Pühapäev, 20. detsember 2015

Transmaailm

Pealkiri on meelega / nalja pärast eksitav.
Tegelikult tahaksin rääkida transvestiitidest.

Vaatasin täna kanalilt TLC järjest kahte selleteemalist saadet.

- Siin on Jazz veel väike tüdruk :) -
Esimene rääkis hästi armsast 14-aastasest trans-tüdrukust (sündis poisina), kes nimetab ennast Jazz'iks ja üritab oma YouTube'i videokanali kaudu rahvast harida selles osas, et inimene, kelle psühholoogiline sugu ja füüsiline sugu lahknevad, pole sellepärast veel koletis.

TLC dok-seriaalis rääkis tema ema, kui mures ta on Jazz'i kohtingute pärast ja et ta on Jazzile (kes on tõesti väga tütarlapselik ja armsake) hästi palju rääkinud, et kohtingule tohib minna vaid sellega, kes teab, et Jazz on transseksuaalne - ehk siis, seeliku all on tal ikkagi noku -, sest inimesi mõrvatakse selliste üllatuste pärast. Kui õudne, kui ema peab selle pärast muretsema. Seda, ja anonüümsete vihkajate punti arvestades on nende perest nii vapper, et nad valgustavad meid selles, mismoodi see võõristust tekitav olukord tavalist perekonda mõjutab. Kui raske võib perel olla otsustada, kas lubada oma lapsel kasvada üles soovahetajana ja millal see otsus teha. Näiteks Jazzi puhul oli asi selge juba siis, kui ta oli 2-5 aastane - et see laps on tüdruk ja poissi temast ei saa. Nii et vanemad ei tundnud endal väga suurt otsustamise vastutust ja hormoonravi alustamine oli ainumõeldav asi. Kuid paljud translapsed peavad - vähe sellest, et neid kurvastab see asi, mis neil püksis on - tegema läbi ka vale soo puberteedi, et siis täisealise ja maksujõulisena see soovahetus ette võtta. Kui asja nii vaadata, siis soomuutmist toetavates peredes kasvavad lapsed on õnnega koos.

Või võib ehk juhtuda ks selline asi, et laps kujutab endale ainult ette, et kui ta oleks teisest soost, siis tal probleeme poleks? Vast võib ka.

Mina küll ei teaks, mida ma teeks, kui VT tahaks poiss olla... Millal ma otsustaks, et ta võib hormoonraviga alustada....? Kui kaua ma loodaksin, et see on ainult faas?
Ilmselt seda ongi raske kujutleda, aga olukord ise paneks asjad paika.

Aga olles üsna naiselik naine, olen juba aastaid mõelnud, kuidas mina oleks hakkama saanud, kui oleksin omaenda olemusega sündinud mehe kehasse? (Hakkasin sellele mõtlema ammu-ammu, kui kuulsin üht feministi ütlemas, et ta on uhke, et ta on naine. Ma mõtlesin, kas see tähendab seda, et kui ta oleks sündinud mehena, oleks tal kogu aeg häbi? Sain aru, et mina poleks kummalgi juhul uhke, sest ma poleks oma soo nimel pingutusi ju teinud, määrab juhus. )
Huvitav, ma küll usun, et oleksin rahulikult mehena elanud, mis siis, et mulle on sageli öeldud, et olen väga naiselik. Ma ei kujuta ette, et sünnin mingite suguorganitega ja siis hakkan mõtlema, et tahaks ikka teistsuguseid. Ma arvan, et mehena oleksin üsna selline, nagu mu vend on: hooliksin mehelikust jõust, kaitsmisvõimest, ettenägelikkusest ja tahaksin oma pere eest hoolitseda parimal viisil, mida oskan välja mõelda.
Naisena näen ma oma rolli rohkem taastajana, silujana, mahendajana, leevendajana - maailma teiste jaoks pehmemaks ja ilusamaks tegijana, kuid need rollid pole sugugi väga erinevad, isiksus ja huvid võivad vabalt samaks jääda.
Nii küps ja mehelik mees kui ka naiselik naine hoolivad väga oma perekonnast ja tunnevad suurt vastutust oma pere ees, ning seetõttu ma ei kujuta ette, et ma mehena ka jänni jääks.
Mis ma tahan öelda: ma ei kujuta ette, et ma tahaks sugu vahetada, ükskõik kumma soo ludinad mul küljes ripuks.


Transsooliste seksuaalsus on hoopis keerulisem küsimus.
Ma kindlasti ei kurameeriks transsoolisega - või no mitte enne 70ndat eluaastat või millal see naiste seksuaalsus kaob? :D  Kaheksakümne aastaselt võin ma ükskõik mis criss-cross soost inimesega käest kinni jalutada, sest see oleks hoopis teistmoodi armastus.
Paraku seksuaalses plaanis on naisel mulle kaugelt liiga vähe pakkuda. Eelkõige - feromoonid, eks!? Sa tahad tunda seda magneetilist sooja lainet, mis su fookuse täiesti nihkesse ajab, hingamist muudab ja mida lihtsalt ei saa ignoreerida - sa tahad oma palja kõhu päikesepõimiku vastu tema paljast päikesepõimikut suruda, ja tegelikut - tahtmine ei loegi midagi, need kõhukesed ärkavad ellu ja neil on oma tahe, isegi kui sa oled otsustanud romantikast keelduda ja püüad asjalikku nägu teha ja asjalikku juttu rääkida. Kirg, magnetism - see paljudel tekib siiski vaid vastassoo suhtes. Kui üks armas tüdruk sind vibraatoriga toksib, siis see... mnjahh... sureärakuiigav! Mateeniseparemini. Aga noh, peo käigus tüdrukuid suudelnud ja nendega amelenud olen minagi, aga sellises olukorras pole tõmmet ega elusat objektigi vaja, ma olen korduvalt seinaga ka amelenud ja alati oli tore :D, me lahkusime sõpradena :p

Veel, millest ma mõtlen, et üks asi on näha sellist armast lapsukest nagu Jazz oma transformatsioonist rääkimas - teine asi on avalikus kohas näha hallipäist meest miniseelikus, sukkades ja kõrge kontsaga saabastes. See on piinlik pilt. Ma mõtlen omaette, kas ta tunneb end niimoodi seksikana? Kas ta tuleb oma kodust välja inimesi ära kasutama, sest tal on vaja mind ja teisi pealtvaatajaid, et tunda midagi seksuaalset? Ma ei taha selles osaleda! Ma tunnen end ära kasutatuna.
Aga on ju ka teine võimalus. Et ta on üksik ja otsib paarilist, kellele ta just sellisena atraktiivne oleks.
Sel juhul on niimoodi välja tulemine mõistetav ja lihtsalt üks kurb lugu, sest pigem leiab ta keretäie kui paarilise.
Või siis ta lihtsalt arvab, et ta on niimoodi ilus ja kes ei tahaks end ilusana tunda. Kui sa tunned end ilusana sobimatuks peetud rõivastes, siis on see ka lihtsalt üks kurb lugu.
Näiteks Inglismaa mingites kantides (dokfilmidest ja DailyMaili fotodelt olen näinud) on võimalik näha pakse noori naisi kaugelt liiga nappides rõivastes ööklubitamas, kusjuures need rõivad juba iseenesest oleksid labased, aga kui nad on napid ja pekilahmakaid paljastavad, siis need mõjuvad naeruväärsena. Aga jällegi - võibolla need naised tunnevad end ilusamana kui oma tavalistes riietes? Kas saab seda neile ette heita, et nad tahavad niimoodi välja tulla?

Võibolla on asi hoopis selles, et sobimatult riides olev inimene tundub olevat kas lollakas, hullumeelne või liiga vähese enesedistsipliiniga. Ja selliste inimestega me asju ajada ei taha.

Vaat, ei tea.

Teises saates olid täiskasvanud soovahetajad. Ja tekkis näiteks selline probleem, et üks transnaine oli harrastussportlane, aga keegi grupist, kus ta võistelda soovis, taotles ta diskvalifitseerimist, kuna alles paar aastat tagasi oli ta mees ja võistles mehena. Tal on suurem jalg ja teine sitkus (peenike naine oli - ei seganud teda büst ega pepu). Ja ausalt öeldes - mina ka arvaks, et tal on kohatu naistega võistelda.
Tema andis ema soovitusel asja juristi kätte, kuna võistlemine on talle nii tähtis.
Hmm.
Leian, et ta oleks pidanud piirduma lihtsalt iseendaga võistlemisega, sest ei saa välistada, et tal on mingid eelised. Kui teised tiimikaaslased ütlevad, et pole hullu, võistle ikka, siis sobib kenasti, aga kui teised sellesse tõrkega suhtuvad, siis tuleb sellest lugu pidada.

Arvan, et ainus võimalus üha kirjumaks muutuvas maailmas hakkama saada on, olla teiste suhtes mõistev (sest erinev olla pole mugav ja kerge) ja õpetada oma lapsed teistsuguseid inimesi valjuhäälselt mitte solvama, sest see on nõrk ja matslik komme, ja ka teistmoodi-inimesed peavad kuidagi kasvama end lepitama sellega, et enamiku silmis nad pole "normaalsed". Mulle ei meeldi, kui selliseid asju tuleb viisakuse pärast normaalseks nimetada - no kustotsast transsoolisus normaalne on?  Samas, normist erineja pole ilmtingimata veel ebard (ebanormaalne), kui ta just õel pole sinnajuurde :D

---

Abiks tulevikumaailmas orienteerumiseks:

- Izismile.com -

Kommentaare ei ole: