Kolmapäev, 29. september 2010

"Vikerkaar" 1988/2

MAURICE BEDEL „Eestlannad“
Prantsuse kirjanik külastas Eestit 1933. aastal. Tema mulje eesti naistest pole sugugi selline, et siin elavad maailma kõige ilusamad ja ’lahkemad’ naised – tema leiab, et eesti naised on prullakad, energiast, tervisest ja isamaalisest tarmust pakatavad laulutädid. Mulle ka ei meeldi hall nahk ja lillad silmaalused, kuid Bedeli kirjeldus hakkas ka kõvasti vastu.
* Need kaunid neiud, pigem šatäänid kui blondid, loomulike punahuulte ja loomuldasa roosade põskedega, pisut laiaõlgsed ja kitsapuusalised, sihvakate tugevate säärte ning kõrge ja vabalt kütkendatud rinnaga – säärased nad olid, need üliõpilasneiud, keda ma igal hommikul miinus kahekümne kraadise pakasega kohtasin jäistel tänavatel, mis viisid ülikooli ringauditooriumide ja laboratooriumide poole.
/.../ Lähtudes nende kõnnakust, nende hingamise rütmist, mida markeeris huulte vahelt paiskuv aurujuga, jõudsin ma arusaamisele, et oma harmoonilistes, spordiharrastustest nõtketes kehades hoiavad nad alal vereringe tasakaalu, mis võimaldab neil püsida parimas vormis imemaks endasse Kanti ja Spinozat, Descartes’i ja David Hume’i, astumaks võitlusse diferentsiaalarvutuse ja määratud integraaliga.
/.../ Ah, neid armsaid olevusi, nii vabu oma maneerides, nii siiraid pilgult!
Ühesõnaga – eesti naine on nagu mingi vene vägilane: tugev ja heasüdamlik. Valmis võitlema isegi integraalidega.

LEV GUMILJOV „Mõtteid etnosest II“
See on kirega kirjutatud tekst ja seetõttu huvitav. Kuid veidi kummastav on veidrate võõraste sõnade kasutamine, nt revolutsiooni eestvedaja on passionaar. Üks kole näide:
* Aeg-ajalt täheldatakse etnogeneesi lahvatusi. Et tekiks ekstsess, mis deformeeriks inimese käitumise stereotüüpi, on tarvis tõuget. Selleks võib olla üksnes x-faktor.
No kellele sellist teksti vaja on?

Nüüd huvitavamaid lõike :):
* Passionaarsus on võime ja püüe muuta ümbrust. Passionaarne impulss võib olla nii tugev, et selle tunnuse kandjad – passionaarid – ei suuda end sundida oma tegude tagajärgedest aru andma. See on väga tähtis asjaolu, mis viitab sellele, et passionaarsus ei peitu mitte inimese teadvuses, vaid alateadvuse stiihias. Ta on bioloogiline tunnus.

* Passionaarsuse surve on tugevam kui enesealalhoiuinstinkt ja seaduseaustus.

* Passionaarsusel on äärmiselt tähtis omadus: ta on nakkav. Passionaaride lähedal hakkavad harmoonilised inimesed, iseäranis aga impulsiivsed loomused end ülal pidama, otsekui oleksid nemadki passionaarid. Sõjaväljal tõstavad passionaarid masside võitlusvaimu; passionaaridest moodustatakse valitud löögijõude. Polgu passionaarsus seisneb selles, et võitu hinnatakse rohkem kui elu.

* Passionaarne induktsioon ei kandu sadade kilomeetrite taha, ta nõuab teatud lähedust.

* Passionaaride arv etnoses on alati tühiselt väike.
Enamikule inimestest on passionaaride ohjeldamatu põlemine võõras ja antipaatne. Tõepoolest ongi võimalikud „ülekuumenemised“, mil passionaarsus väljub otstarbekuse kontrolli alt ja loovad jõud muutuvad purustavaks. Neil puhkudel osutuvad tavalised, nö harmoonilised inimesed oma tasakaalukusega etnose päästjaiks.
Harmoonilised inimesed on äärmiselt tähtis etnose element. Nemad reprodutseerivad teda, tempereerivad passionaarsusepuhanguid, rohkendavad juba loodud näidiste järgi materiaalseid väärtusi. Nad võivad hakkama saada ka täiesti ilma passionaarideta. Kuni puudub välisvaenlane...

* Etnoses on peaaegu alati ka negatiivse passionaarsusega inimesi. Roomas nõudsid nad valitsuselt „leiba ja tsirkust“ ja seda tuli anda, sest nende nn subpassionaarsed jõugud olid valmis toetama ükskõik millise passionaarse avantüristi riigipööret, kui too vaid lubanuks lisaportsu leiba või uhkemat tsirkuseetendust. Aga vaenlase eest kaitsta subpassionaarid end ei osanud ega tahtnudki osata, sest sõjaasjandust õppida oli raske. Subpassionaaride loosung „Elada endale!“ on kerge tee musta hukku.

* Kui kustuvas etnoses sünnib juhuslikult passionaarne isik, ei otsi ta enesele rakendust mitte kodumaal, vaid naabrite juures.

* Kui mingi etnilise
rütmi (välja) kandja kohtab muulast, siis selle rütmi tajutakse kui midagi võõrast, mis sel või teisel määral disharmoneerib temale orgaaniliselt omase rütmiga. Uus rütm võib mõnikord isegi meeldida, ometi teadvustatakse tema erinevust „omast“ kui kaheldamatut fakti.

* Et luua üht kogu planeeti hõlmavat etnost, on vaja hävitada planeedi tsonaalsus, atmosfääri tsüklilised liikumised, erinevused metsa ja stepi vahel, tasandada mäed ja orud. Õnneks pole see võimalik.

* Monotoonsetel maastikel on inimesed sarnasemad, seotud ühtsete traditsioonidega; siin on etnosel suur inerts – teda on raske mõjutada. Maastike ühinemisaladel on elu mitmekesisem, inimtegevuse alad erinevad, inimrühmadel erinevad traditsioonid, inimesed on ise erinevamad. Siin on passionaaridel suurem šanss mõtte- ja tundekaaslasi leida. Seepärast sünnivadki etnosed keerulistes maastikuoludes.
Üldse, igasugune olude mitmekesisus soodustab uue etnose teket.

* Tähistades sünnipärase enesealalhoiuinstinkti impulsi tähega ’I’ ja passionaarsuse impulsi tähega ’P’, võib inimesi rühmitada nii:
passionaarid P > I,
harmoonilised P = I,
subpassionaarid P <>
Kahtlemata on enamik inimeste tegudest dikteeritud kas isiklikust või liigilisest alalhoiuinstinktist. Viimane ilmneb püüdes paljuneda ja järglasi kasvatada. Passionaarsusel on vastupidine vektor; passionaarsus on nagu antiinstinkt, kuna sunnib end ja oma järglasi ohverdama.

ASTRID REINLA märkmeid Armeenia diasporaast

Päris huvitav lugu Armeenia pagulastest ja pagulaskirjanikest. Ka Eesti elanikke on piisavalt rõhutud, kuid sellist massilist sunnitud põgenemist pole eriti olnud, noh, II maailmasõja ajal küll, ja siis veel need siberissesaatmised...

* Ellujäänud kadestasid surnuid, kirjutab keskaegne armeenia kroonik; paraku ulatub tapatalgute rida välja kahekümnendasse sajandisse, kulmineerudes 1915. aastal Türgis, kus sai teoks käesoleva sajandi esimene genotsiid (Türgi valitsus otsustas armeenia-probleemi ühe hoobiga lahendada): miljon tapetud armeenlast, kuussada tuhat sundasumisele saadetut, kellest paljud teel surid, kolmsada tuhat põgenikku. /.../ Aga põgeneti ka sajandeid tagasi pärslaste, araablaste, seldžukkide, mongolite, ja ikka ja jälle türklaste eest. Veresauna ja orjusse müümise eest. Armeenia pagulaskond on niisama vana kui armeenia rahvaski.


2 kommentaari:

Skarabeus ütles ...

Oot-oot,laiaõlgsed ja kitsapuusalised? MIDA-MIDA? IKKA ALATI OLEN VASTUPIDIST KUULNUD!
mA OLEN LUGENUD LÄBI KÕIK AINO kALLASE PÄEVIKUD JA TEMA KIITIS SEAL,ET EESTISSE ASUDES IMETLES TA MEIE NAISTE ILU JA KAHETSES,ET TEMA SUGUÕDEDE KESKEL VAID ROHMAKUS ON.JUBA SIIS!(Vabandust,tähed uperdavad valepidi)

karikate emand ütles ...

Jah, mina ka... Aga igal ühel on õigus oma muljetele... :)