Vikerkaar 1988/12

Sai läbi järjekordne vana vihikuke. Märgin üles, mis silma jäi.

Jõulunumbris on muidugi mõned nukrad jõululaulud...

*
/.../
Kuid pole tikitud eesriiet
kaitsmas lapsukest külma eest,
ainult ämbliku halli niiet
kõlgub katuseroovi seest.
/.../
(Theophile Gautier, tõlk. Hasso Krull)

*
/.../
Pime täna õhtul
ka mu Ingi haud.
Heidan murepõhku,
tühi jõululaud.
/.../
Henrik Visnapuu, 1944


AVO ÜPRUSE lugu "Armasta" meeldis, kõlas melanhoolselt ja kaunilt. Aga millest see jutt oligi - lapsepõlvest, igatsusest, kuuluvusest, abitusest, armetusest, armastusest? - sellest ei saanudki aru, aga vast polnudki vaja...


PEETER SAUTER oli siin oma looga "Tõlkija".
Sauter meeldib mulle, aga ajab jubedalt närvi ka. Tema jutukesi räägivad alati mingid sentimentaalsed tolgused, kes pudeli taga nutavad, kuidas nad kõiki inimesi oma joomarlusega alt veavad - lapsed ei saa alimente, tellijad ei saa oma töid õigel ajal kätte ja sõbrad jäävad oma odekolonnist ilma. Tundub, et nad ise ka imestavad, kuidas nad võivad sellised lödipüksid ja kaabakad olla, ja samas - endaga nii rahul. Et - asi pole minus, asi on maailmas. Olen ohver ja samas võibolla ainus mõistlik inimene, sest iga mõistlikku inimest ajaks selline maailm jooma!

Ilmselt ärritab see kõik, kuna nii meelsasti oleks ise ka selline, aga südametunnistus ei luba ju :D Kas on võimalik, et kui sa hoolid nendest inimestest, kelle eest sa hoolitsema pead, siis sa ikka istud ja nuuksud veini limpsides ja mõttes oma 'kalleid lapsi ja nende imelisi emasid' ülistades, selle asemel, et oma veiniraha lihtsalt neile anda? Ah, mina ei usu. On lihtsalt mingi sentimentaalne inimtüüp, kes ainult vedeleb ja tundleb. Ta suudab end kokku võtta küll ja tööl käia jne, aga ainult enda jaoks. Kui armastus sõnadest tegudeks ei muutu, siis see on ikka midagi muud. Mulle tundub, et sellised tüübid ajavad naistele ilusat juttu pigem sellest, et on endasse armunud ja soovivad endale kellegi tähelepanu ja armunud pilku. Kui nad naise lapsega hätta jätavad, siis imetlev ja armunud pilk kaob ja ilusatest sõnadest pole enam küllalt, tuleb tegutsema hakata, ja see on vaestele vennikestele liig.

Aga ma tean, et mul on ebatavaliselt tugevalt peas seotud andmine, loobumine ja armastus.
Minu maailmas on nii, et armastaja saab, andes midagi teisele. Mul on raske poes käia, ilma et ma Väikese Tüdruku jaoks midagi toredat või maitsvat korvi ei paneks. Ja mida ma tõesti osta ei saa, selle märgin paberilipikule üles, et äkki saan hiljem osta... Ja see pole nii (ma arvan, vähemalt), et tahan mingeid südametunnistuspiinu leevendada... - ma tahan rõõmu tunda, elu nautida, ja kõige paremini saab seda korraldada oma last rõõmustades. Ma arvan, et iga mees PEAKS sedasama tundma oma naise suhtes.

* Tunne, et nii tegutseda on hea - see oli minu jaoks ainus kriteerium, ka kõige väiksemate liigutuste puhul.

Jaa, ma olen ka taibanud, et kui mingi kõhutunne juba tekib, siis tasub seda ka kuulata, muidu tuleb jama.
Aga mille puhul 'kõht kõneleb'? Ikka siis, kui olukord kisub hapuks ja tuleks eemalduda. Ja mis siis, kui iga kord, kui suhe tõsisemaks läheb, hakkab kõht kisama, et ui-ui, pidu on läbi ja edaspidi tuleks vastutama ja panustama hakata - aeg jalga lasta!? Ma arvan, et siis tasuks kas oma kõht koos kõige tundega p-sse saata või lihtsalt inimestest eemale hoida.

Ah, tegelt, ma ei arva ka nii :D
Ilmselt on maailmal vaja lontusid ja tolguseid, kes häda ja valu toovad, hoolimata kogu oma 'heast tahtest', 'armastusest' ja imetlusest.

Akvaariumi ees:
* Kuna mul puudub oma arvamus ja oma suhe maailma asjadesse, ei tea ma ka, kas kalad mulle meeldivad või ei. Ei oska öelda, armastasin ma neid või vihkasin. Vahel nii, vahel naa. Või ei nii ega teisiti. Ma polegi tugevateks tunneteks võimeline. Tugevad tunded lähtuvad ikka selgest ja kindlast identiteedist, ja see asi on minu meelest kuidagi rumal - mingi väga kindel roll ja mask, ehkki kohati mugav, küllap vist. Mis mu tugevad tunded on. Häbi.

Jah, paraku, häbist ei piisa. Tuleb oma asjad jonksu ajada, mitte sigatseda ja häbeneda lõputult. Paremaks tuleb hakata, aga mõni arvab, et kahetusest piisab. Nagu keegi ütles - Ivan Julmal oli ka hirmus kahju, kui oli oma poja ära tapnud. A mis see enam aitas? The damage has been done. Mis selle kahetsuse ja häbiga siis enam liputada, see pole midagi... Tuleb klaari pilguga asi üle vaadata ja võimalikult palju korda ajada, mitte uude kohta uut häda ja viletsust tekitama joosta.

Ma olen palju mõelnud, mida peaksid tegema inimesed, kes ilma alkoholita ei taha kedagi näha ja vajavad viina mitte ainult inimeste, vaid ka maailma ja iga päeva ilusaksjoomiseks... tahaks neile (meile!?) enesetappu soovitada kohe varakult, et nad nii palju vanemateta lapsi ja poolikuid projekte ei sigitaks, aga... võibolla on selliseid inimesi vaja tegusate ja võimekate inimeste 'käimatõmbamiseks'?...


Veel meeldisid AIN KAALEPI luuletused vabadusihast - need olid kirjutatud pärast II maailmasõda, nii et vanad lullad.


TOOMAS NEEMRE luuletused olid hoogsad ja mõnusa rütmiga, muhedad.
Näidiseks ühe luuletuse algus:

*
CECILILE

Cecil, kulla tüdruk. Pikenda veel viivuks lahkumist
ja kuula mind. Las jääda käsi hoidma ukselinki,
pilk silmis külmaks. Imekombel see ei häiri mind.
Näe, väljaski nii kalk ja kale sügis,
et vaikind pargis viimne punarind.

Uks käis. Sa läksid? Hüva. Tasast teed
ja leebetiibset lendu soovin sulle
ning vahtralehekuldseid luuletusi
toast leidnud, poetan peoga õrnalt tulle
need värsid. /.../


Ka ANTS ORASE poolt ladina keelest tõlgitud vanad katoliiklikud ülistuslaulud olid... omapärased. Mul endal on küll raske suhestuda isikustatud jumala poole suunatud joovastusega. Pean end küllaltki 'religioosse' hingega tüübiks, aga sellist isiklikku suhet ühe isikustatud jumalaga - mina räägin ja TEMA kuulab ja huvitub ka veel! ja asub tegutsema ka veel, kui ma palun! - ei kujuta ma ette. Need laulud on kuidagi lapselikud ja tungivad oma vaimustuses ja läheduspüüdluses - nii võiks oma iidoli poole pöörduda ka kiljuvad popstaarifännid. Aga tõlked on mõnusad.

*
Ilm, miks nii vaevad end uhkuses tühises?
Kaduv kõik suurus, mis mööda meist mühises.
Täna näed vägevust, homme kaob hukkudes
otsekui savinõu kildudeks kukkudes.
/.../
See salm meenutas Umar Hajjami nelikvärsse...


Päris huvitav oli IVO RULLI ja JÜRI LUIGE jutt Armeenia vabadustaotlustest - nad käisid lausa kohapeal olusid kaemas.

* Armeenlased ei põe alaväärsuskompleksi, mis sunnib eestlasi järgima põhimõtet, et kui me ei saa tugevaks jõult, võime saada tugevaks vaimult. Ükski armeenlane ei kahtle oma jõus, ka mitte vaimujõus. Nad on väike rahvas, kes käitub nagu suurrahvas. Selles on nende jõud ja nende nõrkus.
/.../ Armeenlased näivad tõsimeeli uskuvat müüti, et nad on võrdne rahvus võrdses ja vennalikus peres, kellel on õigus ka keskvalitsuselt midagi nõuda. Eestlased on end alati pidanud okupeeritud rahvaks, me pole oma vallutajaid kunagi usaldanud ja oleme juba ammu mõistnud, et Moskvast ei tule peale valu ja kannatuse midagi ning ainus võimalus midagi teha on liikuda suurema iseseisvuse ja iseolemise suunas. Mõttetu on pommitada nõudmistega süsteemi, mis on üles ehitatud mahasurumiseks, mitte abistamiseks.


Selles numbris järgnesid Konstantin Pätsi pojanaise HELGI-ALICE PÄTSI mälestused. Ta rääkis enda vabanemisest Vene vanglast kusagil pärapõrgus. Tema noorem poeg oli lastekodus surnud - küllap nälga -, kuid vanema poja sai ta teisest lastekodust kätte ja neil õnnestus Eestisse jõuda. Kui ta koostööst keeldus, pandi ta uuesti vanglasse, aga vähemalt jäi tema poeg seekord Eestisse, sugulaste kasvatada.
ILMAR SOOMERE räägib samuti huvitavalt sellest, kuidas Konstantin Pätsi hoiti Viljandis Jämejala haiglas. Ta oli kurnatud ja segaduses küll, vanus andis tunda ja tema mälu streikis. Võimumehed nõudsid, et arstid tunnistaksid, et Pätsil on LUUL, et ta olevat kunagi president olnud. Õudne aeg!
* Pikaajaline vangielu oli küllap õpetanud talle kärkimise asjatust. Kontakti katkestamiseks ja "audientsi lõpetamiseks" tõmbas ta endal lihtsalt teki üle pea.
*

Nii palju siis sellest ajakirjanumbrist :)