Pühapäev, 17. juuli 2016

Proust, Wildbirds & Peacedrums

VT narrimine andis mulle täiesti vaba pärastlõuna. (Hmm! :D).

Pärast lõunasööki pikutasin tunnikese, kuulates WildBirds & Peacedrums albumit Heartcore.
Väga mõnus!

Siin on neilt näiteks üks populaarsemaid laule Peeling Off the Layers:






Ning siis polnudki muud teha, kui lugeda läbi see pisike Prousti-raamatuke.
Esimesed kaks lugu - "John Ruskin" ja "Days of Reading (1)" olid ka eelmisel aastal Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Prousti raamatus "Valik esseid".
Lisaks neile oli ingliskeelses raamatus "Days of Reading" teine osa, mõned katkendid, kus Proust sarjas Saint-Beuve'i kasinat mõistust ja rohmakat stiili kriitikuna, ning väga mõnus jupike, kus Proust tutvustab oma suurt kadunud-aja-otsimise kogumikku ja räägib mälust ja ajast kui 'peategelasest'.

Juba keskkooliajast on minuga nii, et raamatus ei pea mitte midagi juhtuma, aga ilus peab olema. No Proust on kogu aeg nii ilus ja see, mis romaanis juhtub, jääb täiesti tagaplaanile. Ka VT on Prousti lausetest suures vaimustuses... :) Seda väikest uut raamatut lehitsedes küsis ta minult murelikult, kas see minu jaoks liiga keeruline pole :D Tegelikult on täiesti tõsi, et VT'l on raske teksti jaoks palju rohkem kannatust kui minul, tema keskendumisvõime ja tahtejõud on paaaalju suurem kui mul. Ei saa öelda, et Prousti esseed libiseksid alla nagu suhu visatud õline sprott, aga liiga suurt ponnistust ka ei nõua, kuigi tõsi ta on, et end teksti meloodilisusest hällitada lastes kadus mõte korduvalt käest...

Mis ma oskan öelda? Ilus on Proust. Yay to Proust! :D


"In reading friendship is suddenly brought back to its original purity. There is no false amiability with books. If we spend the evening with these friends, it is because we genuinely want to." 

Kommentaare ei ole: