Väike Tüdruk ei oska nii mõndagi, mida ta ea poolest osata võiks - sest ta ei taha seda õppida ja mina teen ainult ettepanekuid ja jagan soovitusi, aga sundida mulle ei meeldi - sundimine on agressiivne ja lugupidamatu :)
Mulle tundub, et kui laps peab tegema asju, mis talle ei meeldi, siis peagi tundub talle, et ta peab elama elu, mis talle ei meeldi - kes seda tahaks?
On täiesti võimalik, et kõik need lapsed, kes oma trennide üle praegu kräunuvad ja Väikese Tüdruku vabadust kadestavad, on suurena õnnelikud, et neid sunniti trennides käima, aga ma tean kindlalt seda, et Väike Tüdruk leiab koolipäevad juba iseenesest piisavalt kurnavad olevat ja ei taha mitte mingisse trenni minna.
Ja ma ei muretse.
Seda enam, et asjad muutuvad, alati.
Näiteks eelmisel talvel ei lubanud Väike Tüdruk oma tuba õhutada - - - sest kaks suve varem oli palju sääski olnud, mis teda magada ei lasknud, irw...
Jutt sellest, et hilissügisel, talvel ja varakevadel pole mingeid sääski, ei aidanud absoluutselt.
Noh, ma siis tuulutasin salaja, kui ta koolis oli, aga tegelikult oleks ööseks tulnud ikka aken irvakile jätta. Kui ma seda paar korda püüdsin teha, oli Väike Tüdruk äärmiselt solvunud :p
Aga sel sügisel ei ole ma talle isegi meelde tuletama pidanud - ta leiab ise, et toas on umbne õhk ja hoiab akent veidi aega lahti.
Ja nii on olnud päris mitme asjaga.
Ja täna lugesin Daily Mailist, et mitte ainult liigne karmus, ähvardamine ja karistamine ei tee lapsest kaaki, kes kakleb, poppi teeb, valetab ja varastab, vaid nii võivad mõjuda ka kodused majapidamistööd, mis tunduvad lapsele liiga rasked. (Artiklis on selliste 'negatiivsete' majapidamistööde juures öeldud "mis on liiga rasked või ohtlikud" - ma ei kujuta ette, milline majapidamistöö võiks lapsele ohtlik tunduda, aga olgu pealegi... - no võibolla aknapesu kõrgemal kui 1. korrus...).
No vaat - mina usun seda täiega. Kui ikka pead tegema asju, mida vihkad, siis vihkad päeva ja ema ja elu ja teisi lapsi... tülitsemine on siis ok, sest maailm tundub nagunii omadega sealsamuses olevat - tundub, et rõõmurullid lihtsalt ei tea elust midagi, tegelik elu - see on üks häda ja viletsus teise otsas. Ma pean väga loomulikuks, et laps, kes käib käsu peale trennides, hoiab väsinuna vendi-õdesid ja teeb majapidamistöid, mis talle huvi ei paku, tunneb et tema elu on talt röövitud ja muidugi teeb see tigedaks.
Aga võibolla see ka pole nii ja ma 'ärahellitan' oma numpsikut lihtsalt selle pärast, et oleksin tahtnud, et mind oleks omal ajal niimoodi ära kuulatud ja poputatud :D... ja võibolla teen talle ainult kahju, AGA - vähemalt olen talitanud oma südame/kõhutunde järgi ja see on ikkagi lõpuks kõige tähtsam.
Pilt izismile.comPS, ma igaks juhuks täpsustan, et sellega ei taha ma sugugi öelda, et lapsi ei tuleks trennidesse panna, sest nad nad nagunii ei taha - oh, kaugeltki mitte!, mõnigi laps on mingi ala entusiast ja väsib sellest harva ja lühikeseks ajaks või isegi üldse mitte - ma lihtsalt ... ikka endast räägin ja ennast vabandan välja, et ma siin sellist 'siidikäpakest' kasvatan :D
2 kommentaari:
Lapsi peab hellitama... No kuskil inimene ju peab seda piiramatut armastust tunda saama.
Ma arvan, et kui inimene midagi vabast tahtest teeb, teeb ta seda paremini, kui sundides. Samas, muidugi, soovitada ikka võib, julgustada, motiveerida, aidata tal ennast motiveerida ja mis kõik veel
Ma mõtlen ka, et võibolla ei kohta ta kunagi elus kedagi teist, kes oleks nii siiralt huvitatud sellest, mida tema tahab ja mida tema tunneb, ja kellel oleks nii suur soov (või isegi vajadus) teda õnnelikuna ja puhanuna ja rõõmsana näha... :)
Aga muidugi ei jäta ka mina seda motiveerimise ja julgustamise/toetamise osa soiku - ka soovitan ma tal mõelda, kas see on minu suhtes õiglane, kui ma teen tema eest asju, mida ta saaks ise teha. Ütlen talle sageli, et ei maksa paluda teisel inimesel enda jaoks teha ühtegi asja, mida saad ise teha; samas... võiks arvestada ka sellega, et teist inimest võib õnnelikuks teha, kui ta sinu heaks midagi teha saab, näiteks sulle teed keeta ja voodisse tuua vms... :)
Postita kommentaar