunud on lubadus kirjutada iga päev vaid üks kiri (no asjalikud kirjad ei loe, nt puudumistõendid kooli). Olen siit ja sealt saanud kirju, et miks ma ei vasta... Eks ma olen seletanud, et kirjutan praegu vaid ühe kirja päevas ja sealt viivitused...

Elu on olnud vägadi rahulik ja lugemised on läinud palju kiiremini, kui ma blogi jaoks 'värke' silmas ei pea :D
Homme kirjutan vahepeal loetud raamatutest, lühidalt.

Täna oli küll veider päev. Tahtsin minna poodi, et osta paar uut tekki, aga tuul oli nii meeletult tugev ja külm, et ennastki oli raske tee peal hoida, rääkimata suurtest kottidest. Keerasin juba 60 meetri järel otsa ringi ja tulin koju tagasi. Läksime Mehega hoopis poodi, sest Väike Tüdruk oli tulnud koolist uudisega, et ta tegi nii matemaatika- kui ka eesti keele tasemetöös kõik õigesti, ning seega veidi lisamaiust ära teeninud. Ostsime jäätist, limonaadi ja pähkleid, kuid soovitud üllatusmuna jätsime me poodi.


Ilusate ilmadega sai kõvasti jalutatud ja mööda poode kolatud. Lausa imelik, et mulle jäävad ikka veel silma minikleidid, kuigi ma neid ammu enam kanda ei taha. Üks litrilise kaelusega ja pikivolangidega helesinine kleit võttis suu lausa vesiseks... siis meenus, et mul tegelt on üks litritega seelik kapis ja ma pole seda kordagi kandnud... Et enne kui ma midagi lühikest ostan, tuleb endale tõestada, et minust on lühikese vormi kandjat. Üritasin siis vapper olla ja käisingi täna õues selle seelikuga...

... kuigi tuleb tunnistada, et tegelikult ei ole see seelik vaid hoopis õlapaelteta top, mille mina ostsin seeliku pähe. Proovisin ka poes ilusti selga ja minu arust oli kena seelik! :D Alles kodus lugesin tšeki pealt, et olen ostnud 'litritega top'i'. Kuna ma ostsin tookord palju riideesemeid samast poest (Vero Moda), siis mõistatasin jupp aega, milline see veel on, kuni sain aru, et jutt käib minu 'seelikust' :D
Ilmselgelt ei tea ma rõivastest suurt midagi. Aga noh, kuna ma pole mingi Tegija, siis võin endale lubada seda, et käin õues - pluus jalas. Nimetagem seda minu punk-kostüümiks :p

(Ma tean jah, et jube pimedad pildid on... nii pimedaid ma ei mõelnud teha, aga noh... Ehk kui suuremaks klikkida, on midagi näha ka...)

Hehee :)

Kassa näe!
Ma sain bloggerisse sisse!
Praegu blogimisaega pole - tulin arvutisse, et Mehe jaoks tõlketööd teha sutsu - aga õhtul vaatan uuesti ja kui siis jälle postitama pääsen, siis jätkan blogimist õige pea. Ma juba arvasin, et ega enne saa, kui uue arvuti ostame, aga sellega polnud mul sugugi kiire, kuna ainus ootamatult kadunud funktsioon oligi blogimise-värk ja nii suurt tõmmet mul selle asja suhtes ka pole, et olematut raha blogimistarvikutele kulutada ;)

Oh, ma olen alati öelnud, et kui mõni tehnika-vidin üles ütleb, siis esimese asjana tasub natuke oodata - ehk hakkab iseenesest tööle ka :D
Minu puhul on see sageli ka toiminud - võibolla toimiks sagedaminigi, aga mõnikord ma viskan katkise aparaadi üsna kohe minema ja ei saagi teada, kas ta oleks puhanuna ja toibununa ehk tööle hakanud...

Liiga suur, et sisse pääseda

Kirjutan Mehe arvuti taga, sest juba teist päeva ei lase minu arvuti mind bloggerisse sisse logida, ükskõik kustkaudu ma kommenteerima või postitama üritan pääseda.
Ta ütleb mulle, et see on liiga suur (large) palve (request) minu poolt. Liiga palju tahetud!
Mähh?
Või olen mina liiga suur, et sisse mahtuda?
irw :)

Ma olen nüüd natuke aega täiesti vapustatud sellest, et just siis, kui mina vaikusega taas suureks sõbraks sain, otsustas ka mu arvuti minuga koos töötamise lõpetada. Või siis vastupidi - oma panuse anda vaiksema maailma jaoks. Oma arvuti peatset kustumist olen ma juba mõnda aega ennustanud - ta hangub, ragiseb ja üürgab (läpakas!) ning viskab mõttetuid kaste ette, paljudele lehtedele (nt youtube'i) ta mind üldse ei lase jne jne..., aga et see nii täpselt juhtub...

Ma hetkel tõesti ei oskagi öelda, kuidas selle blogimisega nüüd olema hakkab... Mehe arvutist seda teha ei tahaks, kuna ta töötab kodus ja arvuti taga (ja ka lõõgastub siinsamas), siis tema arvutisse ma eriti ei pääse ja kuidagi ei taha nagu ka eriti... (hetkel on Mees Väikese Tüdrukuga tublide õpilaste tunnustamise peol Ahhaa Teaduskeskuses). Pealegi pole mul siin pilte, linke, fiide ega midagi. Eks ma vaatan korra igal õhtul, kas mu arvuti on meelt muutnud... Võibolla muudab juba täna... sest no kõik muu töötab endistviisi - internet on olemas, kirjad tulevad-lähevad, ainult sisse logida ja kommenteerida ma ei saa. No kas pole müstiline?

Vähemalt on see blogi sel moel oma nime vääriline ;)))

Muidumula

Väikese Tüdrukuga Eurovisioonist veel tagantjärele muljetades selgus, et ega ei mäletagi, kes siis päris viimaseks jäi. Õnneks on arvutis 'kuugel' ja sai kohe järele vaadata, et see oli Šveitsi naisterahvas oma maheda lauluga "In love for a while". Lugu oli ju kena, samuti laulja hääl... ei teagi, mis talle saatuslikuks sai. Ehk see, et lauljanna Anna Rossinelli näis vähemalt lõppvõistlusel laval hirmu kätte suremas olevat ja ilmselgelt ei nautinud ta oma esinemist karvavõrdki - see oli üks suur pingutus lihtsalt. Samas laulsid/rokkisid Ukraina blond ingel ja vist ka Gruusia (oh, ma pole kindel, et oli Gruusia, aga üle ka seda enam ei vaata) mustapäine neiu ikka kogu hingest, mõnuga, täielikult oma lauluks kehastudes ja neid oli mõnus vaadata. Anna Rossinelli aga pälvis kogu minu kaastunde, tema esitus oli nagu tragöödia. Ehk on nii, et mõni inimene lihtsalt pole suure lava jaoks loodud? Psühholoogid küll ütlevad, et inimene saaks kõigega hakkama, kuid mõni meist kannab sisimas nii tugevat väärtusetusetunnet, et saboteerib ise oma võimalikke triumfe, kuna sügaval sisimas ta usub, et pole edu ja tunnustust väärt. Noh, kes teab... Igatahes mina tõmbasin Anna Rossellinit vaadates endaga paralleele ja mõtlesin nendele olukordadele, kus ka mina olen püüdnud midagi oma tahtmisest suuremat teha, kuna võimed selleks justkui olid ja see justkui kohustab... - kuid kui ma olen midagi teinud ainult selle pärast, et 'peaks nagu', siis olen samamoodi 'traagiliselt esinenud', mulle tundub. Pole vaja toppida oma nina sinna, kuhu ei tõmba. Aga kui sul ikka on anne või oskused, siis justkui peaks neid maksimaalselt rakendama... Njaa, eitea... :(

***

Aga muidu läheb mul huvitavalt.
Nimelt katsetasin ma mõned nädalad tagasi midagi uut.
Mul on justkui enam-vähem alati olnud päevaplaan, sest ma olen nii hajameelne inimene, et tuian päeva niisama maha, kui mul pole must-valgel kirjas, mis kohutav hunnik igasuguseid pisikesi asju tuleb nimelt sel päeval ära teha. Ja varem oli nii, et kui ma midagi enneaegu tehtud sain, siis asusin juba järgmise asja kallale. Või kui olin väsinud, siis mängisin arvutis kaarte või lugesin kõmulehti või vaatasin moeblogardite blogidest fotosid, kuni mu arvuti kokku jooksis. Nüüd aga olen teinud nii, et kui midagi varem valmis saan, siis istun vaikselt niisama või lausa meditatisooninurka maha. Ka suurendasin ma plaanipäraseid 'vaikuse-kogumise hetki' meditatsiooninurgas - neid on nüüd 4.

Ja käes on ka esimesed muutused, kuigi ühtlane nädal pole nii pikk aeg, et lubaks kilgata, aga mina olen muidu nii labiilne, et siiski:
- mu uni on palju parem ja ma jään hästi magama
- mul ei tule päeval uni peale
- mu pea on õhtul selge
- mul pole mingeid tapvaid isusid olnud - muidu ma palun ikka MINIMAALSELT ülepäeviti Mehel veelkord (ja otsekohe!) poodi lipata, sest ma pean kohemaid Midagi saama (krõpsud, õlu, kommid, juust, vinnutatud veiseliha, õlis praetud pirukad jms)
- olen kogu aeg rõõmus ja laulan...
... ma arvan, et isegi veel on mingeid muutusi... ehk pole ka, ei meenu küll hetkel..., aga hirmus hea on olla :)

Kusjuures ma isegi ei püüa keskenduda ja pead tühjendada, sageli. Istun lihtsalt meditatsioonipoosi ja võtan sõrmedega asendi sisse ja olen niisama. Mõnikord olen silmad kinni hoopis "Hallo, Kosmose!" loenguid kuulanud interneti kaudu - isa soovitas kuulata ja tõesti on huvitav! Mõtlesin, et murdad pidid mõjuma ka ilma keskendumata ja mis mul targemat ikka teha on, peaasi on rahulik olla... Ja no - praegu näib küll, et mõjub...

Muide, kui ma pühapäeval Apollo poes mingit jooga toitumisest rääkivat raamatut lugesin, siis seal oli kirjeldatud, kuidas oma 'vaimsetest saavutustest' teistele rääkimine seob sind maisemaga ja tekitab senisest madalamaid vibratsioone - mistõttu on oma väljakuulutatud puhtast eluviisist äkitselt raskem kinni pidada. Ainult selle tõttu, et sa välja rääkisid ja selle kaudu end maisemaks tegid! Nii et ... homme hakkan jooma, ilmselt, hihii :)
Ma luban, et tulen siis ka blogisse lällama :D

*

Igatahes olin ma enda üle nii rõõmus, et kui sain teada, et sel nädalavahetusel me Väikese Tüdrukuga basseini minna ei saa, siis otsustasin selleks ettenähtud raha eest endale uue joogamati osta. Ostsin selleks vannituppa mõeldud mati 65 * 150 cm. Ei libise ja ei kisu rulli - mulle meeldib! :)




Veel nägin nunnut punast patja, mille nurkades olid tutid. Ostsin selle omale meditatisoonide ajaks pepu alla - muidu kasutasin kokkumurtud beebitekki. Siin on padi - kas pole see kena?:



Minu 'vaikuse kogumise nurk' näeb nüüd välja selline:

Tsitaate Tommy Hellstenilt vol 2

Liiga kiire elu...

* Elame ühiskonnas, mida valitseb krooniline kiire. Inimene pole mitte keegi, kui ta ei suuda näidata, et tal on pidev ajapuudus. Kiirustamisest on saanud oma identiteedi loomise viis. Identiteet luuakse selle abil, et kalender on täis. Ainult see inimene eksisteerib, kelle mobiiltelefon heliseb. Kui kiiret pole, võib see olla märk, et sind polegi olemas. Sind ei vajata kusagil.

* Paljud unistavad oravarattalt mahaastumisest. Nii mõnedki räägivad sellest ohtrasõnaliselt ja igatsevalt, kuid vähesed teevad oma unistuse lõpuks teoks. Miks? Astudes välja valitsevast elukorraldusest, sellest, mida peetakse normaalseks, astub inimene suurde üksindusse.

* Elus endas on piisavalt draamat. Seda tajub vaid see, kes julgeb elada. Kui elada täiel rinnal, kaob vajadus meelelahutuse järele ning sageli piisab selleks lihtsalt rahust ja tegevusetusest.

* Tundub, nagu tormaksid kõik järgmisesse hetke, käesolevast momendist kaugemale. Otsekui teeksime pidevalt valesid asju, sest tegelikult peaksime juba tegema järgmisi asju järgmisel hetkel. Valitseb krooniline kiire.
Kroonilise ajanappuse tõttu ei ole keegi enam kontaktis sellega, mis on siin ja praegu. Et keegi pole kohal nüüd ja praegu, pole enam kellegagi võimalik lähedust saavutada. Me möödume üksteisest, kohtamata õigupoolest kedagi.

* Inimene ei taju, et ta hing on aeglane. Kiiretempolises, tulises elurütmis jääb hing maha. Kui hing jääb maha, kaotab inimene kontakti oma sisemise minaga. Tagajärjeks on tühjus, inimene ilma identiteedita.

* Sisukat elu ihkav inimene valib kiirustamiseta elu, isegi kui see viib ta ümbruskonnaga vastuollu. Tõenäoliselt viib. Kuid see viib vastuollu ka iseendaga. Algab kodusõda, kus üks osa inimesest tahab rahu ja vaikust, teist osa aga tõmbab palavikuline tempo ja toimekus. Ometi on temas hakanud tekkima armastav suhtumine iseendasse, mis aitab jõuda tõsinemiseni ning soovini enda eest hoolitseda.
- tjah, tavaliselt arvatakse ju vastupidi – et just ettevõtmiste ja hobide hulk teeb elu sisukaks. Kes teab, ehk ei vaja kõik sügavutiminekut. Ma mõtlen, et kui neil poleks kogu aeg kiire, siis nad jääksid haigeks, sest neil pole mingit kavatsust endasse või üleüldse millessegi süüvida. Igatahes minu puhul Hellsteni jutt kehtib - sisukas elu on kiirustamisest vaba elu.

* Kui rahulikkus ja julgus on ühendatud, sünnib paradoksaalne efektiivsus: inimene teeb vähem, kuid saadab korda rohkem. Ta teeb vähem seepärast, et on endaga rahus. Ta juhindub oma isiksuse sügavamatest vajadustest, seetõttu ei ole tegude paljusus talle eesmärk omaette.
/.../
Olulised asjad toimuvad seal, kus on rahu.

Täna

Ola!

Täna oli jälle suti teistmoodi päevake, sest juba kell 11 pidi Väike Tüdruk olema botaanikaaias sünnipäeval. Kuigi nimetet ettevõte on kesklinnas, vaatasin ikka igaks juhuks kaarti, sest ma olen ikka suht mannetu orienteeruja. Aga kohale jõudsime 4 minutit enne õiget aega, mis oli täiuslik, sest Väike Tüdruk, kes vihkab hilinemist, vedas mind juba mõnda aega kättpidi ja mina omakorda hoidsin teda tagasi.

Saatsin lapse väravast sisse ja kavatsesin ise veeta paar tunnikest kohe sealsamas asuvas linnaraamatukogus, aga ups! - see oli pühapäeviti kinni... Ma olin kindel, et on lahti...

Pidin siis poodidesse minema.
Kas mul on raha või pole, poodides kolamine (ja veel kaks tundi!) tundub mulle õudsemalt tüütu. Ainult siis, kui ma lähen ära võtma mingit asja, mis on varem silma jäänud - siis on ok. Nüüd siis läksingi esmalt Zeppelini, kust võtsin kolm kolme-eurost 'kosmeetikakotti', mis meil Väikese Tüdrukuga varem silma olid jäänud. Siis jalutasin Kaubamajja, vaatasin seal naisteriietes ringi ja Vero Modas (mis mulle alati meeldib) ka - ja ei näinudki mitte ühtainsat asja, mida tahaks. Ega mul raha ka polnud, tegelt :) Siis läksin üles Apollosse ja lehitsesin raamatuid. Hakkasin ühe joogast ja toitumisest rääkiva huvitava raamatuga kassasse minema, kui nägin suuri raamatukolakaid mitme autori kogutud teostega. Vaatasin Virginia Woolfi valitud töid, kuid nende kaante vahelt oli mul ainult "Jacob's Room" puudu... Ja siis nägin, et ühtede kaante vahel on Shakespeare'i kõik värgid: näidendid, poeemid, sonetid... Ja maksis see vaid 12 eurot! Kuidagi ei saanud ostmata jätta, aga välja valitud jooga-raamatut enam ka osta ei jaksanud :(
Niisiis ostsin ülejäänud 5 euro eest viirukipulki.

Ja imede ime - oligi täpselt aeg lapsele järele minna. Jõudsin ilusti 10 min 'enne sulgemisaega' kohale. Mullegi pakuti kohvi ja kooki. Emmed olid seal kuidagi asjalikud ja tähtsad, aga paar issit olid hästi sõbralikud ja nunnud. Ilmselt tundsid emmed end enesekindlalt, mille peale arg karikate emand end kohe mõnevõrra kohmetumate ja püüdlikumate isside kilda luges, irw irw... :)

Aga kui ära hakkasime tulema, siis oleksin bot-aia väravas teretamata möödunud Väikese Tüdruku klassiõe emast, kellega ma tema koduesikus kunagi pikalt juttu ajasin. No ei tunne ma ära inimesi!... :( Mina ei saa aru, kuidas teised emmed mind ära tunnevad, mina neist enamikku ikka ei tunne - mitte ilma lasteta.

Kuna Väike Tüdruk võtab vara magama minekut väga tõsiselt, siis eile õhtul me Juurovisjonit ei näinud. Ja ka täna poleks näinud, kui Mees poleks seda meile plaadile võtnud, sest kui me koju tagasi jõudsime, käis juba hääletamine. Mulle meeldib koos Väikese Tüdrukuga võistlusi vaadata - me ei tee seda praktiliselt kunagi. Ma elan kaasa ka neile lauludele, mis mulle ei meeldi, sest noh, inimesed ju pingutavad ja puha... Mulle üldse ei meeldinud nt meie laul - kuigi tüdruk oli küll imearmas ja tubli -, ja ka Rootsi popstaari laul... Aga võidulaul oli ju nunnu! :) Väike Tüdruk jälgib hoolega sõnu ja talle tundus Azerbaijani laul jällegi tobe :) Ja ma ei mäleta, kes need svingisid... kas belglased äkki? Vaat see laul meeldis mulle tohutult, aga see ei pääsenud isegi finaali, ilmselgelt, sest lõpp-võistlusel seda polnud. Aga noh, pole hullu, ikka oli kõike tore vaadata, isegi hääletamist :)

Aga kui me Väikese Tüdrukuga selle postituse kirjutamise vahepeal kallistasime ja head ööd soovisime, siis ei märganud me, et minu veepudel on voodis pikali läinud ja Mehe voodipoolel tekid ja madratsi läbi leotanud.
Mees peab täna elutoa diivanil magama...
Ma pole veel seda talle öelnud... - ta ütleb mulle kogu aeg, et ma oma joogianumaid voodis ei hoiaks ja mina kinnitan, et ma tean alati, kus nad on ja kui palju seal sees on ja midagi ei juhtu :(

Piltidel tänane saak: kaks roosat kosmeetikakotti (halli võttis Väike Tüdruk endale), 4 karpi viirukiküünlaid ja enam kui 1250-leheküljeline Shakespeare :).
Tiigritki huvitab!




PS: Jee! :)
Just kui ma hakkasin 'publish post' vajutama, tuli Mees naerdes ja küsis, misasja me siin talle korraldanud oleme.
Väike Tüdruk jõudis talle ära rääkida.
Mees vaatas oma voodi üle, ma lubasin kohe ajalehti tuua, et vett madratsist välja imeda ja Mees lahkus meie üle lahkesti naerdes :)
Ta on ikka nii armas :) - meie elutoa diivan pole just maailma kõige mugavam...

Tsitaate Tommy Hellstenilt

Armastusest ja häbist...

* Meis pole enda jaoks armastust, selle pärast peame nõrkust hädisuseks ja ebaõnnestumiseks. Sellepärast teeme ennast paremaks, kui tegelikult oleme. Peame end normaalseks. Kui oleme ennast veennud oma normaalsuses, saame olla rahus. Siis pole vaja areneda ega ennast uurida. Uurime hoopis teisi. Leiame teiste juures vigu ja puudusi ning oleme täiesti kindlad, et neil oleks tõepoolest põhjust kasvada ja muutuda. Oleme isegi valmis neile nende suures õnnetuses nõu ja abi andma. Mis muud see on kui uhkus?

* Keegi ei suuda armastuse üle kontrolli saavutada, püüdes teda väärida, sest armastus suundub aina selle poole, kes teda ei vääri. Armastus on alati halastus.

* See, kes tahab vabaneda süütundest, põgeneb süü eest, kuid satub häbitunde küüsi. Häbi nimelt hakkab valitsema seal, kus keeldutakse oma süüd tunnistamast. Häbitunne tähendab eneseaustuse kaotamist või murenemist. Ainult see, kes oma süüd tunnistab, leiab eneseaustuse. Süütunde eest põgenev inimene põgeneb seega just selle eest, mida ta tahab saavutada – eneseaustuse eest.

* Inimese suurim unistus on see, et teda armastataks.


Kritiseerimisest...

* Mida ahtam elu, seda tungivam on vajadus teisi kritiseerida ja hukka mõista.

* Maailma suurim kurjus on see, mis peidab ennast headuse maski taha. Tegelikult igasugune kurjus haarab headuse maski järele, enne kui tegutsema hakkab. Solvatakse kaasinimest, sest „tahetakse talle vaid head“. Lapse löömine on tema „kasvatamine“. Teise inimese hukkamõistmine on „heasoovlik nõuanne“. Hitlergi teostas miljoneid juute tappes „rassilist puhastamist“.

Lapsekasvatusest...

* Laps, kelle käes on võim, on turvatundeta laps. Laps, kelle käes on võim, halvustab täiskasvanuid, sest ta teab instinktiivselt, et täiskasvanud pole võtnud vastutust, mis oleks pidanud neile kuuluma. Halvustades täiskasvanuid, halvustavad nad ka iseennast. Neist saavad igavesed noored, kes ei tahagi saada täiskasvanuks. Sellised on täiskasvanud, kes oma lapsi kasvatada ei taha, sest meelsamini sooviksid nad ennast teostada ehk ise lapsed olla.
Ohhoo! Ma mõtlesin, et ma olen ainus maapeal, kes niimoodi mõtleb. Et see on kahe-aastase lapse isekus, mis paneb lapsevanemaid arvama, et nende eneseavalduslikud tegemised on olulisemad kui nende laste vajadused.

* Kes soovib saada võimu, peab loobuma võimu taotlemisest ja võtma enesele vastutuse.

* Kui laps elab vaenulikus õhkkonnas, kus teda halvasti koheldakse, ekspluateeritakse ja hüljatakse, harjub ta sellega ära. Ta ei taju, et teda halvasti koheldakse, vaid usub, et ta ise ongi halb. Ta loeb viisist, kuidas vanemad teda kohtlevad, välja oma väärtuse. Ta pole võimeline kriitiliselt hindama isa-ema väärtust lapsevanemana. Laps on vanematest nii totaalselt sõltuv, et pigem hülgab ta oma tunded, kui loobub vanematest. Sellest tekibki infantiilne lojaalsus, mis on lastele nii iseloomulik. Halvastikoheldud laps võtab enda kanda halvastikohtlemise süü. Tema meelest on ta ise halb, selle asemel et mõista – tal on halb olla, sest ta elab armastuseta maailmas.

Tsitaate tuleb veel.
Jah, see on ähvardus! :D

TOMMY HELLSTEN "Saad kõik, millest loobud"

See on juba neljas või viies raamat, mis ma Hellstenilt loen, nii et esimeste peatükkide juures valdas mind mõningane pettumus: ikka sama jutt, samasugused laused ja lõputud kordused. Kuid kuna Hellsteni ’puust-ette-ja-punaseks’ nämmutav stiil ja eriti tema mõttelaad mulle tegelikult väga meeldib – see tundub nii hooliv --, siis avastasin end peagi ka seda raamatut täiel rinnal nautimas :)

Raamat räägib elu paradoksidest – kuidas selleks, et saada tugevaks, tuleb esmalt tunnistada oma nõrkust; kuidas selleks, et saada võimu, tuleb võimust mitte hoolida; kuidas selleks, et rohkem/sisukamaid asju saavutada, tuleb tempot maha võtta ja vähem teha/sahmida jms.

Muide, taoistidel on ka selline printsiip nagu wu wei – kuidas üha vähem tehes saavutada üha rohkem, kuni sa ei tee enam midagi ja saavutad kõik :) Ma ei tea, kas Hellsten on selle teooriaga tuttav, tema on rohkem nagu kristliku taustaga psühhoterapeut. Tema Jumala-jutt - mida selles raamatus oli üsna palju - teeb natuke kohmetuks, aga kui siinkohal leida mingi endale sobiv asendus, nt ’kosmilise korra printsiip’ või mis iganes, siis on see jutt ka mittekristlasele hoomatav. Ja õnneks räägib ta suurema osa ajast siiski inimestest :p

Eriti meeldib mulle tema jutu juures see, kuidas ta armastust tähtsustab. Ning sealjuures ta ei eita ega tauni vaid hoopis rõhutab seda, et enda armastus-väärsusesse uskumiseks on meil vaja näha, et keegi meid armastab. Ehk siis – tema arvates pole käpardlik leida oma väärtus teiste inimeste kaudu/abil. See teine võiks olla lapsevanem, hiljem kallim. Enamik terapeute minu meelest ootab, et inimene leiaks eneseväärikuse ja enesearmastuse üksinda, hoolimata sellest, et inimene ei koge ehk muud, kui et kõik tahavad temast lahti saada (ja terapeut kaasa arvatud :D). Igasugused õpetajad ka patravad sellest, et kõik vajalik tuleb leida iseenda seest ja kindlasti see seal ongi, kuid see pole lihtsalt nii, et sirutad käe, sobrad natuke ja – voila! – eneseküllasus! Enamik vajab ’karku’ ja selleks võib olla eelkõige teine inimene, aga Hellsteni arvates ka jumalakogemus. Noh, jah, küllap, kes teab... Ligimene on enamikule ikka 'ligedam', ma arvan :D

Tsitaate jätkub rohkem kui üheks postituseks.

* Inimene on tõeline ja tõene siis, kui ta nõrkus välja paistab.
Mida mõelda nõrkuse väljapaistmise all? Vastus: alandlikkust. Alandlikkus on tugevus, mis ei eita nõrkust. Võiks isegi öelda, et alandlikkus on tugevus just seepärast, et ta on nõrkusele silma vaadanud, on sellega lepitust teinud. Tugevuse juur ja algus on järelikult nõrkuses. Seepärast saab tõeline tugevus sündida vaid siis, kui ollakse oma nõrkusega kooskõlas. Alandlik inimene on tõeline inimene, sest ta on piisavalt tugevalt tunnetanud enda võimetust. Alandlikkus tähendab reaalsustaju.

* Suurem osa inimesi meie õhtumaises kultuuris kulutab tohutult energiat hea mulje jätmiseks. Mulje jätmise käigus muutub väline kest sisemisest tähtsamaks. See võib saada isegi nii tähtsaks, et inimene tunnetab oma tõelist olemust asuvat välises kestas, ehk selles, millise mulje ta teistele jätab.
/.../
Hea mulje jätmisel on küsimus selles, et inimene kujundab endast mingi positiivse kuvandi, millest on kõrvaldatud igasugune häiriv ebatäiuslikkus, kohmakus, abitus, stiilivääratused ja nõrkus. Kujundatakse iseenda teisend, mida inimene kõikjal kaasas kannab, et veenda nii ennast kui teisi, et temas pole nõrkuseraasugi. Kui kõik on selles üksmeelselt veendunud, saab inimene loa olemas olla. Hind mida ta selle eest maksab, on üksindus. Üksindus sünnib sellest, kui inimene ei koge kunagi kellegagi tõelist lähedust. Nimelt ei teki inimlikku lähedust seal, kus puudub tõde.

* Inimene, keda ei ümbritse armastus, ei julge olla nõrk. Armastuse puudumise tõttu pole nõrkusetunne turvaline.

* See, et inimene on nõrk, on reaalsus. Teistsuguseid inimesi pole olemas. Üks inimolemuse suuri saladusi on see, et ta avastab enda nõrkust leides oma identiteedi.

* Ei ole kerge näha endas omadusi, mida näha ei tahaks. Selleks on tarvis nii armastust kui ka tõde. Tõele ei suuda silma vaadata inimene, kelles puudub armastus, mis kaitseb meid siis, kui tõde teeb haiget.

Tsitaate tuleb veel, kunagi.

Tagarääkimine

See jutt oli mõeldud tegelikult 'kriitika-teema' otsa, aga tookord ma ei viitsinud rohkem kirjutada ja siis tulid mõned päevad, mil ma jäin tukkuma niipea kui maha istusin, nii et kirjutamisest ei tulnud midagi välja.

Nimelt on selline üldtaunitud kriitika vorm nagu tagarääkimine minu jaoks jällegi täiesti ok, irw irw irw :)
On absoluutselt loomulik ja lubatud, et meid miski kellegi juures ärritab või nõutuks teeb.
Ja on täiesti loomulik, et me soovime oma emotsioone või elamust mõne oma sõbraga jagada - ma ei oska siin midagi inetut näha. Palju igavam on rääkida nendest asjadest, mis on paigas nagu nööbid pluusi ees. No kaua sa neist ikka räägid? Aga inimeste üle võib imestada lõputult, pole midagi otsatumat ja põnevamat kui inimpsüühika keerdkäigud, aga just teistest inimestest peetakse sobimatuks rääkida, kui teda ennast juures pole. (Kusjuures, tegelikult peetakse ju ka endast patramist ebaviisakaks, heheheee.) Mina kindlasti eelistan seda, et minu puudusi kusagil mujal arutatakse, mitte ei tulda mulle endale neid nina peale viskama... sest esimesel juhul ei pea ma midagi tegema, teisel juhul pean ma mõtlema, mida vastata :D Absoluutselt selge, et muutma ma ennast ei hakka... - ohh, vähemalt ei tohiks hakata, sest iga inimene peab ikka iseendaks jääma, mitte kordamööda kõikide kritiseerijate ootusi kehastada püüdma -, aga midagi tuleb ju vastata, midagi viisakat ja mittehaavavat, midagi konstruktiivset, üles-ehitavat...

Tagarääkimise alla käib ka oma blogis teiste (blogide) kirumine – mis jällegi minu jaoks on palju kenam, kui kellegi teise blogisse minna ja öelda, et „kuule, miks sa niisugusi riideid kannad – sa nagu vähe vana ei ole selle jaoks või?“ Samas pole sugugi õel oma blogis kirjutada sellest, kui kummaline on see, et üha rohkem keskealisi naisi kannab tibiriideid, nii et selja tagant arvad et 20, näo poolt vaatad, et 50. (Need on lihtsalt näited - mina midagi sellist täheldanud pole, aga eks ma käin muidugi vähe väljas ka, ja kui täheldaks, siis mind SEE ei häiriks.) Täitsa normaalne on oma blogis kirjutada sellest, mis sind on imestama pannud või ärritanud ja tavaliselt see ju ongi miskitpidi seotud teiste inimestega, mitte majade, puude või värvidega. Aga minna teise inimese ’blogikoju’ teda halvustamisega ründama, ja veel mõttetult, sest tema on täie õigusega tema ise, pole ’normaalne'.
Minu jaoks.

(Sõbranna luges eile õhtul mu kritiseerimise-teksti ja kirjutas mulle kohemaid, et mis minuga lahti on, et ma nii tige olen? No vaat, oskan ja olen! :P)

Seljakott

Eilse teema jätkuks...
Huvitav, mida arvaks Väike Tüdruk, kui ma talle sellise seljakoti kingiks? :p

Ausalt öeldes - mul oleks endal ka kiusatus selle koti pihta mõne kobeda malakaga virutada :)
Peaks ainult lootma, et last koti küljes pole, kui minusugused kiusatusele järele annavad...

Pilt izismile.com'ist

Ulljumaja

Ma olen nüüd paar nädalat püüdnud kohvijoomist maha jätta. Esimesed päevad läksid ilusasti - polnudki tapvat kohvi-isu hommikul, ju sai mahajätmiseks sobiv päev valitud juhuslikult. Siis jõin ühel päeval hommikukruusitäie kohvi ja värisesin kaks tundi järjest ning õhtul ei saanud und - mis tõestas mulle, et kohv on ikka üks võimas kraam ja vast ei tasu teda tõesti niisama tarvitada. Aga nüüd, viimased kolm päeva olen ma olnud nii uimane, et ... et ... et ... mul pole lihtsalt sõnu :D Nagu mingi uneboa väänleks mul kõhus, nii et silmad vajuvad pidevalt kolksti pahupidi ja põlved lähevad nõrgaks. Ei tea, kas ma ei saagi kohvijoomist maha jätta või mis? Roheline tee mind niimoodi ei erguta :(

Väike Tüdruk on samuti omadega kimpus. Nimelt on ta meil väikest viisi pisikute- ja putukatefoob. Sel aastal pole ta ilma kinnasteta nõustunud õue minema. Ma ei kujuta ette, kuhu see viib...

Kodus piirneb tema võim oma toaga - nimelt ootab Väike Tüdruk minult ja Mehelt, et me tema toa linki oma räpaste kätega ei katsuks. Mina seda siiski teen, kui ma tema tuba koristamas käin - kui ta protesteerib, siis mina ütlen, et oleksin väga rõõmus, kui ta oma tuba ise koristama hakkaks, aga see mõte talle ei meeldi, ta väidab, et tal pole selleks aega :p
Sellele reageerin mina nii, et iga kord, kui ta tuleb minu juurde end 'hõõruma' ja ütleb, et tal on igav, soovitan mina tal oma tuba koristada. Siis ta kaob nigu niuhti - Meest kiusama, paraku :D

Aga selle ukselingi katsumise tabuga seoses on meil tekkinud veider traditsioon - kuna mina ei saa Väikesele Tüdrukule 'head-ööd-musi-kalli' tegema minna (sest isegi kui mul olid kindad käes - jah, ma kasutasin vahepeal roosasid kindaid, et teda õhtuti kallistamas käia - sai ta 'super-ataki', kui ma uksest sisse tulin ja vaatas pinevalt mu käed ja oma ukse üle), siis tuleb hoopis tema mind kallistama ja musitama. See on natuke tobe, aga armas ka :)

Muide, teistele foobidega elajatele ;) : kunagi ei tohi ise oma normaalset käitumist muuta ja teise inimese 'foobseid arusaamu' toetada nagu mina tegin kindaid kandma hakates - see ainult tõestab neile, et probleem on tegelik ja tõeline. Ma tean seda, aga ma ju tahtsin lapsele 'head ööd' soovida... :(, mida ma tegema pidin?

Kriitika

Minu jaoks on kritiseerimine midagi sellist, mille koht on töö juures ja perekonnas, kuid sõpru-tuttavaid kritiseerida on minu meelest häbematu. Töö puhul on selge, et inimene peab tegema seda, mille eest talle makstakse – kui ta teeb midagi valesti või viletsalt, siis endastmõistetavalt tuleb sellest teada anda. Koduga on nii, et keegi ei taha elada tingimustes, mis on talle vastukarva – ikka tuleks välja öelda, kui teise käitumise juures sind miski ärritab. Aga mida öelda, kui tuttav tuleb ütlema, et talle ei meeldi kuidas sa midagi teed - näiteks riided, mida sa kannad. Ma ei suuda kujutleda vastust, mis oleks autentne, siiras ja samas kena. Näiteks minu spontaanne vastus oleks: „Ja siis?“ – aga see on ju nähvamine...

Tegelikult ma vastan sedalaadi mõttetule kriitikale ka alati viisakalt, selgitades ühe-kahe lausega, miks ma olen otsustanud nii teha, või kuidas see on juhtunud. Kuid ma ei suuda mõista, mis on sedalaadi kriitika taga. Mida võidan mina sellisest kriitikast ja miks peab kritiseerija vajalikuks midagi sellist öelda? Kas on võimalik, et ta arvab, et tema arvamus on mulle nii oluline, et ma muudan midagi? Jah, on küll võimalik, nii imelik, kui see minu meelest ka pole. Meie seas liigub ringi ’tähtsust täis’ inimesi, kes usuvad, et nende kriitilistel hoiakutel on tähtsust ka väljaspool neid endid, kellelegi teisele. Ma ei usu, et see väljaspool armumist niimoodi on – igal inimesel on ikka omaenda hoiakud, mis on tingitud nende elukogemusest, ja nende valikuid jutujätkuks koledaks või sobimatuks nimetama minna on ... noh ... kole ja sobimatu :p

Ma ise küll tõesti ei tunne mitte kunagi vajadust enda sugulasi või tuttavaid kritiseerida. Ma ei pea kriitikaks selliseid asju nagu küsimus: Kas võiks raadio vähe vaiksemaks panna, mind see segab. Pigem ikka: Kuidas sa võid suitsetada, see hais on rõve! Või: Miks sa köögiseinad oranžiks värvisid – see on lämmatav! Mulle ei meeldi sinu muusikamaitse! Mulle ei meeldi pildid, mis sa oma blogisse paned. Vms. Mida nad peaksid peale hakkama teadmisega, et mulle ei meeldi nende juures miski? Olgu, mõnikord mind häirib miski ja see on minu probleem. Kui ma sellest räägin, siis tunneb kõnealune inimene ennast halvasti ja sellest saab ka tema probleem. Kui ta on tuline inimene, siis ta tõenäoliselt nähvab, et mis see minu asi on või midagi sellist ja sellest rünnakust on mul jälle omakorda paha. Kusjuures ainult esimene on paratamatu, teise inimese kritiseerimisest ja tema vastulöögist tekkinud paha tunnet on võimalik vältida.

Kriitika on minu meelest selleks, et midagi muutuks. Kuid sõpru-tuttavaid-võõraid muuta pole meil mingit õigust, las elavad, nagu nad ise paremaks peavad.

Mõtteteri:

* Halb inimene on nagu süsi: kui ei kõrvetagi, siis määrib su ära. – Anacharsis

* Kes peab teistega sõda, ei ole iseendaga rahu sõlminud. – William Hazlitt

* Inimesel on vaja kahte aastat, et õppida rääkima, ja kuutkümmet aastat, et õppida keelt hammaste taga hoidma. – Lion Feuchtwanger

* Ainuke viis vaidluses võita on – vaidlusest hoiduda. (ei tea autorit)

* Rumalus astub ette, et teda nähtaks – tarkus astub taha, et ise näha. – Carmen Silva

* Põlgus peab olema kõikidest meie tunnetest kõige sõnaahtram. – Rivaroli

* Kõrk inimene on harva tänulik: ta on alati kindel, et saab vähem, kui on ära teeninud. – Henry Beecher

* Halba öeldes kuuled veel halvemat. (ei tea autorit)

* Parem vaikida kui halba rääkida. – Gregorius Nazian

* Väljendamist väärib vaid see tõde, mis toimib armastuse nimel ja annab positiivse tulemuse. (ei tea autorit)

* Mida rohkem riis küpseb, seda madalamaks vars paindub. Mida rohkem inimene teab, seda alandlikumaks ta muutub. – Tae Heng

* Mida tähendab olla härrasmees? – Tänada esimesena ja kurta viimasena. – Serbia vanasõna

* Inimesed, kes paluvad kriitikat, ootavad kiitust. – William Somerset Maugham

* Ma ei suuda taluda taktivaeseid inimesi, nad nagu lõikavad minus midagi läbi. Ma ei oska siis kuidagi olla, sest olen mures nende rumaluse pärast. – Vaino Vahing

* Ükski inimene ei suuda teist rentslisse suruda, olemata seal koos temaga. – Booker T. Washington

* Tark inimene nõuab kõike ainult iseendalt, tühine inimene aga teistelt. – Hiina vanasõna

ALESSANDRO BARICCO "Ookean meri"

Unenäoline lugu kummalistest inimestest, kelle saatus toob kokku muust maailmas eemal asuvasse võõrastemajja, mida peavad imetabased lapsed, kes teavad nii palju nagu oleksid nad 300 aastased võlurid. Lugeja ei imesta sugugi, kui loo lõpus võõrastemaja hoopistükkis õhku kerkib ja seal hajub.

Klientide hulgas on proua, kelle saatis sinna abikaasa, et teda armukesest lahutada; liiga palju näinud meremees Adams, kes ootab kättemaksu võimalust; õrn tütarlaps, kes tuli sinna, et meri ta hirmudest ja melanhooliast terveks raviks; teda saatev preester, kes kirjutab kummalisi palveid; kunstnik, kes maalib mereveega merd ja teadlane, kes koostab entsüklopeediat sellest, kus kõik maailma asjad lõppevad - siin uurib ta seda, kus lõpeb meri.

See muinaslugu kulgeb lainetades nagu meri - ta on kaunis, kuid pigem kummastavalt, isegi heidutavalt ja melanhoolselt, mitte heaendeliselt, nagu muinasjutud muidu.

Katkendeid:

Salapärane Aafrika linn, mida ükski valge mees veel näinud pole...
• „Müüre Timbuktus ei ole, sest sealkandis on alati arvatud, et tema ilu ise peatab iga vaenlase.

Räägib Ann Deveria – naine, kelle tema abikaasa saatis Almayeri võõrastemajja armukese eest peitu.
• Mitte, et ma tahtnuks õnnelik olla, ei. Ma tahtsin... ennast päästa, muud midagi, päästa. Paraku taipasin hilja, missuguse raja me peaksime valima: ihade raja. Tavaliselt arvatakse, et inimest päästab muu: kohustus, ausus, hea või õiglane olemine. Ei. Päästjaks on ihad. Ainsad reaalsed asjad. Järgid neid, ja päästadki ennast. Mina sain sellest aru liiga hilja. Kui elule aega anda, keerab ta asjad veidral, armutul moel ümber: ja siis taipadki, et sa ei saa midagi ihaldada ilma endale häda tegemata. Siin varisebki kõik kokku, pääseteed pole, mida rohkem sa rabeled, seda hullemini läheb võrk sassi, mida rohkem sa mässad, seda rohkem teed endale viga. Pääsu pole. Kui oli juba hilja, hakkasin ma ihaldama. Kõigest väest. Sa ei kujuta ette, kui hullusti ma endale viga tegin.

• Mul oli elu, mis tegi mind õnnelikuks, ja ma lasksin sel puruneda, et olla sinuga. Ma ei armastanud sind igavusest või üksildusest või mingist tujust. Ma armastasin sind, sest iha sinu järele oli tugevam mistahes õnnest. Ja ma teadsin ka, et elu ei ole piisavalt suur, hoidmaks koos kõike, mida iha välja mõelda suudab. Kuid ma ei üritanud tagasi hoida ei ennast ega sind. Teadsin, et seda teeb elu ise. Ja tegigi. Korraga varises kõik kokku. Kõik kohad olid kilde täis ja need lõikasid kui vahedad terad.


• On tõsi, et inimesed mõtlevad välja suurejoonelisi lugusid, usuvad neid ise palju aastaid järjest, ja pole üldse tähtis, kui ogarad või ebatõenäolised need juhtuvad olema, neid kantakse endaga kaasas ja ongi kõik. Niisuguse asjade seisu juures võib isegi õnnelik olla. Õnnelik. Ja sel ei pruugigi lõppu tulla. Kuid siis ühel päeval praksatab miski suure fantastilise väljamõeldise südames katki, ning äkitselt, ilma mingi põhjuseta, variseb kõik ette hoiatamata kokku ning sa jääd paigale, suutmata taibata, kuidas võis juhtuda, et too oivaline lugu ei ole enam sinuga, vaid sinu ees, nagu oleks tegemist kellegi teise rumalusega, ja see keegi teine oled sina. Äkitselt. Mõnikord pole selleks õieti midagi tarviski. Näiteks üks küsimus. Sellest piisab.


• Nüüd ma tean, et Darrell /meremees Adams/ oli tark ja teadjamees. Mees, kes oli näinud. Kuid ennekõike oli ta lohutamatu mees. Seda õpetas mulle mere rüpp. Need, kes on näinud tõde, on alatiseks lohutamatud. Ja tõeliselt päästetud on vaid see, kes pole iial hädaohus olnud.

Njaa... mul on ka selline tunne. Kuigi ma täies usus ootan veel seda tarkust, mis näeb läbi sellest, kuidas kõik omavahel seotud ja õige on ja ei muretse ega kurvasta :)


Hea olla on hea ja ka mõttekas:
• „Teil on halvad mälestused, doktor. Ja halvad mälestused rikuvad elu ära.“
„Hoopis halb elu, Marie, rikub ära mälestused.“

Dolce vita

Täna sööme me kirsse vahukoorega, nämm-nämm :)
See on nii maitsev, et ma imestan, miks me üldse muid maiustusi ostame :D

Aga eile sõime vannis viinamarju. Õieti oli vannis Väike Tüdruk ja mina istusin teisel pool vanni - meie vahel, vanniserva peal oli kauss viinamarjadega.
Mulle meeldib vannis süüa ja juua... aga ega vanni kõrval ka paha olnud.

Eile linna kõndides nägin pingil istumas meest, kes sõi šokolaadi nii, et pani selle koos otsast lahti tehtud paberiga suhu, ja siis lutsutas ja sakutas, kuni tüki kätte sai ja seejärel sikutas ettevaatlikult paberiribad suust välja. Iga ampsuga muutus see üha keerulisemaks. Ei tea, miks ta niimoodi sõi? Kas tal oli linna kohal lendavate rottidega halbu kogemusi?

Šokolaad on ikka ka hea, tegelikult...


(pilt izismile.com'ist)

Meil on täna maiustamiseks veel suur kausitäis maitsvaid pirukaid - ma hakkasin sellest nädalast pirukaid tegema pühapäeviti, sest Väike Tüdruk ütles, et tema käiks meelsamini Auras ja šoppamas ja muidu patseerimas pigem laupäeviti. Kuid kuna ta ise on praegu veidi tõbine, siis eile käisin üksi. Niisiis ei saanud Väike Tüdruk mind vedada pudipadipoodidesse, kus ma igavusest (sest Väike Tüdruk on pikaldane kaaluja ja vaagija - ta on juba tähtkujult Kaalud) oma raha ka läbi löön, et siis kuu aega - (Mehe) järgmise suurema palgapäevani - häbeneda oma mõttetuid oste ja seda, et planeeritud asjad on ikka veel ostmata, ja suundusin otse Maratisse, kus ma ostsin endale kolm paari puuvillaseid pükse (lounge-style) ja 2 pika varukaga T-särki (casual), mida mul ka tõesti vaja oli. See ontlik beež seelik, millega ma järgmised kaks aastat kodus ringi käia kavatsesin, ei pidanud minu pidevale voodis vedelemisele vastu ja läks pepu pealt kole topiliseks. Panin selle maaleminekuriiete kotti, kuhu lähevad asjad, mille pärast mustaks kandmist võib ära visata - nii ei pea ma riideid maalt vähemalt tagasi tassima.

Aga praegu ütleb Väike Tüdruk, et ta ei tahagi sel aastal maale minna, sest seal pole kõiki neid asju, millega ta oma aega sisustab - põhiliselt meisterdamisvahendeid. Ma mäletan, et mina leidsin küll endale õues alati nikerdamist, kuigi olin ka loomult 'tubane-turts' - nagu isa ütles. Aga Väike Tüdruk tõesti jooksis justkui niisama ringi... Ma siiski loodan, et pikad üksluised suvepäevad panevad ta ümber mõtlema :) - augustikuuni on veel palju aega ja varem pole mõtetki minna, sest marjad pole valmis...

Jõin eile üle nädala aja kohvi - püüan maha jätta :) - ja magasin öösel vaid kaks tundi. Aga täna on nii kaunis päev, et meel on ikkagi helge - ja sedasama soovin teilegi! ;)

Tsitaat

The only way to eliminate the pain of loss is to eliminate value, and you can't do that because then life would not be worth living.
—Hara Estroff Marano

Tõlkes siis umbes:
Ainus viis kaotusvalu vähendamiseks on: vähendada enda silmis asjade/inimeste väärtust - ja seda ei saa me teha, kuna elu poleks siis elamist väärt.

Loen artiklit armukadedusest.
Et selle algne-ürgne eesmärk oli
- mehe poolt vaadatuna, et naine ei tooks talle võõraid lapsi koju kasvatada
- naise poolt vaadatuna, et mees ei viiks oma energiat ja ressursse kodust mujale.
Ei midagi uut, nii et artiklit ma ei tõlgi, aga see üks lause torkas oma lootusetusega silma :) - kes kaua elab, see kaua kannatab, muud varianti polegi.

*
Tont seda teab, kust ma selle pildi jälle varastanud olen...