Väikelinna saabus kummaline võõras mees kollase ülikonnaga ja viiulikastiga, milles oli must pesu. Asus elama võõrastemajja, oli ise mõnikord lausa ebaviisakalt uudishimulik ja elav, siis jälle hajameelne, akontaktne. Kui temalt midagi tema tausta kohta küsiti, siis hakkas ta keerutama, mõnikord aga kukkus selliseid monolooge pidama, et teised üldse suud lahti ei saanud. Raha näis tal olevat ja seda jagas ta küla väetimatele hingedele, aga ikka salaja. Ehk siis hea justkui. Tasapisi tutvus ta ärksamate linnaelanikega, kelle jaoks ta oli põnev - kes ta on, mis ta siin teeb, kui kauaks ta jääb? Linnakese vaimuelu muutus kohe ärksamaks - algasid poliitika, kirjanduse ja sotsiaal-teemade alased vaidlused. Mees rääkis kummalisi, lummavaid kuid veidraid jutte nähtust (mõnikord unes nähtust), kuuldust, kogetust. Ta oli terava vaistuga olude ja inimeste suhtes, kuid ennast ta pidurdada ei suutnud - kui ta kellegi suhtes pealetükkiv ja hirmutav oli, siis tegi ta asja ainult hullemaks ja hullemaks, minnes ise sellest meeleheitele. Eks vist on raske aru saada, et sa ei saa midagi head teha inimesele, kelle ainus soov on sinust lahti saada...
Lugeda oli põnev, intrigeeriv, aga ise sellise inimesega kohtuda ei tahaks - oot, siiski, sellise tüdrukuga - miks mitte, ehk oleks huvitav. Kuid 'kirglikult' kokutav ja nuttev, samas järeleandmatu ja pealetükkiv mees... võeh, olen näinud; alguses on ju huvitav, aga kui hakkad juba mõtlema, et laseks õige kellelgi ta maha lüüa, saaks oma elu tagasi, siis pole enam nii põnev. Keegi kes su käsi rebib ja ise nutab, nagu teeksid sina temale liiga,... nagu sa juba kuuluksid tervenisti talle ja kui sa oma kätt tagasi tahad, siis sa justkui rebid selle temast lahti, tekitades haava... - oh ei! Väga õudne peategelane minu meelest, seega. Paeluv lugu, aga puhas õudusjutt minu jaoks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar