Pühapäev, 27. detsember 2015

Pikk ja igav jutt meditatsiooni- ja lugemiskogemustest

Kui ma lugesin läbi Sally Kemptoni raamatu "Armastan mediteerimist", siis otsustasin, et ma eraldi sellest ei blogi. Keda ikka need meditatsiooniraamatud nii väga huvitavad? Ja endale ma tegin sellest konspekti - mõnikord ma olen bloginud lihtsalt selleks, et endale märk maha jääks -, kusjuures see on mu omaenda raamat, nii et raamat ise jääb ka alati kättesaadavaks. Ja see polnud kirglik raamat - selline, pärast mille lugemist tahaks kohe uue hooga mediteerima joosta. Ka oli 290 lehekülge täis vanu tuttavaid "meelespäid", üldisi juhendeid ja kommentaare ning vast 10-20 lehekülje peal oli midagi tähelepanu tõmbavat. Mis sest ikka kirjutada, eks!?

Aga kirjutasin sellest raamatust siiski, seoses ühe laheda kokkusattumusega.
(Nimelt märkasin, et olen väga üksluiselt toituma hakkanud - puuviljad, piimatooted ja magus piimakohv, mis tundus halb mõte, kuna mul oli viimasel ajal vähem energiat olnud. Ja Sally Kemptoni raamatust lugesin, et elujõu vähenemise korral tuleb end turgutada magusate puuviljade ja piimavalkudega. Lugesin seda vast mõni päev pärast oma toitumisest kirjutamist ja see vaimustas mind :)
Lahe oli kuulda, et mu arutuna näival suundumusel on mingi koolkonna silmis ALUS. - Aga noh, sellest ma juba kirjutasin.)

(Samas, praegu mulle meenub, et kunagi tähendas "vähe energiat" seda, et ma konkreetselt värisesin-vappusin pärast selliseid asju nagu poeskäik või 20-minutiline õueskäik VT'ga. Ma rebisin toidupakendeid lõhki nagu mingi ork ja kugistasin vaevalt näritud toitu alla, sõin pesemata kätega, sest ma olin pigem valmis riskima düsenteeriaga, kui tegema paar kurnavat sammu kraanikausini ja lükkama edasi söömist. Mingil ajal ma tegin endale rummikokteili valmis enne kodust lahkumist, sest magus alkohoolne jook andis kõige kiiremini energiat. Kuna see süvenes põhikooli lõpust alates 10-12 aasta jooksul, olin ma hakanud seda normaalseks pidama. Minu emal oli ka väga vähe energiat ja ta võis 6 tundi nõusid pesta! Mõtlesin, et mõnel on keskmisest rohkem ja mõnel vähem - mina olen siis skaala "nõrgas otsas", kusjuures arvasin, et kuna eriliselt palju energiat pole mingi ebanormaalne asi, siis ka eriliselt vähe energiat pole ebanormaalne asi.)  


Mõned päevad tagasi kirjutas üks armas sõber mulle sõnumeid sellepäevaselt dalai-laama loengult ja märkis, et eks need ole baastõed, aga kui Tema neist räägib, jõuavad need kuidagi erilise selgusega kohale.
See selgus polnud kusagile kadunud ka ümber kirjutatuna - ma lihtsalt naersin pisarsilmi rõõmust ja õnnest, neid väikesi katkendeid lugedes. Ja üllatusest, sest ta ei saatnud mulle ju kogu loengut, aga see, millest ta kirjutas, mõlgub ka minul olulisena peas. Ja kõik raamatukogus-käijad ju on laenutanud raamatuid, kus eelnev(ad) lugeja(d) on alla jooninud või ära märkinud lõike, mida ise küll välja ei valiks - ise valiks ikka midagi muud. Lahe on saada just selliseid ennast ka puudutavaid noppeid kelleltki teiselt.
 (Pluss üks geniaalselt lihtne sõnastus: /mediteerides/ "Have clarity of mind. Mix your mind with space to uplift it." - väga selge ja arusaadav kujund, milles on mingi vahe originaalsus, kuigi sarnaseid asju oleme ju lugenud (kes on :P ).)

Mina heietasin talle vastu sellest, kuidas kunagi, kui ma mediteerimisega algust tegin - nii 18-19 aastat tagasi, kogesin ma endas mõnigi kord tugevat pulseerimist. Jälgisin seda põnevuse ja uudishimuga, aga mul tekkis kiiresti tunne, nagu mu keha päriselt ka võnguks ette ja taha nagu see nukk - jonnipunn. Ja kuna see võnkumine suurenes kiiresti, ei pidanud ma kunagi vastu ja tegin silmad lahti, lootes end tabada kas ette- või taha kallutatuna. Pealegi hakkasin ma muretsema, et löön pea vastu altarikappi ära. No vaat - ma ei saanudki kunagi teada, kas ma füüsiliselt ka kõikusin või mitte, sest see enda välja tõmbamine sellest pulseerimisest võttis paar sekundit, mille jooksul ma alati liikusin tagasi sirgesse asendisse (kui ma selles mitte kogu aeg polnud) ja mul oli võimatu silmi ühe hoobiga avada, see võttis ikka paar sekundit, mille jooksul see tugev pulseerimise tunne kadus. Mul oli küll uudishimu, et mis siis saaks, kui ma EI teeks silmi lahti, aga see oli liiga intensiivne tunne ja mul hakkas kõhe. Igatahes mingi aeg hiljem tuli mediteerimisse pikem paus ja pärast seda pole ma sama kogemust enam saanud. Ka polnud ma paljudest enda loetud raamatutest midagi sellise asja kohta lugenud. (Muide, olen püüdnud end ise niimoodi kõigutada ja saanud aru, et lihastega on täiesti võimatu end nii sirgelt ja kiiresti ette ja taha kõigutada! - Ilmselt selle pärast ma nii uudishimulikuks muutusingi, et kiirustasin vaatlema ja jäin kogemusest ilma.)

Ma ei saanudki aru, miks ma sellest talle kirjutasin, aga nüüd saan - nimelt budismi ja meditatsiooniga seoses pole baastõdede ülekuulmine asjatu. Kui sa oled füüsik, siis sa tõesti ei viitsi kulutada aega sellele, et regulaarselt ka teise klassi matemaatikaõpik üle korrata :p Aga budismi ja meditatsiooniga on nii, et iial ei tea, mis vana tõde (värskes kuues) sind järsku uuesti valjult kõnetab. Mina näiteks loen pärast õhtust meditatsiooni tavaliselt veidi "Dhammapadat", kuigi see ilmselt sobiks rohkem hommikusse, kuna kehutab end kokku võtma ja oma meelt treenima ja suunama, et ikka "teisele kaldale" jõuda ja rohkem ümber mitte sündida. No ma nii ambitsioonikas pole. Ma ei looda selle eluga asju ühele poole saada. Aga selle raamatu lugemine kuidagi koondab mind ja rahustab.
Ja see vana meditatsioonilugu tuli mulle meelde lihtsalt seoses sellega, et Kempton rääkis ka üldiselt ammukuuldust ja -kogetust, kuid ikka oli seal vahel terakesi ka minu jaoks - sest tema rääkis, et selline pulseerimine ja kõikumine/vankumine, mis võib, aga ei pruugi olla füüsiline, on üks tavalistest šakti (loov jumalik naiselik energia, mis läbib kõike; seostatase kundalini energia ärkamisega selgroo allotsas) liikuma hakkamise tajumustest. No ma olen 18 aastat (pikkade vahedega) praktiseerinud ja veidi pikemalt selle asja kohta lugenud, aga justkui esimest korda märkasin sellise kogemuse kirjeldust. Ja ma mõtlen, et ei tasu nägu ära keerata elementaarseid tõdesid pakkuva allika poolt. Mis seal teisel pool ikka oleks? Ebaolulised uudisasjad!

Veel rääkis Kempton, et sellised (ja mitmed muud) spontaansed füüsilised ilmingud kaasnevad sellega, et šakti toimetab meie sees ja sellega, et me liigutame või häälitseme meditatsiooni ajal spontaanselt, tuleb lihtsalt leppida. Tema sõnul on see nagu šakti kingitus meile ja kui me ennast korrigeerime, siis on see nagu kingi tagasi lükkamine.
Ta rääkis, kuidas temal kippus mingil perioodil pea kolksuga kuklasse lendama. Mille peale tema mõtles, et näh! - magama jäin vä? - ja ajas kaela sirgu jälle. Aga ükskord tuli guru seepeale tema juurde ja käänas ta pea kuklasse tagasi ja edaspidi tuli sellest juttu, et see, mida sa "kogemata" meditatsiooni ajal teed, just niimoodi käima peabki. Pea järsk kuklasse vajumine seostuvat näiteks südametšakra avanemisega. Nii et. Ei maksa end korrigeerima kippuda. Ja ei maksa ette kujutama hakata, mismoodi su meditatsioon peab kulgema. Eks tähelepanelik ja keskendunud tuleks ikka olla, kuni... asi vuhiseb omasoodu.
Ja vaat see pea järsk kuklassevajumise asi oli ka mulle tuttav ja ka mina mõistagi korrigeerisin oma asendit alati. Aga näed siis! Šakti kingituse tagasilükkamine! See ei tulnud mulle küll mõttessegi.


Üks teema, mis Kemptoni raamatus mind väga huvitas, oli energia liikumiste ja ärkamiste juures jutt väsimusest, roidumusest. Et šakti puhastab sind, aga sina mõtled, et oeh - ma vajan vist üht kanget kohvi!

Ja ma lugesin ja võrdlesin enda väsimust siinkirjeldatuga, aga paraku ei - erinevused olid liiga suured. Eriti see, et šakti töö on kiire (kuigi võib korduda pikal perioodil). Inimene võib isegi justkui haigeks jääda, aga - see ei kesta kauem kui üks päev, reeglina vähem. Et jääd justkui täitsa haigeks, aga saad vähem kui päevaga täitsa terveks.

Tjah. Not me!

KUNI EILSENI.


Eile õhtul kella üheks paiku tundsin, et mul on selg imelikult valutama hakanud. Sedamoodi imelikult, mis seostub mul 38+ palavikuga. Aga no muud mul midagi viga polnud. Nina tundus veidi turses, hingamine oli veidi raske, aga nohuraasugi polnud. Mõtlesin mitu korda, et ega mul päevad ei hakka, kuigi valu oli nats teises kohas. No ei - mitu korda arvutasin - 7-8 päeva on aega. Enne meditatsiooni käisin tualetis ja kui ma trussasid maha tõmmates sõrmedega oma külgi puudutasin, hakkasin värisema, sest sõrmed tundusid kohutavalt külmad - see oli ka veidi imelik, sest mu käed ei külmetanud tol hetkel veel.
Panin igaks juhuks salli kaela ja tõmbasin oma jääkarukampsuni kõrvadega kapuutsi pähe enne, kui padjale istusin ja pleedi ümber võtsin. Süütasin küünla ja viiruki. Pool tundi oli hea, siis hakkas seljavalu ja väike vabin mind häirima. Mõtlesin, et imelik küll, mul just täna on enda arust väga sobilik meeleseisund mediteerimiseks, aga näe - ei taha istuda siin enam...
Mul polnud mingit palavikutunnet, sest mul alati valutab palavikuga pea ja silmad kipitavad. Aga noh, imelikud tunded olid, nii et panin kraadi alla. Olles seda 5 sekundit hoidnud, heitsin ma kraadile pilgu, sest kui on näha, et temperatuur tõuseb niimoodi - 35,2 . . .  35,4 . . .    35,6 . . .  - siis on ju juba selge, et mingit palavikku pole ja pole mõtet end üle 10 sekundi kraadidagi. Aga seekord, kui pilgu kraadile viskasin, oli juba 37,6 ja no kerkiski 38,6'ni. Imestasin, ja kuna Mees oli veel üleval (oli südaöö), läksin talle ka ütlema, et mul on palavik ja kui ma homme enne pärastlõunat lagedale ei ilmu, siis just selle pärast. Arutlesime veel, kas see saab olla külmetus, aga mul polnud ei nohu, köha, kurgu- ega peavalu, nii et ilmselt mitte. Siis ikkagi viirus?
Igaks juhuks ma ei musitanud teda.

Viskasin voodisse pikali, käed ja jalad külmetasid nüüd, panin elektrilist madratsisoojendajat kõrgemale astmele huugama. Aga pea oli selge. Üha rohkem kippus meelde see lugu, et kui šakti keha energiates suurpuhastust teeb, siis tuleb selline kummaline palavikuhoog. Igal juhul ma tänasin selle eest korduvalt ja mõtlesin, et isegi kui see on lihtsalt palavik, siis keha vajab seda ja ma kinnitasin oma kehale, et andku aga hoogu juurde ja mul on hea meel, et ta end kaitseb ja puhastab. Varsti hakkas mul palav. Ma lülitasin elektrimadratsi välja ja lükkasin käed-jalad teki alt välja. Tundsin kuidas keha kuuma õhkab ja jahtub ning tundsin suurt hämmeldust, kuna taipasin, et ei temperatuuri tõustes ega ka selle alanedes polnud ma higistanud higipärlipoegagi: ninaots, juuksepiir, varbavahed - kõik olid kuivad ja andsid nüüd kuumust ära lihtsalt hõõgudes. Kui tekkis tahtmine jalad teki alla tagasi, sooja tõmmata, kraadisin uuesti, kell oli nüüd 02.20 ja palavik oli 37,2.

Ei tarvitse vist öeldagi, et täna olen ma täiesti terve. Nii et see "puhastustuli" kestis 3,5 tundi (kui seljavalu märkamisest arvestada, siis 5,5 tundi). Pea valutama ei hakanudki ja ma usun, et see on mul esimest korda elus, kus mul on üle 37,5 palavik ja pea ei valuta.

Mis mulle veel pähe tuli - see on mul esimene "haigestumine" sel ajal, kui mul on oma tuba!!!
Ma pole siin palavikuga maas olnudki!
Uskumatu!

Noh, arvake teie mis tahate, aga mina kavatsen küll uskuda, et see oli järjekordne šakti kingitus :)
Sest pärast Kemptoni raamatut ma mõtisklesin küll, kas nüüd selle pärast, et ma nendesse varasematesse kogemustesse vajumast keeldusin ja neid kõrvalt uurida tahtsin, ei saa ma enam selles elus selliseid kingitusi?

Nii et ... mis puudutab meditatsiooni- ja budismijutte, siis neid tasub alati tähele panna, ükskõik kui elementaarsed need ka ei tunduks.

***

Aga mittekordavast lugemisest:

Jumal teab, kuidas või kustkaudu, aga leidsin eile sellise blogi: KulgKaosKord.
Plaanis on täna see läbi lugeda, sest huvitav on, ja hästi kirjutatud.
Ja muidugi - harva kirjutab, see on alati tore, kui sa heal juhul kord kahe aasta jooksul vaatad, mis blogisõprade elus toimub :p

Kommentaare ei ole: