Oh, wow, vaatasin täna üle umbes aasta blogisse Allure-Allure ja esimese sissekandena oli seal selline kaunis tsitaat Louise Erdrich'ilt:
“Life will break you. Nobody can protect you from that, and living alone won’t either, for solitude will also break you with its yearning. You have to love. You have to feel. It is the reason you are here on earth. You are here to risk your heart. You are here to be swallowed up. And when it happens that you are broken, or betrayed, or left, or hurt, or death brushes near, let yourself sit by an apple tree and listen to the apples falling all around you in heaps, wasting their sweetness. Tell yourself you tasted as many as you could.”
*
Eelmises postituses ma mainisin, et üks asi, mida idamaised õpetused rõhutavad, on elujanust vabanemine, ja et mina seda selles elus õppima ei pea, sest tundub, et ma juba sündisin ilma erilise elujanuta. Teine selline väidetavalt väärt asi, mis mul tuleb üpris kergelt, on võrdne suhtumine inimestesse. Ma ei hakka oma sõprade või sugulastega ilusamini käituma kui võõrastega, või vastupidi. Me kõik oleme inimesed, kõik soovime olla õnnelikud ja et meid kenasti koheldaks. Seega kohtlen inimesi alati kenasti, kui nad mind just juba ettevaatlikuks teinud või välja vihastanud pole. Ka pole ma konfliktne inimene - kui mu vestluskaaslane ärritub, muutun mina väliselt just rahulikumaks ja mõistlikumaks. Juhtub aga, et pikema pingeseisu peale läheb mulgi katus lendu :D
Mõnikord juhtub, et inimene on pahas tujus ja nähvab mullegi üht koma teist, mina aga reageerin viisakuse ja mõningase reservatsiooniga, ehk ei võta tuld. Ja mõnikord olen ma selle peale mõni aeg hiljem kiita saanud, et olen suurepärase enesevalitsemisega. Aga miks see on nii? Sest ma ei taha, ei suuda tülitseda, mul hakkab liiga halb. Ma tunnen oma kätes ja kõhus, kuidas vihastumine mind sööb - see on see, mille pärast ma ei haara kinni sõnelemise võimalusest. Aga teised inimesed näevad seda mõnikord nii, et *karikate emand* ju kannatab kõik ära, tema peal võib rahus end välja elada. Tänan väga, nii see pole. Kui mulle hakkab tunduma, et mind kuritarvitatakse, siis loobun ilma kahetsuseta ka pikaajalisest suhtest.
Ja ei loe, kui ma saan järjekordsed vabandused stiilis - anna andeks, sina pole süüdi, ise olen loll, vihkan ennast. Pole vaja vihata ennast, aga teise inimese ellu väävlit valada ka ei maksa. Samas ma näen, kuidas paljude inimeste jaoks on normaalne, et tülitsetakse ja lepitakse, peaasi on üksteist nö armastada. Mina sellest osa saada ei oska. Kui mul tekivad mingi inimesega suheldes värinad ja südamekloppimine, siis ma ei suhtle temaga enam, ükskõik kui väga ma ka usun sellesse, et ta kahetseb ja teab ise, et läks liiale. Mulle tundub, et inimesed on emotsionaalselt üksteisest kuidagi sõltuvad, et selliste asjadega lepitakse. Ja mina seda siis ilmselt pole. Kusjuures andeks andmine on mulle väga lihtne... vist sellepärast, et ma ei seostagi neid jamasid endaga :D See on nagu ma annaks teisele inimesele tema eluprobleemid andeks :D - plaks ja valmis! Oleks tobe olla kellegi peale kuri, kuna tal on raske elu ja juhtmed sassis, aga --- ma ei pea seda oma ellu võtma.
Või pean?
Mis oleks selle põhjus?
Et me kohtusime?
--- Mõnikord olen küll ka nii mõelnud..., aga ma ei usu, et see on õige.
Ka on mul elu jooksul mitme inimesega suhtlemine 'pahaks läinud' selle tõttu, et nemad kiinduvad suhtlemise käigus üha rohkem, aga mina jään enam vähem samale levelile, mis alguses. Tore on juttu puhuda, aga kui ma teaks, et see oleks meil viimane kord, siis poleks mul sellest midagi - oli tore!, ei muud, ma ei vaja inimesi niimoodi... Ja on neid, kes seda taibates kuidagi haavuvad ja hakkavadki imelikult käituma, et endale tõestada, et ma ikka hoolin neist - muidu ma ju ei neelaks seda kõike alla.
Paraku, nagu selgub alati liiga ootamatult, - ma tõesti ei neelagi kõike alla.
Ja sõbrukesed on siis alati nördinud, sest nende arvates ma olen juba tõestanud, et mulle võib kõike öelda ja ma jään ikka mõistlikuks, lahendust otsivaks ja kaastundlikuks. Nii et kui ma ühel hetkel ütlen, et liiga tihedaks on muutunud see käkkimine ja vabandamine ja ma ei saa seda oma ellu rohkem võtta, paneme selle uksekese nüüd kinni, bai!, siis nad ei suuda seda uskuda.
Naljakas on veel see, et kui suhte imelikuks kiskudes hakkavad inimesed tavaliselt mõtlema, kas nad tegid midagi valesti, siis mina olen neis asjus nii enesekindel, et ma mõtlen: Mina pole midagi õelat öelnud, pole midagi kurja mõelnud, suure tõenäosusega on probleem teise inimese elus :D ... Üks hiljutine kommentaar viis mind vaatama oma vana raamatupostitust - see oli "Hindamatu pärlikee" - ja kommentaarile vastamise eel lugesin sealsed tsitaadid üle ja leidsin sellise: "Vaimse Rahu seisundis langeb ära andekssaamise vajadus."
Niisiis... on võimalik, et minu rahulikkus suhtlemises pole tingitud ülbusest, vaid hoopis 'vaimsest rahust' ;)
Tõtt-öelda on mul endal ka imelik, et mul ei jää tühja auku ellu, kui mõni inimene saab eemale puksitud ja kuigi ma jään alati mäletama ja mõtlema inimestest, kellega olen palju vestlusi maha pidanud, ei piina mind kellegi mahajätmine enam kuigivõrd. Mind lohutab see, et ma tean, et ma soovin neile head edasi. Lihtsalt - ma ei usu, et minu roll siin elus on olla neile oksekott või ventiil, mille kaudu auru välja lasta. Ma ei taha, et mind selleks ära kasutatakse ja kuritarvitatakse, ja ma arvan, et ka nende hingekesele on parem, kui nad oma 'pahaga' ise tegelevad.
Sama imelik on aga see, et mu lapsikuvõitu alateadvusel on asjast teine arvamus, ja pärast tülisid on mul alati mingid kehalised jamad nagu hingamisraskused, väsimus ja mingi selline värin, mida näha pole... nagu adrenaliinilahvatus veresoontes. Noh, eks see ongi põhjus, miks ma tean, et draama-kuningannad ja -kuningad mu ellu teretulnud pole. Troubled people bring trouble. Jama on aga selles, et üldiselt mulle meeldib toeks olla ja aidata :D, ilmselt tuntakse see see ära ja minu juurde tullakse tuge saama. Ja ma toetan - aga lõpuni iga kord ei suuda. Ja mõnikord ongi see nii, nagu viiksid pimeda lonkava mutikese üle autotee, aga poole tee peal leiad, et see koorem on liiga raske ja jooksed minema, sest pead ju ka enda peale mõtlema :D, aga pimedal lonkaval mutikesel oleks parem olnud jääda valele teepoolele, kui ootamatult üksi keset sõiduteed. Sellepärast ma olengi oma blogis palju kordi rääkinud, et sekkumise ja abistamisega tuleb olla ettevaatlik. Ja sellepärast ma püüangi uued tutvused sinnapaika jättagi, et kui me sõbruneme, siis teine aegamööda taipab, et suhtlen temaga peamiselt tema, mitte enda vajaduse pärast suhtlemise järele - et ma suhtlen, nagu ka elan: sest kunagi sai alustatud ja noh, mis siis ikka -, ja siis teine inimene solvub - see on üpris loomulik ja üpris paratamatu asjade käik.
Teisalt, kuna ma neid inimesi siiski mõistan ja halbadeks ei pea, siis võin vabalt nendega kunagi jälle suhtlema hakata, kuna ma pole üldse pahane vaid ainult väsisin ära, ja nemad võisid ju oma elu vahepeal korda saada. Ma usun inimeste 'uuenemisesse' täielikult. Kindlasti inimesed muutuvad. Ma ise olen väga palju muutunud sellesama üheainsa elu jooksul. Pole päris kindel, kas paremaks, kuid usun, et kuidagi puhtamaks küll. Küllap ka mu keha ükskord lapsikused (ülereageerimise) lõpetab :p - kui mitte selles, siis mõnes teises elus ;)
*
Kõik pildid pärit izismile.com'ist.
7 kommentaari:
Ka mina olen üks nendest draamat toovatest inimestest, kes ei ole võimeline suhtlema rahus hingega inimestega. Kohe, kui selle teada saan, tekib sama reaktsioon millest rääkisid. Kui enne teadvustada jõuan, milles asi, saab nõmetsemist ennetada aga ainus töötav asi on tõesti suhtlemine lõpetada. Olen väga, väga 'kleepuv' hing ja sellest vabanemine saab toimuda ainult läbi mu enda valikute, aga see on nagu trepp - alustasin põhjakihist, veel hullemini puntras kaaslastest ja liigun nüüd endale sobival tempol stabiilsuse poole. Liigne rahu või liigne agressiivsus pole minusuguse jaoks produktiivsed - ja tõesti ei taha rahus inimesele enda vajadustega haiget teha.
Maadlen ise parajasti suhtega, kus partner on vaimsel tasandil sama nõrk kui mina - meie elu on empaatia nimel võitlemine. Samas enda puhul tean, et mina just peangi empaatia nimel võitlema (vaeva nägema, ei tule niisama kätte) kuna minevikus olen püüdnud seda meelevaldselt suretada. Nüüd tunnen, et minu missioon on õppida ise tundma empaatiat ja aidata kaasa teise minusuguse arengule. Tuleb raskelt, kuid edeneb. Mingil määral talun konflikti paremini, ainult mingist piirist muutub see hävitavaks. Konflikti kui sellise tõttu ma ei katkesta suhet, kuna ma ei suuda ka ise rahulikuks jääda - ehk siis minupuhul on konflikt alati kahepoolne - kuna oleme partneriga ebatäiuslikud, ei saa ma selga pöörata kellelegi teo eest mille ise täpselt samamoodi sooritasin. Kes aga nö. konfliktitegu ei sooritanud, sellel on loomulikult iga õigus enda tasandit kaitsta.
Meil on tekkinud aja jooksul oskus konflikti produktiivsust hinnata - ja meie, ebatäiuslike, relv on just nimelt rääkimine. Mida rohkem me üksteisele räägime, üksteist avame, siis seda rohkem iseendist teada saame. Ma ei saa nõuda täiuslikku empaatilist suhet, kui ma iseennast ei tunne - seega lepin läbi konflikti selleni jõudmisega, kuna muud meetodid on mulle tundmatud. On juhtunud üle piiri minemisi, kuid kuna tean & tunnen põrgut selle tuumani välja, ei saa ma jätta andestamata. Kuna näen veel suhtel tuuma ja arenguvõimalust, ei loobu nii kergesti. Andestus tõesti on hetkeline & ajatu nagu armastus. Aigi Vahing kirjeldab seda oma raamatus 'Valik' väga hästi, ainult tema kasutab sõna 'Jumal'.
Tuli väga pikk kommentaar, kuid olen tihe lugeja ja niimoodi distantsilt on end vabam avada.
Tänan huvitava kommentaari eest, häving - väga armas Sinust nii põhjalikult oma mõtteid jagada.
Ka mul on täiesti hullumeelne ja ajuvaba klammerdumiskogemus - see tekkis siis, kui kohtasin Meest :D
Ja ma olin tegelikult otsinud inimest, kelle külge kleepuda. Läks mitu aastat, enne kui mu 'ilmajäämispaanika' kadus, nüüd on sellest veel vaid kummaline mälestus, nagu eelmisest elust või kellestki teisest. Mees mul õnneks on selline rahulik - ei ole ta eriline 'vabaksrapsija' ega ka 'küljesrippuja', nii et tal õnnestus oma eeskujuga mindki maha rahustada. Eks me vist õpime ikka teiste inimeste abil ja kaudu...
Ja ta ütles nii,.. kui jätan selle endale, jääte ootama, et kirjutaksin veel teie sõnadele mõne laulu, kuid mina tahan olla ootustest vaba...
mina kipun samuti põgnema, kui ootused minu suhtes liialt suureks kasvavad.
Kõiksugused ootused ainult hävitavad ja purustavad.
soodoma,
kui kena, et Sa minu juttu selle kandi pealt (teiste liigsed ootused) näed ja mõistad. Olen liigutatud :)
Mina olen ka selline. Umbes viimasel kümnel aastal on olnud nii, et kui satun kuhugi uude seltskonda, siis sealt keegi ikka kipub kleepuma. Olen seltskonnas hästi avatud ja jutukas ja inimestel on vist huvitav ja tekib selline, kuidas nüüd üteldagi - ühepoolne sõprus. Mina ei tunne, et nad oleksid minu lähedased sõbrad, aga nemad justkui tunnevad. Seepärast olen hakanud teadlikult jälgima, et näiteks uute kursakaaslaste või kolleegide hulgast ei tekiks ühte, kes liiga lähedaseks saab, vaid püüan kõigiga pigem teatud distantsilt suhelda. No ei jaksa nii palju inimesi oma elus hoida, mul tõesti pole üldse vaja nendega suhelda nii palju. Üks kursaõde kusagilt aastast 2005 peab järjekindlalt mu sünnipäeva meeles ja iga kord saadab sõnumi või helistab - ma isegi ei tea, millal tema enda sünnipäev on. Ja vahel kipub külla ja mina muudkui laveerin siis, et mul pole aega. Tegelikult mul pole päriselt ka aega, mitte ühtegi vaba päeva ei ole umbes 10 kuu jooksul aastas. Mulle täitsa piisab mu mehest ja lastest, mul pole mingit vajadust mingi sõbrannatamise järele. Kui noorem olin, siis ma polnud selline, aga nüüd on mu elu huvitav ka ilma liigsete inimesteta :)
Jeee, super! :D
Ma arvasin, et selle tekstiga suudavad suhestuda vaid antisotsiaalsed inimesed, ja et see jätab minust mulje kui parajast kaabakast :D, aga Sina, Minnike, küll sotsiopaadina ei mõju... ehk siis ka mina mitte :P... mitte kõigile, vähemalt... mitte alati, vähemalt :D
Tead mis, ma olen vahel mõelnud, et mõni võib mind sellepärast parajaks kaabakaks pidada küll :) ...või vähemalt ülisuure egoga erakuks... ja tegelt on mul vahel natuke piinlik ka, et selline olen :)))
Postita kommentaar