reede, 17. september 2010

Tagasi-astumine

Mul on iidamast-aadamast salvestatud artikleid, mida kohe polnud aega lugeda. Mõned neist ei huvita enam üldse, mõnede puhul tuleb ennast 'subscribeda', et tervet artiklit lugeda - seda ma ei tee ja need jäävad ka lugemata, aga mõned on siiani väga huvitavad.

Täna võtsin lahti järjekorras järgmise artikli, mille pealkiri oli "The day feminist icon Alice Walker resigned as my mother", tõlkes siis umbes "Päev, mil feministlik liider Alice Walker loobus olemast minu ema".

Oma eelmises blogis rääkisin ma sageli, et minu jaoks on asjad väga valesti, kui naine ja ema sõidab kusagile Somaaliasse näljastele lastele toitlustamist korraldama, haavu siduma ja kärbseid kärnadelt peletama, ja omaenda lapsed jätab kellegi teise hoolde. See on oma päriskohustuste eest põgenemine. Oma lastele sa PEAD ema olema, võõraste laste hoolitsemine on valik, mida sa võid muuta - ja ilmselt see valiku võimatus ongi, mis selliseid emasid liigselt koormab. See tingimatu kohustus - olla kohal, kuulata, olla tark, tugev, olla eeskujuks. Keegi ei kiida sind selle eest, sest selline sa peadki olema, kui raske see ka pole. Sa annad oma parima ja näed, et sellest on vähe - jaksu, osavust ja tarkust on vähe, see mis sa teed, on puudulik. Võõraid lapsi putitades aga on see vähene ka suur tegu, hea-tegu, justkui, sest sa võiks muudki teha.

Siin räägib Alice Walkeri tütar Rebecca nimelt neist asjust, mida ma olen kahtlustanud.

- Et kommuunides kasvatatakse üles täielikult tuksikeeratud psüühikaga lapsed.

- Et oma ideid kuulutav ema ei osanud ka lapse jaoks olla muud kui feministlik ideoloog. Rebecca pidi sageli omapäi olema, tema järele pidi naaber küll valvama, kuid eks ta ikka jõudis narkootikumide ja raseduseni. Rebecca rasedus jättis ema külmaks, kuna ta ju pooldas naiste õigust teha oma kehaga mida nad ise tahavad, ning rahulikult pani ta oma 14-aastasele tütrele kinni aja abordikliinikusse. Ei kriimugi ehmatust, et äkki laps vajab lähedust ja otsib seda oma ea kohta valedest kohtadest.

- Et 'tähtsat tööd' tegeva ema ümber peab laps kikivarvul käima, hoolitsedes ema emotsionaalse tasakaalu eest, mitte vastupidi, nagu oleks loomulik.

Ikka tilgub minu ette artikleid, mis kinnitavad mu arvamust, et iga emaks saav või saada sooviv naine peaks arvestama sellega, et temast saab väikese lapse maailm - nii nagu on suhe emaga, on hiljem suhe ülejäänud maailmaga. Last ei saa paigutada märkmikulahtrisse, see ei käi nii. Kui juba on laps, siis olgu see prioriteet. Ma tean, et on andekaid, oma töö suhtes kirglikke naisi, kes ei peaks oma andele selga pöörama. Aga last ei peaks nad saama, kui nad just ei võta oma või mehe ema enda juurde elama. Ja loomulikult ei tohiks neid tööle pühendunud naisi hiljem kibestada või solvata fakt, et ükskõik, kui suurepärased professionaalid nad oma töö/hobi vms hinge-asjas olid - emana olid nad läbi kukkunud, lapse armastus kuulub vanaemale või nanny'le. Nii see lihtsalt läheb. See on kurb, kuid sellega on võimalik leppida. Ma arvan, et ka täiskasvanud lapsel on emaga hiljem palju lihtsam suhelda, kui ema teadvustab, et ta on olnud hülgav ja isekas - eba-ema.

Rebecca on avaldanud arutlusi sellest, kas ja kuidas see ideoloogia/teooria tegelikus elus/praktikas toimib ja tema on väga lähedalt näinud, et ei toimi. Mitte perekonna kui rakukese tasandil. Ja tuleb arvestada, et sellest rakumaterjalist tuleb kunagi hiljem uus perekond.

Lapse saanud naine peab hakkama emaks või ennast viisakalt maha kandma. Kahjutunne pole kohustuslik - kui ei tunne, siis ei tunne, mis sinna parata. Aga kurb võiks olla. Ja võiks olla arusaamine sellest, et kui praktikas asi läbi kukub, siis võibolla tuleks eeldusi või hüpoteese reaalsusega vastavamaks kohendada, mitte nina püsti ajada ja kuulutada, et nii see peab olema ja kui me kõik punnitame, siis ka hakkab olema.

Kui asi/ema/usk ei toimi, siis ta ei toimi.
Ja see peaks tegema kuidagi... alandlikumaks? pehmemaks? - selle mõistmine, et oled isiklikult maailma ka kannatusi juurde toonud, mis ehk tähendab seda, et - sa polegi nii tark. Teisele inimesele põhjustatud kannatused ei kao pelgalt sellest, et sa ise neid - oma teooriast kinni hoides - eitad.

5 kommentaari:

Emmeliina ütles ...

kirjutan neljakordselt alla (4 poja emana)
peale teise poja sündi ei läinud enam lasteaeda kasvatajatööle tagasi. Kuidagi ei saanud nagu kummagagi korralikult toime - kodus oli lasteaed ja aias kodu. Kui keeldusin nõuka ajal oma pisikesi sõime viimast ja koduseks jäin, siis põhjendasid kõik, kes seda ei teinud - aga me ju peame!
Kui hästi sa ütlesid: lapse saanud naine peab hakkama emaks...

karikate emand ütles ...

Näed kui tore :), kõik - et neis asjus arvad samamoodi, et Sa siia tagasi tulid pärast eelmist lugu, millega sa ei nõustunud, ja et Sul on neli poega, vau! :)

Muide, ma olen ka näinud, et mitte ainult eneseteostusele väljaspool kodu mõtlevad naised ei pea oma tõekspidamiste ja õiguste eest võitlema, vaid ka need naised, kes soovivad keskenduda emarollile, peavad oma õiguste eest võitlema. Ja ma kipun end pidevalt leidma viimaste leerist. Mis võiks olla tähtsam, kui kasvatada oma lastest arukad, südametunnistusega ja särasilmadega inimesed?
Võibolla ma püüan ka blogides näidata, et koduperenaine/-kana pole ilmtingimata ainult pudrust ja reklaamidest mõtlev totu, kes mujale lihtsalt ei kõlba... kahjuks mulle tundub, et ma ei suuda seda siiski eriti tõestada, enda näitel küll mitte, hahaa :D Aga noh - ma siiski mõtlen aeg-ajalt midagi :D

Oudekki ütles ...

Jah, kedagi ei tohiks sundida lapsi saama, ja kui aega ja soovi ei ole ja tahad ainult ühele asjale ennast pühendada, ega sinna teisi kõrvale ei mahu....

Teisest küljest, ma ei tea miks peaks inimene tegema tingimata ühte, miks teda peaks suruma ainult ühte karpi.

Minu ema on alati töötanud, nii palju, kui ma mäletan (no esimesed seitse kuud kohe kindlasti mitte, võib-olla rohkemgi, aga seda ma ei mäleta ju :D). Ja iga päev oli mingi aeg, kus ema kirjutas ühe laua taga artiklit ja isa teise laua taga (ja õde õppis kolmanda taga :) ). See tähendas muidugi, et ka minul oli oma aeg oma asjade tegemiseks ja nii nagu mina ei tohtinud teisi tühja asjaga segada, ei tohtinud nemad mind. Pluss minu lapsepõlves sai annelinnas ka suhteliselt väiksena üksi väljas kollata ja sõpradega mängida.

Ma arvan, et kui inimene vajab töötegemist selleks, et olla terviklikum isiksus, siis ta peaks seda kindlasti tegema, ka siis kui tal on perekond-lapsed. Terviklikum inimene on ka terviklikum ema... Lihtsalt, töö ei tohi olla ainus. Minu mõlemad vanemad leidsid töö kõrvalt aega meile raamatuid ette lugeda, ajalehti/televisiooni kommenteerida, kinos käia, jalutamas käia, lego-asjadega mängida, koos toitu teha, maailma asjade üle arutada ja nii edasi ja nii edasi. Ja oli ju nii põnev kui nad oma tööst rääkisid! Töö juures kaasas oli ka põnev olla, aga seda liiga palju ei saanud.

Ma teadsin, nagu tean ka praegu, et minu vanemad armastavad mind väga - ja mina neid ka. Ja see ongi oluline.

Võib-olla mõned peavad valima, kas armastatud elukutse või armastatud laps. Õnneks kõik ei pea.

Ah jaa, kommuunide suhtes on nii ja naa. See sõltub, kuidas kommuunid on korraldatud, sealne ühine elu jne. "Küla kasvatatud" on lapsed olnud väga pikalt ja on praegugi paljudes maailma paikades.

karikate emand ütles ...

Jah, see kõik, mis Sa kirjutad, on täitsa tõsi, Tatsutahime.

Ma ei kujuta ka ette, et mu ema oleks kodune olnud... Puhh!, ma parem ei püüagi... :D
Tegelikult ma ausalt, selles sissekandes, pidasin silmas emasid, kes on millelegi muule pühendunud kogu hingega. Eestis on ju kõik veel päris mõistlik, enamikul on ikka 40 kandis neid töötunde nädalas. Sealt kõrvalt veel peaaegu jõuab :)

Täna, kui lõunasööki tegin, nägin Fox Crime kanalilt poole pealt mingit krimilugu, kus naine töötas 14 tundi päevas, mees maalis kodus, kaheaastane laps oli ka kodus, justkui mehe valvata, kuid loomingust haaratud inimene pole kellegi valvaja. Naine nägi, et mehest pole ülesannete jagamisel asja ja soovis lahutust, kuid kui mees oleks endale nõudnud maja, alimente ja last, siis oleks ta need ka saanud, sest naine ju polnud kunagi kodus. Niisiis korraldas ta lapseröövi - et tõestada mehe hooletust lapsevanemana. Mees ei pannud muidugi midagi tähele, kui naise õde aknast sisse ronis ja lapse kaasa viis. Aga muidugi said usinad detektiivid skeemi jälile ja naisele esitati süüdistus mehe vanemlike õiguste rikkumise pärast. Kõigil politsei-onudel oli naisest kahju, aga seadus on seadus... Sagedamini käib see muidugi teistpidi - et naine saab lapsed, maja ja alimendid.

Ülesandeid on nii palju, enamik üritab kõike teha, kuid paljudel jookseb juhe ikkagi kokku mingitel aegadel. Üleväsimusest hakatakse partnerit süüdistama ja siis hakkabki kogu kupatus kiiva kiskuma.

Võibolla olekski kõige parem, kui vanavanemad käepärast on ja vanemad saavad muretult tööl käia. No rest for the wicked, heheheee :D

Skarabeus ütles ...

Kindlasti oled lugenud ka Marlene Dietrichi tütre raamatut oma emast.Oli sealgi,mida mõelda.
Karjäärinaisi meilgi---Anne Veski,Maire Aunaste,Kerttu Rakke...