Komme hoian vanas kingakarbis.
Poetasin ennast siis täna öösel pool kaksteist Väikese Tüdruku tuppa, aga sel ajal, kui mina pimedas tema voodist mööda hiilisin, ärkas ta üles ja kukkus hingeldades karjuma: "Midahh!? Midahh!? Midahh!? Midahh!? Midahh!??"
Uhh, appike!
Püüdsin teda rahustada, ütlesin muudkui: "Anna andeks, anna andeks, anna andeks - ma olen päkapikk..."
See oli nii jube meile mõlemale... O_o
Ma ei tea, kas ma täna õhtul julgengi seda uuesti teha või jätan mandariinid ja paar kommi talle ukse taha kausikesse... siis ta peab muidugi voodist ja toast välja ronima, et neid kätte saada. Huhh, what a drama!
6 kommentaari:
sama siin :) vaikselt hiilimine vanas, kääksuvate põrandatatega majas on päkapikule tõeline väljakutse.
Mina ennast kääksuvate laudadega vabandada ei saa aga... ma ei tea... tillemana magas laps nagu sügavamalt. Ja ma arvan, et lapsed, kes magavad mitmekesi ühes toas, on vast ka sügavama unega - Väike Tüdruk on neljandast elukuust alates omaette, kinnise uksega toas maganud, nii et kohe kui keegi natuke krõbistab või samas toas kasvõi hingab, on appi-appi! :D
Leppige kokku, et väike tüdruk jätab oma sokikese või mingi muu sussi, kinga vms päkapiku jaoks mitte oma tuppa, vaid mingisse muusse ruumi aknalauale. Põhjenduseks see, et siis ei tule päkapikud teda magamise ajal segama. Siis on Sinul lust sokikest täita ja temal lust sealt miskit leida ja kummalgi pole midagi karta. Mäng on ju teie oma, kui nii ei sobi, siis sobib naa - muutke reegleid.
Uh :)
Meil poetavad päkapikud kraami kuhu parajagu juhtub - mõnikord sussi sisse, aga kui lapsi majas rohkem, siis hoopis välisjalanõude sisse. Nii on südamele ohutum :)
Just-just...
... sa otsi kohta, kus sa saad, ja pista kommid sisse... :D
Olen muidugi ka nagu enamus päkapikutamisega vahele jäänud.Mäletan esimest väljavabandamist :ma ainult tahtsin vaadata,kas on midagi paremat toodud kui minu klaaskomm,tahtsin ära vahetada...
Postita kommentaar