Neljapäev, 17. detsember 2015

Meditatsioonist

Mediteerida pole alati ühtmoodi mõnus ja kerge. Mõnikord ma mõtlen, et kuidas ma üldse siit padjalt tõusta raatsin - ja teinekord ma ainult nihelen ja vahin ringi, haaran aga jälle märkmiku, sest midagi tuli meelde, mis vajas kiiret kirjapanemist, kuna oli juba mitu korda meelde tulnud ja kohe jälle läinud, ja siis ma mõtlen, et mis nalja ma siin teen üldse?

Lõpetasin eile Sally Kemptoni raamatu "Armastan mediteerimist", kus ta kirjeldab seda, et me võime rahus loobuda ootustest selle kohta, kuidas meie meditatsioon peaks välja kukkuma, sest õppimiseks ja arenemiseks on mustmiljon võimalikku viisi ja sobivat tempot. Me peame lihtsat kohal olema ja endale võimaluse andma - ongi kõik. Tsitaat raamatust:

"Sisemise teekonna käigus läbime oma teadvuse erinevad kihid ja maastikud. Minu guru hämmastas mind mõnikord, sest ta nõudis, et näeksin kõiki oma kogemusi positiivses valguses. Sa ütled talle: "Ma olen ekstaatiline." Tema ütleb: "Väga hea!" Sa ütled: "Ma tunnen väga palju kurbust." Tema ütleb: "Väga hea." Sa kirjeldad talle oma nägemust, mõttelaviini või tunnet, et mitte midagi ei juhtunud. Tema ütleb: "Väga hea." Kuna ootasin kannatamatult selgitusi ega usaldanud protsessi, mõtisklesin mõnikord, et kas ta üldse mõistis, kui igav oli tühjus või kui eriline oli minu nägemus. 
Kui aastad möödusid ja läbisime tema õpilastena erinevaid sisemise arengu etappe, hakkasime mõistma, mida ta tahtis öelda. Teisisõnu, hakkasime taipama, et kõik oli tõepoolest väga hea. Mida rohkem võtsime omaks tantristliku põhimõtte, et inimteadvus on pöördumatult värvitud jumaliku tooniga, seda rohkem kogesime, kuidas kõik need tunnete, mõtete ja kujutluspiltide lained lahustusid lõpuks uuesti teadlikkuse aluskangasse, mille olemus on armastus. /.../ Selles põhimõttes peitus minu jaoks ime. Kui lubasin esile kerkinud kogemustel tagasi teadvusse lahustuda, muutus minu teadvuse peenekoeline kangas kergemaks, vabamaks, mängulisemaks ja püsivamaks. Puhtamaks. 
Aja jooksul jõudsin arusaamisele, et kõige olulisem on lihtsalt jätkata mediteerimist, sest meditatsiooniprotsess ise viib mind läbi kõigest, millest pean läbi minema, ja toob mind teisele kaldale."


Mind see mõtteavaldus küll julgustab ja toetab :)

Kommentaare ei ole: