Kui ma teen oma 'pangaarvele' lahkuse, usaldusväärsuse, aususe ja hoolivuse sissemaksed, kogun ma reservi. Teise inimese usaldus minu vastu kasvab ning kui mul tarvis on, võin ma sellele tagavarale palju kordi toetuda. Ma võin isegi vigu teha ja see usalduse tase, see emotsionaalne reserv korvab selle. Kui usalduse arve on pungil, on suhtlemine lihtne, otsekohene, efektiivne.
Kuid kui käitun püsivalt halvasti, läheb minu 'emotsionaalne pangaarve' miinustesse. Usalduse tase muutub väga madalaks ja manööverdamisruumi pole kuigi palju - iga minu sõna tagant otsitakse negatiivset tähendust ja iga eksimust võetakse väga emotsionaalselt.
Abielus on nii mehel kui naisel oma varjatud ootused teise kui abikaasa ülesannete osas. Kuigi neid ootusi pole omavahel arutatud ja mõnikord ei ole isegi see pool, kellel need on, neid endale teadvustanud, kujutab nende täitmine endast suuri sissemakseid ja mittetäitmine suurte summade väljavõttu.
***
Eelnenud teks on pärit STEPHEN R. COVEY raamatust "Väga efektiivse inimese 7 harjumust", aga ma ei tea, kas see on ümberjutustus või tsitaat - leidsin selle vanast kaustikust, mis on üldiselt parajat jama täis :p
Natuke naljakas metafoor, aga tundub küllaltki tõetruu. Kui oled näidanud end usaldusväärsena, siis see kuvand esimese eksimuse peale ei kao. Samas, kui oled end 'miinustesse tõmmanud', siis oma 'arve nullisaamine' ei tee asju veel kaugeltki heaks, sest usaldust pole ja krediiti ei saa - sul hoitakse silm peal veel tükk aega :p
Aga ilmselt on mõni 'pank'/inimene loomult usaldavam ja krediiti saab ka ilma sellete, et arve tavaliselt pungil oleks olnud... Mina kahjuks nende hulka ei kuulu, mhhmhhmhh :p... mind on alati jubedalt ärritanud ameerika filmid, kus üks keerab käki kokku ja teine on norus ja siis esimene käratab: "Ma ju vabandasin! Mida ma veel tegema pean?" Vabandused on minu jaoks lihtsalt soe õhk suust ja häälikud... Ma tahan näha, et inimene kannatab minu valu nähes no vähemalt sama palju kui mina - vaat, nii verine vend olen :D
Aga parem on muidugi üldse ilma nendesamustegi kannatusteta... :)
*
Vahva pilt abielusuhetest on pärit izismile.com'ist.
7 kommentaari:
Ma pean tunnistama, et minule inimsuhete, eriti armastuse ja perekonna omade, taandamine turuloogikale üldse ei sobi... No mitte kuidagi ei lähtu vahetuskaubandusest kui ma inimestega suhtlen, see on midagi muud.
Jah, see on üsna eemaletõukav kujund :p
Ma arvan, et seda metafoori saab kasutada ainult intiimsuhte puhul. Mitte, et sõprade usaldusväärsus poleks oluline, aga-aga... ei ole ju tegelikult nii väga. Näiteks võib mõni alkohoolik olla väga huvitav ja kallis sõber, aga omale koju päriseks teda küll ei tahaks. Või näiteks mõni õelamat sorti huumorimeelega inimene võib olla väga vaimukas, aga mingil hetkel läheb ta ikka liiale, sa tõmbud mõneks ajaks eemale ja elukaaslaseks teda seetõttu ei taha. Või näiteks lollide naljade tegijat...
Nii see ju pole, et meil pole ootusi oma lähedastele - muidu me ei valikski, vaid suhtleksime valimatult ja abielluksime sellega, kes ette juhtub parasjagu :D... kuigi, oot!, mõne arust see nii käibki - et abiellutakse mitte siis, kui sobiv inimene leitakse, vaid siis, kui abiellumise isu tuleb :D... Mine tea...
Aga-aga, tunnistan, et võrdlus pangaduse ja sissemaksetega on kole küll. Arvan, et see on välja mõeldud abielutüli käigus :)
Noh, sedasama võrdlust kasutab ka suhteterapeut dr Harley (www.marriagebuilders.com), kelle teoorias on Love Bank vägagi kesksel kohal. (Huvitav, kumb neist enne selle peale tuli, Harley või Covey?)
Ma olen seda teemat kuskil poolteist aastat uurinud-lugenud-mõelnud ja sellega enamikus asjades vägagi nõus (ehkki alguses imestasin küll, et mis mõttes). Mind nt ei häiri võrdlus pangandusega, metafoore on ju igasuguseid :) Ütleksin, et see ei olegi ju teadlik, vaid alateadlik, st võid eitada küll, aga alateadvus käitub omasoodu - ja sellisel juhul on ikkagi parem olla neist alateadlikest protsessidest teadlik ja neid arvesse võtta.
vabandused kipuvad minu mõistes ka tüütu tolm olema. eriti veel kui neid ühelt konkreetselt isikult järjest satub tulema. ma nii verine pole, ei oota teise poole kannatusi. ootan, et ta mõistaks, mis valesti läks. või vähemalt püüaks mõista ja arutleda minuga sel teemal.
aga inimsuhete võrdlemine pangandusega....noeitea.... panganduses peab kõik konkreetne olema. number on number. inimsuhted on vikerkaar. sujuv värvide üleminek.
Ühele lugejale,
ma mõtlen ka, et see on alateadlik... ja ega alateadvuse üle saa vaielda :)
Aga tore, et keegi ütles ka, et teda see võrdlus pangandusega ei kohuta... ma jäingi mõtlema, et võibolla inimesed tajuvad seda teksti pea-aegu roppusena :p
Lindakivi,
seda küll, et just need pidevad 'käkkijad' mõjuvad oma vabandustes ebaveenvalt; selge see, et unustamisi ja eksimusi tuleb ette kõigil, aga mõnele on see lausa tüüpiline. Siis suhtlekski parem nendega, kes hoolitsevad selle eest, et poleks liiga palju, mille pärast vabandada :)
Minu arust on see võrdlus pangakrediidiga väga tabav. Minu enda elukogemus on küll seda kinnitanud :P
Lindakivi: number on number, aga kui suurt vahet sa tajud nt 3,485 ja 3,486 euro vahel? või 3,4557 ja 3,4558 euro vahel? Tõenäoliselt mitte eriti suurt vahet ja mõttes ümardad ikka ühesuguseks, aga vahe ikkagi on.
Kõrvalepõike mõttes: näiteks üks pangandusega seotud arvutipettuste liik on nn salami-tehnika, mis põhineb just sellel, et tehingus ümardamisel tekkiv murdosa kanditakse kolmandale arvele; iga üksik summa on naeruväärselt väike, aga kokku saadakse niiviisi terve varandus.
Barbara: ma olen ennast pärast selle teooria kohta lugemist jälginud ja võin täiesti öelda, et minu puhul peab ka paika, kohati lausa tajutavalt.
Postita kommentaar