Laupäev, 25. september 2010

Emad ja isad

Huvitav artikkel, jälle ajakirjas Psychology Today.

Siin püütakse näidata, kuidas isa ikkagi väikese lapse arengus oluline on.
Leiud on siis järgmised...

*
Emad ja isad tegelevad oma lastega erinevalt: emad lohutavad lapsi, leevendavad nende hädasid ja on tõsisemad – isad naljatavad, intrigeerivad, on mängulisemad, pakuvad rohkem vaheldust, uusi väljakutseid. Isad suhtlevad oma lastega füüsilisemalt ja vähem intiimselt, tekitades põnevust ja tehes nalja, isad maadlevad, mängivad tagaajamist jms. Isade mänguline suhtlusviis aitab lapsel õppida ennast vaos hoidma ning samuti reageerima viisil, mis teeb mängu jätkamise võimalikuks – kui laps oma panust ei anna, siis tüdinevad isad kiiremini. Muide, sama kehtib ka vastupidi – ka isa õpib märkama, kas ta ise on igav/tüütu, või liiga äkiline, või lausa hirmutav. Isade mängud ajavad lapsi rohkem elevile, tekitavad emotsioone, on need siis head (lust, põnevus) või halvad (ärevus, hirm), mis jällegi õpetab lapsi oma emotsioone reguleerima.

Huvitav leid on veel see, et ema madal enesehinnang mõjutab last vähem kui isa madal enesehinnang. Kuidas mõjutab - sellest paraku ei räägita, mainitakse ainult seda, et mõjutab 'negatiivselt' :)

Ka pole ma mõelnudki sellele, et enne tööstusrevolutsiooni olid väga paljud isad koduga tihedamini seotud – kuni 18. sajandi keskpaigani töötasid isad ju kas kodus või kodu lähedal. Ja tollal peeti hoopis isasid kompetentsemateks lapsevanemateks. Kui laps läks pätiks kätte, siis peeti isa selle eest vastutavamaks. Kasvatusalaseid raamatuid kirjutasid mehed. Ka abielulahutuste puhul oli täiesti tavaline, et lapsed jäid isale. Niisiis tõi alles tööstusrevolutsioon kaasa selle, et majapidamine muutus naise alaks ja isad muutusid laste kasvatamisel vähem oluliseks.

Isad kalduvad aktiivsema ja vähem intiimse tegevuse poole ning sageli õpib laps instinktiivselt ema poole pöörduma abi saamiseks ja mitmesuguste vajaduste rahuldamiseks, ning isa poole mängusooviga.

Näib, et isad on eelisseisus – neile jääb lapsevanemaks olemise mänguline, lustlik pool - emadele jääb ’must töö’. Kuid aja edasi kulgedes asjalood muutuvad. Kui emade intiimne, vajadustest lähtuv kasvatustegevus loob pinna hilisemaks tugevaks seotuseks ja läheduseks lastega, kaotab isade naljatamine ja stimuleeriv tegevus mingil hetkel oma võlu. 8-9 aastane laps võib oma isa pidevast ’kiusamisest’ või muutumatutest ’ma-saan-su-kätte-mängudest’ juba täiesti tüdinenud olla.

Ka on isad endiselt vähem tundlikud ja mõistvad ning nõuavad lastelt rohkem ’karmi reaalsusega’ kohanemist.

Veel üks huvitav uurimustulemus.
Selgub, et isade kasvatusstiili mõjutab tugevalt nende töö.
Need isad, kes on oma töös autonoomsed, sõltumatud (ülemused, loovtegelased), panevad suuremat rõhku lapse kavatsusele ( - kui otseselt ei tahtnud katki teha, siis loeme selle asja õnnetusjuhtumiks) ning nad rakendavad harva füüsilist karistust.
Kuid need isad, kelle töös on vähe otsustamisvabadust ja kes töötavad ’kontrolliva pilgu all’, ootavad oma lastelt eelkõige kuulekust. Ka kipuvad nad karistama tagajärje eest ( - mis siis, et kogemata juhtus) ning kasutavad suurema sagedusega kehalist karistust.

*

Tjah, see kõik on üsna huvitav.
Mulle siiski tundub, et kui isade rolliks on põnevuse tekitamine, oma tunnete välja näitamise ja teise tunnete märkamise õpetamine (sotsiaalne interaktsioon) ja karmi reaalsuse tutvustamine, siis isade rolliga tulevad toime ka lapsed õue peal, lasteaias, koolis. Aga kui tuju on paha või kurb, siis kalli ja sülle ei saa lastelt ega isalt, ega üldse kelleltki teiselt peale ema. Sageli. Kui sealtki.

Laps olla muretuna veel
ma sooviks šoti mägiteel...

:)

7 kommentaari:

helle ütles ...

Meie peres oli nii, et isa teenis perele sissetuleku ja oli seetõttu aupaistega ümbritsetud. Kui isa lõunauinakut tegi, pidime meie, lapsed, kuss olema. Vastu ei tohtinud/ega julgenudki isale kunagi hakata. Kui oli vaja karistada, siis tegi seda isa. Alles hiljem sain ma aru, et sellist isa nimetatakse autoritaarseks, ja ta kasvatas ka meie ema.
Isa õpetas poistele(minu vendadele) malemängu juba lapsena selgeks, käis meiega metsas seenel. Mingit lausa spetsiaalset mängulist käitumist ma ei mäleta.
Kindlasti on tänapäeval teistsugused isad.

karikate emand ütles ...

Minu ema oli nii võimukas ja autoritaarne, et kas, millal ja kuidas keegi midagi tegi otsustas alati tema. Isal nagu polnudki mingit rolli.

Aga ma mäletan, kuidas isa pärast õhtusööki pikali viskas ja meie vennaga ennast tema kõrvale sättisime ja muinasjuttu palusime - isa võis poole sõna pealt norskama hakata, kuid me nügisime ta jälle ärkvele ja ta püüdis oma juttu edasi rääkida, kuni jälle poole sõna pealt magama jäi :) Ma ei tea, miks ta pahaseks ei saanud... kõht oli vist liiga täis :)

Oudekki ütles ...

Noh, ma kardan, et see on statistiline, mitte paratamatu, st emad ja isad vòivad valida erinevaid rolle... Ma praegu pyydsin meelde tuletada, et kas ma oma elust suudan midagi samasugust tàheldada, vàga ei suuda. Aga kalli ja sylle sai nii emalt kui isalt kui òelt, kui ikka vaja oli.

Samas, kui ma olin umbes kolmene, siis tuli juttu, et miks yks ema sòbranna endale tytart ei synnita. Ema siis kòneles, et vaat, tal mees on surnud ja teist ei taha. Mina siis mòtlesin pòhjalikult, et mis see on, milleks tingimata peaks isa vaja olema ja siis teatasin: "aga tegelikult vòib ju ema ka lastele raamatut ette lugeda"

karikate emand ütles ...

Tjah, ma olen tohutu huviga vaadanud suvalisi tänaval tehtud fotosid, kus isad lapsi süles hoiavad ja teevad seda täiesti mugavalt ja loomulikult. Ma ei tea, et ma oma silmaga midagi sellist iial näinud oleks. Kui ma nägin, kuidas Mees Väikest Tüdrukut süles hoidis (loomulikult alati minu palvel, mitte omaalgatuslikult), võtsin ma lapse tema käest kiiresti ära, kui mul ka parajasti ainult üks saabas jalas oli - see oli nii... ebaorgaaniline :D pilt. Päris üllatav, sest kui meie (Mehega) kallistame, siis sulame kerge vaevaga üheks soojaks keraks :D, aga kui ta last süles hoidis, siis kuidagi nagu midagi elutut, mida pealegi tuleb natuke endast eemal hoida :D (Kunagi ammu-ammu see vihastas mind.)

Veel, selles artiklis oli ka öeldud, et kui peres ema kaob, siis muutub isa tõsisemaks, lohutavamaks, tähelepanelikumaks ja kaitsvamaks.

Siiski, ei maksa unustada, et meessuguhormoonid ja naissuguhormoonid tingivad täiesti erinevat käitumist ja suhtlemisviise. Iseasi, kui kõrge kellelgi meist see hormoonitase on.

Skarabeus ütles ...

Minu isa oli karm,hirmutav ja nii autoritaarne,et kõige parema osa oma elust,mis laps peaks olema emaga,kasvasin ma ü k s n e s isaga,sest isa otsustas nii...Hiljem ta jällegi otsustas,et teismelisel plikal on ema vaja ja me läksime jälle koos edasi...Ma ei mäleta muud,kui pidevat hirmu,mingit alalhoiuinstinkti ja enda nähtamatuks tegemist,millest ilmselt arenes mu iseloom.Samas adun praegugi,et mitte keegi pole mind maamuna peal nii kiivalt kaitsnud kui tema.Ta oli tõeline müür kõige kurja eest.
Aga kodusest elust ei ole muud mäletada,kui isa otsatut lösutamist diivanil,ta luges,luges ja luges...Ma olin õhk.

karikate emand ütles ...

Lugesin kunagi raamatut, kus inimesi kehatüüpide järgi psühholoogilistesse tüüpidesse jaotati. No mina olin küll täiesti "nähtamatu laps" - ikka kägaras istun, meelsasti põrandal, põlved lõua all, ja ka toolil-taburetil tõmban end kokku, nagu tahaks ära kaduda.

Meil ka isa luges, ema arust kogu aeg, minu meelest sugugi mitte. Minu mees loeb oluliselt suurema osa ajast. Autoritaarne pole neist kumbki :D..., mõlemal on siiski väga suur tung enda eest ise otsustada, olla vaba. Kui mu mees küsib, mida ma mingist tema otsusest arvan, ja ma ütlen, et minu meelest on see halb otsus, siis ta ootab natuke aega, et äkki ma muudan meelt, ja kui ei muuda, teeb ikka enda moodi. Pärast insulti on ta äkitselt nõus, et haigekassa kindlustus on hea mõte ja väike rahavaru ka :D Ma juba paar aastat tagasi loobusin selle üle vaidlemast. Ta lihtsalt pööritas silmi ja ütles, et mitte midagi ei juhtu. Aga näe! Mina naeran viimasena :D (see on nali! :p)

Skarabeus ütles ...

:)
Vehklen siin blogis ikka ringiratast:D Tuli meelde ühe tuttava vanamehe soovitus noortele meestele: "K u u l a ikka naiste lora ja tee kõik omatahtsi!"