Ja sel (2015) aastal ma tundsin end oma 12 aastat tagasi ostetud lühikeses talvejakis kuidagi väga eakohatult. Et ilmselt hakkab mul see vanatädi-periood pihta nüüd, sest 38 aastaselt sa nagu tütarlaps enam väga ikka pole. Ja viisakad vanatädid kannavad oma peput pikkade jakkide ja mantlite all peidus, eksole!? Mind hakkas väga häirima sel talvel, et mu pepu paistab :D, et kas ma pean ennast mingiks tšikiks vä?
Ja suur oli minu rõõm, kui ma jõululaupäeval VT'ga prillipoodi minnes endale möödaminnes Terranovast soodsa jope leidsin. Täitsa ilma ootusteta astusin sisse, sest Terranova on ju just noorte pood. Lihtsalt - seal on soodsad hinnad ja kuna me nagunii Kaubamajast väljudes sealt mööda jalutasime, siis mõtlesin, et tasuks kiirpilk heita. Olin valmistunud pikaks ja tüütavaks poodides-tuulamiseks jaanuaris, kui hinnad all (operatsioon "Pepu Peitu"!), aga sain ilma ühtegi käiku tegemata täiusliku ja soodsa (39.99) jope. Mehel on armas komme tulla mulle esikusse jopet selga aitama ja ma siiamaani iga kord muudkui seletan ja näitan talle, kui tore see jope ikka on, aga ta on õnneks leebe ja kannatlik inimene :D
Tegin sellest kohe blogi jaoks pildid ka,
eksoleee kenake :)
Ja kapuuts on ka! Win!
oma animeeritud maailmas hakkasin ma vanade jopede ees häbenema rõõmu uuest jopest.
Et just nemad on ju tunnustuse ja eksponeerimise ära teeninud.
Oma karvajakiga käisin ma 12 talve!
Kahekümne viie aastasena tundus see talvejopeks normaalne riietusese :D
Nüüd enam ei tundu.
Eks ta ikka liiga õhuke ja lahtine on.
Ja pepu ka paistab!
Ning ma sel aastal üldsegi otsustasin, et enam ei osta ma mitte ühtegi riietuseset ülalpoole vööd, mis peput ära ei kata. No rinnahoidjale võib vist erandi teha! :D
Nii et võite mu pepule nüüd hüvasti öelda :D
/// Bye-bye! / Don't go! / God bless! / We'll miss you! / See you in some other life / Stay for just another day! / Farewell! / Good-bye! :'( / xoxo //
:D
Aga see armas vintsutada saanud karvajakk... teate mis... kuna mingi osa sellest pidi olema nahk (ma usun, et riputusaas oli, aga muu? mina küll aru ei saanud), siis ma ei julgenud seda masinas pesta ega üldse märjaks teha (üks kott läks mul niimoodi kõvaks) ja kuna me eriti riideid keemilisse puhastusse ei vii, siis... ühesõnaga... ma pole seda kordagi puhastanud ega pesnud. Ja 12 aastat pool aastast kandsin! Eks ma vahepeal mõtisklesin küll, kas ja kui palju see haiseda võib ja kas keegi võib mind pimedal ajal väikeseks iseliikuvaks prügimäeks pidada, aga ... oma kräpp ei haise ju, nii et :p
Kapiukse küljes rippuv valge jope on VT oma. Mehel ei meeldi, et me oma joped kapiuste külge riputame, aga ta pole mitte kunagi mitte midagi öelnud selle kohta. Seda, et talle see ei meeldi, tean ma lihtsalt selle pärast, et
a) ta ei jäta oma ükskõik milliseid asju ise kunagi 'lohakile'
b) kuigi temal on eriti raske oma asjadega kohmerdada poest üksi tulles (insult, eksole), ei jäta ta kunagi oma jopet kasvõi jalgade lahti võtmise hetkeks selle kapilingi otsa, kuigi see oleks nii mugav. Tema õpetab eeskuju kaudu, ja kui eeskujust ei hoolita, siis ta lepib sellega. Sest eks meil VT'ga on tasakaalustavaid häid omadusi ka :D
Ja siin on mul veelgi teenekam jope - 13-aastane -, mida ma kannan igal sügisel, suvel ja kevadel. Ja seda ma ikka hilisügiseti pesen, enne talveks kappi ära panemist :p
Väga meeldib see värv ja lõige ja et tal on kapuuts ja... selle jopega on küll nii, et ma kavatsen ta konkreetselt auklikuks kanda ja siis maale viia ja seal voodri ka auklikuks kanda. Küünarnukkidel ongi villase riide kude juba õige siidiseks ja õhukeseks kulunud. No ma ostsin selle, kui VT oli ühe aastane ja konkurente sellel jopel pole - minu jaoks on ta ka enamiku suveilmade ajal täiesti sobiva paksusega riietusese. Kunagi ostsin endale vahelduseks ka kena beeži lühikese suvemantli, aga see on nii õhuke, et kampsun annab ka rohkem sooja, nii et jäi seisma. Aga - mantel on üle pepu, nii et ilmselt tuleb ta tuleval suvel ikkagi 'kapist välja', ainult kampsun tuleb alla panna. Eelistatavalt ülepepu kampsun :)
Mul kipub asjadega nii minema, et alguses on asi uus ja rõõmustab mind sellega päris kaua aega, seejärel ta lihtsalt on olemas, ja siis lõpuks tuleb paar aastat, kus ma seda riide-eset või jalatsit võttes alati mõtlen, et sa mu nupsukene küll - nii kaua oled mind tublisti teeninud! ja ma puutun teda eriti hellalt ja paitades. Vana arvutiga oli tegelikult samamoodi. Vahepeal olid aastad, mil ma turtsusin ta mürisemise ja hangumise peale, aga kui juba kaheksas aasta hakkas lõppema, siis mu suhtumine muutus, et nii vana ja ikka püüab-püüab veel - puhtast armastusest minu vastu! :D
Hilisõhtused söömatuurid:
vaniljeküpsised ja piimakohv
ning
praetud kartul ja sibul marineeritud tomati ja hapukoorega,
täiesti hardakstegevalt maitsvad söögid! :)
Mingid ristikesed... issa-ristikesed :)
Ja siin ma tahtsin pildistada, kuidas mina arvutit kasutan - ikka koos arvutiga pikali voodis -, aga mu käsi pole nii pikk, et kogu see kodune stseenike kenasti kaadrisse saada.
Ja ma vaatan, et mu tuduprillid on ka pea iga pildi peal... Need ma sain kunagi KSA'st, kui laseropil käisin. Asja mõte oli, et inimene ei hakkaks esimestel öödel oma silmi sügama. Ei tea, kas see kedagi takistas ka? Näiteks mina võtan endal poole öö pealt niimoodi sokid jalast ära, et ei ärka päriselt üles. Vähemalt unerohuga magades :) Neid silmakatteid kannan ma siis, kui olen unustanud elektriküünlad välja tõmmata ja ei viitsi/raatsi enam voodist välja tulla.
Alumisel pildil mu lõug mõnusalt läigib rasvast :D, aga suunurk on terve! Just see suupool oligi kuu aega katki! Yay! :)
Ja pilte mul rohkem ei ole, aga uudist veel niipalju, et mu Õeke tuli korraks kodumaile! :) Weeee! :)
Minu juurde jõuab ta alles 3. jaanuaril, aga kui ta mulle helistas, siis ta rääkis nii tõtlikult, et mul hakkas kahju temast... Kas niimoodi kiirustades üldse tasub kusagile tulla? Aga enne minu juurde tulemist istub ta mõned päevad maal ja äkki rahuneb maha? :) Ma väsin ära, kui minuga nii kiiresti räägitakse, hakkan ka kohe hästi kiiresti rääkima - siis taban ennast sellelt ja hakkan muretsema, et ma lähen kohe hulluks, kui me tuure maha ei võta.
Aga mis ma ikka muretsen - niikuinii saab imetore olema! :) Ta ju ikkagi mu väikeõde! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar