Kui Väike Tüdruk eile koolist tuli, siis nägin kohe esikus, et ta on pinges. Ja kui ta käega minu toa poole näitas, selle asemel, et kööki sööma minna, nagu me tavaliselt teeme, siis aimasin halba.
Kui minu tuppa jõudsime ja ma küsisin, kuidas siis päev oli, purskaski Väike Tüdruk nutma ja ütles, et saab homme koolis ilmselt 'kolme'. Mina uurisin, et mis aines ja pidin peaaegu muigama, kui ta ütles, et joonistamises. Aga tema rääkis nii kurvalt, kuidas ta püüdis õlipastellidega isa joonistada - isadepäev on ju tulekul -, ja püüdis teha väga ilusasti, aga lõpuks selgus, et ta joonistas 'koletise' :D Et musta kriidi värv hõõrdus igale poole laiali ja teised värvid ka... ja selle koleda pildiga nägi ta nii palju vaeva. Lõpuks sain aru, et see ebaõiglus häiriski teda kõige rohkem - et suurele pingutusele vaatamata sai tulemus halb; kell oli juba seitsmendasse tundi helisenud ja kõik klassikaaslased lahkunud, kui tema lõpuks tausta ka värvitud sai.
Praegu just vaatasin arvutist hinnet (et mis tujuga arvestada, kui Tüdruk koju tuleb) ja nägin, et ta oli saanud 'viie' ja veel ilma miinuseta...
Uhh, milline kergendus :)
Eelmisel aastal palus õpetaja lastel joonistada isa sellisena, nagu ta tavaliselt on.
Väike Tüdruk tõstis areldi käe ja küsis, kas ta peaks oma isa joonistama 'trussikute' väel :D
Pole parata - kui mina käin pika varukaga pluusi ja kampsuniga, puuvillased retuusid puuvillaste laiemate pükste all ja kaks paari sokke jalas, siis Mehel on lõpuks ometi mõnus oma aluspükstega :D
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar