Jaapan

Hakkasin lugema MINEKO IWASAKI raamatut "Geisha".


Jaapanist tean sama palju nagu igaüks...


Mulle meeldib tühjus traditsioonilistes ruumides, puhtuse ja vaikuse armastus. Olen korduvalt kuulnud, et valged inimesed liiguvad/elavad õudselt kolistades jaapanlaste arvates. Kuu aega tagasi mõtlesin, et hakkaks ikka oma seelikuid kandma, aga - mul on ju jalad alati sinikaid täis :D Niisiis, kui koristama hakkasin, korrutasin endale mõttes: pehmelt ja tasa, pea meeles jaapani naisi! :) No aitas küll! Praegu võiks juba seelikut kanda, aint et ilm on jube :D Veel meeldib mulle see, mida jaapanlased väikese ruumi või aiapinnaga teha oskavad.


Millegipärast meeldib mulle hirmsasti ka see, et neil peab ikka suht vähe kola olema, kui toad on tühjad ja lauad või madratsid tuuakse sisse alles siis, kui neid kasutama hakatakse. Mina kasutan nii palju asju kogu aeg (kusjuures tegelikult ei kasuta ju korraga, asi on ilmselt kiires tüdinemises ühest asjast - tahaks selle endale sobival hetkel käest heita ja öökapilt uue asja napsata kohe). Minul on öökapi peal raamatud, mõned vihikud, paar märkmikku, üks õpik (prantsuse keel), kolm tabletitopsi, kätekreem, telefon, pleier ja Lancome'i kosmeetikafirmalt ostudega tasuta kaasa saadud valge kosmeetikakott, kus ma hoian pliiatseid, veel tablette, taskurätipakki, kääre, küünekääre, kassiküünekääre, patsikumme, hügieenilist huulepulka, liimi, kraadiklaasi, kustukummi, münte, joonlauda, memo-pabereid ja võibolla on seal veel midagi :D

Kuidas seda vajaminevat träni küll nii palju on?


Igatahes on elupildikesed kaugelt maalt alati väga huvitavad. Sellised olmeasjad, nagu et iga hommik algab koristamisega, kusjuures peale tubade koristatakse ka tänav maja ees, ka tualettruume pestakse igal hommikul. Esikus asetatakse kõik jalanõud ninadega ukse suunas. Kõige viimasena puhastatakse tolmust pühakujud altaril, visatakse ära eelmise päeva küünlajupid ja ohvriannid.

Kena komme: alustada päeva puhtas ja korras kodus... eks sellises on uinudagi hea :)


Mõned kombed on ka üllatavad. Näiteks olevat vana komme, et isa käib oma lapsega vannis kvaliteetaega veetmas. Et see on isa võimalus näidata oma hoolivust. Seda enam, kui isa on tööinimene ja ei näegi oma maimukesi eriti.
Päris armas ju, kuigi veider... Need mehed peavad siis õige pehmed ja õrnad olema, et laps tahaks nendega vanni minna üldse :)


Raamat on autobiograafiline ja peategelane hakkab viie aastaselt elama "geišade-majas", kusjuures teda ei koolitata mitte lihtsalt geišaks vaid maja tulevaseks perenaiseks. Viiele eluaastale vaatamata koheldakse teda suure tähelepanelikkuse ja sõbraliku lugupidamisega. Ja nüüd - see naine, kes tüdruku oma geiša-majja tulevaseks omanikuks kauples, võttis tüdruku kaissu (armas!) ja lasi tal uinumiseni oma rinda imeda (võeh!). Ja siin räägitakse sellest rahulikult ja möödaminnes, nagu see oleks tavaline asi, et võõras tädi viieaastasel oma piimatut rinda lutsida laseb.... Njaa.

Ja muidugi on ka harivaid tekstijupikesi:

* 14. sajandil välja kujunenud no-teatri aluseks on iidsed õukonnatantsud, mida esitati jumalate ülistamiseks.

* Vana Õelus istus vihast puhisedes minu kõrvale, võttis oma söögipulgad ja asus sööma, ilma et oleks kombekohaselt öelnud "itadakimasu". Itadakimasu tähendab "ma võtan vaikses tänutundes selle toidu vastu". Sellega avaldatakse põllumeestele ja kõigile teistele tänu töö ja vaeva eest, mis nad meile toidu lauale toomisega näevad. Proua Oima oli selle perekonna pea ja mitte keegi ei oleks tohtinud sööma hakata enne, kui tema lausub need sõnad ja söögipulgad kätte võtab. Ma noomisin Vana Õelust tema mõtlematu etiketi rikkumise eest.
"Ebaviisakas on süüa enne, kui proua Oima on öelnud "itadakimasu" ja võtnud esimesena toitu. Sul on kohutavad kombed."
/Ninatark plikake oli siin endiselt viie aastane :)/

Tõlkija Maret Nukke märkusi:

* Jaapanis on tavaks, et vanim poegadest võtab üle perekonna varad ja oma hoolde vanemad, kuid teised pojad asuvad abielludes elama naise juurde ja moodustavad niiviisi haruperekonnad, kel ei lasu kohustust oma vananevate vanemate eest hoolitseda. Nõnda jääb perekonna vara jagamatuks ja järgmised põlvkonnad saavad seda üksnes suurendada.

* Futon ehk madrats on Jaapanis traditsiooniliselt voodi asemel kasutusel olev magamisase tatami-ruumides, päevaks keeratakse see kokku ja pannakse ära spetsiaalsesse panipaika oshiire'sse.

* 17. sajandi lõpul hakkasid taiko-trummi saatel esinema geisha'd, kes algselt olid ainult mehed, nii et veidi hiljem pidi sellele nimetusele lisama ette sõna "naine", et teha vahet onna-geisha'ga ehk nais-geishaga. Kuid juba 18. sajandi keskpaiku olid naised selle ameti täielikult üle võtnud ja selguse mõttes pidi nüüd eristama hoopiski geisha'de hulgas mehi kui otoko-geisha'sid (mees-geisha).

Vaat siis - mees-geišad!... seda ma küll ei teadnud.