Teisipäev, 19. juuli 2016

Unetus...

Alles ma tundsin kaasa Issakesele, kes Õe lennureiside pärast pabistas, aga nüüd ei saa ma ise juba teist ööd magada ja valvan igaks juhuks telefoni :P Hoolimata sellest, et Eile õhtul võtsin kahe asemel kolm unerohtu...

Noh, eks ma peaksin juba harjunud olema, et kui midagi vähegi muutub, ei saa ma sellega hakkama, isegi kui mulle endale ei tundu, et ma muretsen. Näiteks praegu. Enda meelest ma küll ei muretse, aga kuna ma ei maga ja iga natukese aja tagant telefoni vaatan, siis järelikult alateadlikult ikka! Üsna tüütu!

Õde tuleb lausa pooleteiseks kuuks. Ma imestasin, et ta raatsib tulla nii pikaks ajaks ... Mõtlesin, et mina oleks seitsmendal abieluaastal ka veel pooleteisekuist lahusolekut Mehest väga halvasti üle elanud ...
Aga Õde kirjutas mulle eile Singapuri (mitte Shanghai, nagu ma enne arvasin :D) lennujaamast, et juba igatseb oma Hindu järele.

Hindule jäi vähemalt kassike, kes on sama affectionate, kui Hindu ise. Nüüd ta lausa tänab Õde, et too seda kassi-võtmise-juttu ikka ajas - hoolimata oma allergiast.

Aga mul ka läks allergia alles tasapisi hullemaks - lõpuks oli nii, et igal hommikul veetsin kaks tundi aevastades, kuni ravim mõjuma hakkas. Selle ajaga jõudis mu nägu paiste minna ja ninast lihtsalt kukkus solksude kaupa vett - kust see kõik veel tuli? Ei tea, kas Hindul on paremad ravimid, aga tema on kassi väntsutades väga õnnelik ja nende kiisu on hästi leplik ka, laseb end nagu beebit süles hoida ja igasse asendisse käänata ja väänata. Meie oma ei armastanud süles olemist kohe absoluutselt, ammugi veel selili süles olemist ...

No vähemalt Hindule jäi kallistamiseks kassike ja Õel olen ju mina :D


Kaunis Krae :)

Kommentaare ei ole: