Kolmapäev, 8. september 2010

WALTER BENJAMIN "Ühesuunaline tänav"

LR 2007/25-26
Saksa keelest tõlkinud Katrin Kaugver.

Tegemist on filosoofiliste fragmentide kogumikuga.
Sisutihedad ja küllaltki lakoonilised arvamusavaldused, mis mõnikord mõjusid torisevalt, kuid kuna see oli ilusti kontsentreeritud, mitte kümnetele lehekülgedele laiali valatud, siis see ei häirinud - torkas silma lihtsalt. Kuid ega kõikjal külluslikult õilmitseva õnne kirjeldamisest häid 'teravaid' nupukesi ja aforisme saagi... Õnneks ei karda autor kasutada omadussõnu :) - nii on valminud tekstikesed ikkagi kaunid. Ja nähtu/läbinähtu ning ettekujutatu kõrval pakutakse lugejale ka unenäomaailma, mis teeb raamatu veel haaravamaks ja mitmekesisemaks.

* EINELAUD
Rahvapärimus hoiatab unenägude jutustamise eest hommikul tüja kõhuga. Selles seisundis viibib ärganu tegelikult veel unenäo lummuses. Pesemine toob päevavalgele vaid keha pealispinna ja tema silmnähtavad motoorsed funktsioonid, sügavamates kihtides valitseb seevastu valitseb ka hommikuse tualeti ajal udune unenäohämarus, see pigem kinnistub esimeste ärkveloleku tundide üksinduses. Kes kardab kokkupuudet uue päevaga, kas siis inimpelgusest või sisemisest tarvidusest end pisut koguda, see ei taha süüa ja põlgab ära hommikueine. Sel moel väldib ta öö- ja päevailma kokkupõrget. Niisugust ettevaatlikkust õigustab küll unenäo tuhaks põlemine hommikustes keskendunud toimingutes, samuti palves, teisalt toob see aga kaasa elurütmi sassimineku. Selles seisundis on unenägudest rääkimine saatuslik, sest inimene, pooleldi veel unenäoilma kiindunud, reedab selle oma sõnadega ja tal tuleks valmis olla kättemaksuks. Uuema aja kõnepruugis: ta reedab end ise. Inimene on unenäo naiivse kaitse alt väljunud, ja puudutades mõtlematult oma unenäolugu, annab end saatuse hooleks. Sest unenägu võib kõnetada üksnes teiselt kaldalt, päise päeva poolelt, meenutades teda rahuliku üleolekuga. See unenäo teispoolsus on saavutatav vaid puhastuse läbi, mis on küll pesemisega võrreldav, end siiski midagi hoopis muud. See käib kõhu kaudu. Tühja kõhuga inimene räägib unenäost nii, nagu räägiks ta läbi une.
Kas pole huvitav ja kummaline võimalus, et sa pead ennast unenäomaailmast välja pesema ja sööma? Ja kaunilt kirja pandud. See oli üks peatükk tervikuna.

* Surnupealuu iseäralik keel: täieliku ilmetuse - silmakoobaste musta tühjuse - ühendab ta kõige metsikuma ilmega: irvitava hammastereaga.

* See, kes päikesetõusu nähes on juba üles ärganud ja riides, näiteks mingil rännakul, säilitab terveks päevaks otsekui nähtamatult kroonitu suveräänsuse kõigi teiste suhtes, ning tollel, kelle päev koitis keset töötegemist, on lõunaks tunne, nagu oleks ta endale ise krooni pähe pannud.

* Mis tahes vastikustunne on oma algupäralt vastikus puudutuse vastu.

* Õnnelik olla tähendab olla võimeline iseennast kohkumata tajuma.

* Kui varem oli inimeste omavahelistes vestlustes iseenesestmõistetav keskenduda partnerile, siis tänapäeval asendatakse see küsimusega tema kingade või vihmavarju hinna kohta.
Ehk siis - kas ka mina võiksin selle saada? Teised inimesed näitavad meile meie võimalusi?
Isegi minu psühhiaater ütles, et kui ma nii palju vestluskaaslasele ei keskenduks, väsitaks suhtlemine mind vähem. Miks ma üldse suhtlen siis, ma ei saa aru? Millele ma siis veel keskenduma peaks? Vaikusele meie vahe? Meie vahelisele kaugusele? Ma ei oska suhelda ilma otsimata kohta, kuhu 'pai' teha. Kas ma peaksin?

Huvitavaid, omapäraseid fragmente on palju. Kena raamatuke!

Kommentaare ei ole: