Kui seda Osho raamatut lugesin (Vabadus. Armastus. Üksindus), jäi üks katkend eraldi lipikule märgituna blogist välja.Algul mõtlesin, et jäi välja siis jäi... aga näe, päevad mööduvad, ja ma ikka mõtlen, et see katkend oleks pidanud mu blogis olema :D
Miks see mulle nii kallis on?
Ilmselt selle pärast, et selle teksti juures oleme 'mina ja Osho - Maailma vastu' :p
* Kas oled kunagi jälginud tõelisi armastajaid? Neid vaadates märkad neis palju sarnasusi. /.../ Nende näoilmed, kõnnak, viis kõnelda, liigutused - kaks armastajat muutuvad sarnasteks, olles ometi nii erinevad. See hakkab toimuma iseenesest. Lihtsalt koos olemine on hakanud neid tasapisi teineteise lainele häälestama. Tõelised armastajad ei pea teineteisele midagi ütlema - teine mõistab hetkega, mõistab tundetasandil.
Ja kui ma sellest räägin, siis öeldakse, et see on illusioon, selline pole maailm vaid näib armumisest hullule. Ka psühholoogid ütlevad, et tuleb rääkida, ja teine inimene pole mõtetelugeja. Kuid - olen kogenud ja tean, et inimene, kes armastab kedagi, keda ta välja pole mõelnud vaid päriselt tunneb ja tunnetab, 'võtab õhust' oma kaaslase enesetunde ja isegi mõtted. See ON nii, ja see pole mingi kunst, selleks tuleb justnimelt loobuda plaanidest, ettekavandatud 'lahedast' käitumistest ja ettekujutlustest ja keskenduda ilma kaugema eesmärgita olemisele... Kui sellest räägin, siis inimesed hakkavad mulle 'elu seletama'... kuid ma tean, et neil endal on lihtsalt 'plastikust elu' olnud, nad ei tea, millest nad räägivad, nad pole ehtsat asja ilmselt näinudki. Ja sellised käivad aastate kaupa mind õpetamas, et ma teismeikka kuuluvatest 'ulmadest' üle saaksin...
Aga mina tean, mida ma tean... :p
Kui tuleb oma tundeid sõnadesse panna ja nämmutada, siis juhtub see sellepärast, et huvi teist aduda on kadunud, või on tekkinud mingid hirmud, või tuleb midagi varjata. Kui on see asi, mida mina armastuseks pean, siis pole vaja saladusi ega lahtiseletamisi, sest inimesed elavad kuidagi ühes energiaväljas, kus ei saagi midagi varjata ja kus kunagi ei tahetagi teha midagi sellist, mis võiks teist haavata või kahjustada.
Kui hakatakse end varjama, siis see ühine väli muidugi kaob...
Ja siis sa ei tunnegi ju teist inimest enam.
Ja siis sa ei saagi öelda, et armastad teda.
A noh, koos elada ikka võib, lihtsalt pläägutama tuleb hakata.
10 kommentaari:
Nii on. Minu "salahobi" on imetleda harmoonilisi paare (no vahel see lihtsalt kumab nii hästi läbi) ja hinnata, kui sarnased nad on. Ja nad on - nagu õde ja vend. Üritan vahel endale kriitikat teha, et ilmselt ma kujutan seda ette (suunatud mõtlemine), kuid ei, nad on sarnased. Ilmselt toetab seda see teooria, et eks inimene otsib ja peab teises inimeseks meeldivaks just oma näojooni. On ju need kõige hinnalisemad elus :)
T.
:-), no ongi nii!
kas sarnased, nagu õde ja vend või harmoonilised, nagu õde ja vend?
minu lapsed küll isekeskis harmoonilised pole, kõik on täitsa eri maailmadest.
mul endal pole õde ega venda, sestap ei tea, kuidas võiks olla.
Vast nii nagu umbkaudu saab aru, kui haritud inimesega on tegu, saab aru ka sellest, mis väärtushinnangutega perest lapsed on. Pere sees tunduvad lapsed muidugi erinevad ja võibolla üksteisele vastanduvad, kuid kui nad laia maailma susata, näivad nad kohe üpris sarnased. Mina võiks ka lõputult üles lugeda oma venna ja enda erinevusi, ja me kaklesime lapsena pidevalt, kuid ikka saavad võõrad inimesed meid (ka suuremas seltskonnas) vaadates aru, et me oleme õde ja vend :)... Mul pole õrna aimugi kuidas, ja ma imestan alati. See sarnasus paistabki peamiselt väljaspoolt, seestpoolt näedki pigem erinevusi.
Hehe, ma vastasin nüüd T. eest :p
Osho nimelt rääkis ka sellest, et armastajad on sarnased nagu õde ja vend, ja ma arvasin, et see oli minu katkendis sees. AGA ma nokkisin selle osa välja, sest teadsin, et see tekitab küsimusi, kuna mitte ükski ema pole nõus, et tema lapsed on sarnased :D - liiga lähedalt vaadatud!
Just-just, nii on :) Aga ma lisan ka seda, et nende välimus on sarnane. Lõua, suu, silmade, näo kuju..
T.
Mulle väga meeldib see pilt, mis sul siin on. Nii kaunis ja liigutav:)
Ingrid,
jah, uskumatult õrn skulptuur.
Autorit kahjuks ei tea, pilt on pärit ikka izismile.com'ist.
T.
nõus-nõus.
Sõbranna just kirjutas, et kord oli ta oma sugulastega väljas ja tema vennaks peeti hoopis ta meest :D
Eee, mul endal küll päris nii pole... :D, oleme pigem vastandid :D.
Aaaaaagaaaaa ma võõristasin teda ka alguses tublisti :-))))
Kusjuures... olin suvel üle tüki aja ema ja õega koos ja mõtlesin, kuidas me ikka kokku sobime. Mitte, et me oleksime sarnased, aga me täiendame üksteist. Ja kui isa ka veel on, siis moodustamegi järsku ühe terviku, kus kõik on paigas.
See on vist seesama mõte, ringiga. Ikka, kui armastad, siis annad teisele sõnatult seda, mida ta vajab ja tema siis kah. Ja kui on mitu, siis on see ring laiem. Ja kokku on kõik väga ilus.
Kuid rääkida võib kah. Rääkimise rõõmust. See ei ole alati pläägutamine, vahest on lihtsalt imeline, kui tead, et mõni elav hing on su lähistel.
Oudekki, seda oli küll väga armas lugeda... :) Nii nagu Sul on kirjas selles teises lõigus, võikski olla igas perekonnas ja kogu aeg. Ja siis olekski paradiis maa peal valmis...
Mul on ka säärane ettekujutus asjast, et pereliikmed on selleks, et üksteise elu rõõmsaks teha ja selle kaudu mõistagi ka ise palju rõõmu tunda saada.
Siin pidasin ma rääkimise all seda, et sa annad teisele teada oma vajadustest ja ootustest ---, kuna tema elab oma elu justkui täitsa eemal ja ei tule ise selle pealegi, et sul võiks kuskil miski vajadus olla - siis tulebki partner nattipidi oma vajadusega silmitsi vedada... :D Noh, just seda, mille kohta psühholoogid ütlevad, et "su partner pole selgeltnägija, rääkida TULEB."
Rääkimine lihtsalt suhtlemise ja jagamise rõõmust on muidugi üks elu-mõnusid :)
Postita kommentaar