Kolmapäev, 30. detsember 2015

Niisama

Helistasin Õele, et uurida, kuidas ta Eestis kohastunud on.
Õde oligi rahulikum kui paar päeva tagasi, kui ma talle Tallinna helistasin, mil ta ise muudkui vuristas ja minu jutule kogu aeg "ahakaha!" vahele hakitas.

Kuna Venna Põhja-Eesti maja on talvel märgatavalt väiksem kui suvel, siis olin üsna mures, kuidas Õde end tunneb, kui seal hetkel elavad kaks pisikest sajajalgset tuhandekäelist tüdrukut, Vend, Emmake ja Issake - kõik pead-jalad koos. Kui mina seal allkorrusel olen, siis on mul KOGU AEG tunne, et ma pean end koomale võtma. Isegi kui ma pesen nõusid, koristan, teen süüa või püüan lapsi vaadata (need lapsed on nii kiired, et ma ei jõua neid tegelikult vaadata), on mul kogu aeg tunne, et teised tuhisevad ringi ja teevad asju, ja ainuke asi, mida mina teen, on OLEN EES korralikel, tegusatel inimestel.

Mina seal maaelu ei naudi vaid hoolitsen seal inimeste ja suhete eest, olles ise suurema osa ajast üpris traumeeritud, sest millegi kallal norimisega oma pinget alandada on minu puhul ju mõeldamatu - ma sulgeks end kolmeks kuuks üksikkongi, ja kirjutaks sealt vabanduskirju, kui ma oma pingete tõttu kellelegi nähvaksin. Ja mille muu tõttu inimesed üldse nähvavad - ikka oma pingete tõttu.

Õega ühendavad meid mitmed tervisenõrkused ja sellepärast on tema minu suhtes alati kõige kaitsvam ja hellem olnud, sest juhtumisi ka tema teab, mida tähendab mitu kuud järjest üks-kaks tundi öösel magada, ja energiaprobleemid ka, eks, loogiliselt, pluss peavalud - kuid õnneks tal need asjad tekkisid alles teismeea alguses ja lõppesid hilises teismeeas. Siiski, temagi on alati valvel, et maailm temast üle ei sõidaks. Seega oli mul põhjust veidi mures olla.

Aga kohalikud geeniused andsid õele isa kabineti, mis on allkorruse ainus riividega seest ja väljast suletav ruum, kuna seal asuvad kodu väärtuslikemad asjad (loe: kõike olulist sisaldav arvuti ja muud infokandjad, dokumendid, pluss isa lemmikraamatud) ja mudilaste eest tuleb see tuba suletuna hoida. Kuna aga aeg-ajalt on igal pereliikmel sinna asja, siis võtmetega asjatamine läheks keeruliseks, nii et riivid olid parim lahendus. Neid ei pea kõigile jagama ja keegi ei saa "ühist riivi" naela otsa riputamise asemel kogemata oma taskusse poetada. Riivid, mõistagi, on kõrgel-kõrgel, nii et lapsed peavad vähemalt 10-aastaseks saama, enne kui neid näppima ulatuvad, ja selles vanuses pole nad enam erilised "kahjurid".

Ka selgus, et Õe ego on siiski piisavalt normaalne, et tema on suuteline tundma, et lapsed jooksevad temal jalus :D, mitte nagu mina, kes ma muudkui püüan oma kõhtu sissepoole tõmmata ja õlgu kõrgele venitada, et võimalikult väike osa minust jooskvatel lastel jalus oleks.

Üks mure jälle vähem! :)

Kommentaare ei ole: