Mul on kaks vanemat poolvenda.Nad on mõlemad tohutult lahedad inimesed.
Vend I'd näen ma paar korda aastas ikka, sest tal on aeg ajalt meie linna asja.
Vend L'iga aga vestlesin viimati põhjalikumalt... millalgi teismelisena :D... no igatahes enne Väikese Tüdruku sündi.
Aga sel neljapäeval helistas vend I ja rõõmustas mind teatega, et nad käisid L'ga siinkandis tööl ja tuleksid meile külla, jääksid ööseks. Väike Tüdruk kohe muidugi paanikas - temal on homme kool, aga meie kukume hõiklema... Aga see külaskäik oli minu jaoks nii oluline, et ütlesin Väikesele Tüdrukule, et ta puhkab sellest kahe-kolme ööpäevaga välja ja nii saab see olema. Ta tõesti ei maga, kui köögis on kõnekõmin, sest muidu on meil väga vaikne kodu. Mina vaatan telekatki 'mute' peal ja Mees üldse kõrvaklappidega. Nii et arvata oli, et kui siin ugri mehed üksteise võidu naeru möirgama kukuvad, siis on unetu öö lapsel kindlustatud.
Täpselt nii ka läks.
Mõlemad vennad on hea jutuga ja muhedad sellid ning valju juttu ja naeru hakkas kostma sellest sekundist, mil nad sisse astusid. Väike Tüdruk veetis suurema osa ajast küll oma toas, aga ka tema oli koos meiega kella neljani öösel üleval.
Järgmisel päeval läks vapralt kooli.
Koolis rääkis ta oma sõbrannadele, kui õudne öö tal oli ja et korter oli täis 'alkoholi joovaid' inimesi...
...klõnks!
Aga ma ei pahandanud temaga, tal oli raske öö ja õigus kurta... ja ma arvan, et ''tsenseerida'' tuleb oma tegusid, mitte teiste inimeste jutte neist tegudest. Sutsu imelik on küll, siiski. Mäletan, kui ta esimeses klassis selgitas oma klassikaaslastele, miks ta sünnipäeva ei pea: "Minu emme ja issi ei salli lapsi."
:D, siis oli mul ka suts piinlik.
See on tõsi, et korteritäis rüblikuid pole meie unelm, aga kohe nii öelda...... :p
*
Alumisel pildil on 'maal', mis ma Selverist leidsin, kui vend L'le pulmakinki otsisin ( - kinki ei leidnud). Hakkas meeldima, kuigi on rämps - vakstule trükitud. Seda ma vennale muidugi ei kingi, tõin omale silmarõõmuks. Foto ei õnnestunud mitte kuidagi, tegelikult paistavad 'pintslilöögid' väga kenasti ja pilt on väga rõõmus ja ergas. Ma veel mõtlen, kuhu ma ta panen.
Vennaste näod ülemisel pildid pikseldasin igaks juhuks ära :)
2 kommentaari:
Kui sa nüüd oma poolvendadest ja isast rääkisid, siis tuli mulle meelde see su ema jutt. Tahtsin juba siis küsida, et seda lugedes jäi mulje, et ema ju lausa vihkab oma last.
Kas selline asi on üleüldse võimalik?
Vabanda, kui isiklikuks läksin. Aga see tundus lihtsalt nii uskumatu lugu.
Kas Sa mõtled seda, mis ta hiljuti mu Mehele rääkis või seda, et ta keelitas mu õde minuga mitte suhtlema - muidu mu õde sureb vähki, kuna mina olevat nii mürgine inimene? :p
Ei tea vastust Sinu küsimusele.
Igaks juhuks ma temaga eriti ei suhtle. Kui me räägime, siis näib küll, et minust imelisemat inimest tema arvates olemas pole, ta lausa õgib mind silmadega ja tahab puutuda kogu aeg. Teistele räägib..., mh, teisiti...
Tal on kummaline mõtlemine... arvab, et inimesed on kuidagi võitlevateks poolteks jagunenud ja tahab sulle alati öelda, et ta võitleb sinu poolt ja Selle Teise vastu, ja sul ei õnnestugi talle seletada, et mingit võitlust pole kusagil :p
Point on siiski selles, et ta teeb seda kõike selleks, et pälvida armastust ja/või tähelepanu.
Nii see küll ei õnnestu...
Postita kommentaar