Neljapäev, 24. detsember 2015

Jõulutuju

Üleeile käis mul külas sõbranna oma kahe lapsega (7 ja 10) ja see oli päriselt ka huvitav ja väga armas, aga nagu järgmisel päeval selgus - õudselt väsitav.
Tjah, need külaskäigud on sellised asjad, millest loobuda ei tahaks, aga mida ise oma ellu ka juurde ei otsi.
Igatahes terve eilse päeva olin voodis koos arvutiga külili ja vaatasin YouTube'ist dokfilme.
VT on haiglane ja hoidis hiirvaikselt oma tuppa, nii et sain esimest korda elus ühe päeva täielikus rahus veeta. VT sõi külaliste toodud maiustusi ja puuvilju ja Mees ütles, et saab makaronide keetmise ja viinerite praadimisega ise hakkama. (Good boy!) Siiski helistasin Instrusse, et panna kinni silmaarstiaeg VT'le. Ja nemad pakkusid kohe järgmist päeva, ehk siis tänast.
Aaa, noo, hea ju küll!

Kuna VT tahtis prillipoest tagasi tulles kohe süüa, panin enne ära minekut kartulid aurupotti ja kana ahju, ning kirjutasin Mehele memopaberile, millal ta pliidi ja ahju kinni peab keerama. Ta ei puigelnud sugugi!

Bussikaardid pidin ostma meile kõigile kolmele, laadisin raha peale ka.
66 eurot - otse soojast sukasäärest.

Arsti juures selgus, et VT vasak silm on juba -8, aga üllatus see polnud.
Ostsime siis uued klaasid ja raamid - nii paksude klaaside puhul tuleb võtta kallis klaas, mis on kergema ja õhem, nii et 196 eurot läks see pull.
Aga jälle - see polnud mingi üllatus. Mul oli Instru punasesse kilekotti koos eelmise retseptiga juba kodus 300 eurot topitud. Eks ma sukasäärest võtsin.
Sukasääre täitmisega kipub minema "üks samm edasi, kaks tagasi".

Kuu aega vaseliini, mesilasvaha ja taruvaiguga salvi ja B-vitamiine (viimased 10 päeva topeltnorm) pole mu katkist suunurka avitanud, nii et ostsin vana head imesalvi - Elizabeth Arden'i 8 Hour Cream'i - 35 eurot.

Ja kuna bussini oli aega, siis ütlesin hambaid kiristavale VT'le (ta on mul kasvatamatu - kujutab ette, et peaksin ainult mind huvitavad poed läbi käima mõni teine kord, kui üksinda linnas olen -, aga võibolla lihtsalt näljane?), et hüppame korraks Terranovast läbi, sest mul on tõesti üht ülepepu talvejopet vaja - mul ei sobi enam sama karvajakiga ringi kablutada, mille ma 25-aastasena ostsin. Ega ma midagi ei lootnud, aga - seal oli täiuslik tumesinine jope-mantel - alates tänasest alla hinnatud 39.99 peale!

Kui koju jõudsime, olid kartul ja kana valmis ja kenasti söömistemperatuurini jahtunud.
Kanakene oli nii pehme, et seda sai lusika ja kahvli vahel tõsta - kondid kukkusid lihtsalt pots-pots tagasi.

Sõin kõhu täis ja mõtlesin veidike pikutada, kuid tahtsin enne oma tädile helistada, kellel on esimesed jõulud ilma oma emata, suvel lahkunud Mammata. Ja tädi oli nii armastav ja kena mu vastu, teda oli nii liigutanud minu jõulukaart, millel oli tõesti armas luuletus peal (hea leid! - kahetsen, et maha ei kirjutanud) ja siirad soovid sees, kuigi mul läks 4-5 päeva aega selle kirjutamisega :D
Ta muudkui ütles, et "no kuidas sina küll oled sellise ilusa hingekese saanud, mis kohe oskab öelda sõnu, mis otse südamesse lähevad" ja muid kenasid asju, ja siis me avaldasime teineteisele armastust ja nüüd on mul küll täitsa jõulutunne :)

Kõik saginad on sagitud, söögid ainult ootavad kuumutamist, meil on piparkooke, pähkleid ja mandariine, ja hetkel ma isegi ei tea, mida ma järgmisena tegema hakkan. Ilmselt norskan veidike või aelen niisama mõttelageda moega oma väikses voodikeses, ja katsun siis lauamänguõhtu korraldada. Viimastel aastatel on VT olnud see, keda veenda tuleb, teised on kohe "käpad" :p


Rõõmsaid jõulupühi ka teile ja toredaid kohtumisi kõige armsamate ja lähedasematega! :)


pilt: izismile.com


1 kommentaar:

Kai Klaarika ütles ...

Häid jõule teile ka!
(Ei olegi midagi muud asjalikku öelda)