Valguses ja varjus

Väike Tüdruk küsis, et mis mulle rohkem meeldiks, kas et kogu aeg on päikeseline päev, või et kogu aeg on öö. Ma hakkasin rääkima, mis võib maakera ja inimestega juhtuda, kui päike paistaks kogu aeg ainult ühele poole, ja et mingites maades oleks siis pidev hämarus. Aga tema ütles, et kui ma just väga tahan, võin ma sellest kõigest kunagi hiljem rääkida, kuid kas ma nüüd ei vastaks tema küsimusele :D

Valgus mõjutab mind väga tugevalt, nii et huvitav küsimus, tegelikult.

Päikeseline päev teeb mind rõõmsaks ja rahulikuks. Imelikul kombel aga ei kutsu see mind välja, nurmedele, vaid ma tahaks hoopis voodisse pugeda ja koheva kerge teki all mõnuleda, varbad päiksekiiri haaramas. Võibolla selle pärast, et muremõtteid 'ei saa olla' heledal päeval, aga mulle meeldib nimelt päikese käes tukastada. Tegelikult meeldib mulle päikese käes ka liigutada - joogat teha, põrandaid pesta... Päikesevalgus teeb mu õnnelikuks ja rahulikuks - niisiis ma valiks päeva.

Ka pimedus meeldib mulle - eelkõige lugemiseks ja kirjutamiseks. Igasuguseid stiimuleid - kuuldavat ja nähtavat - on vähem. Pimedas on justkui loomulik vaikselt nokitseda, mitte tolmuimejat välja tirida või kapsast ja sibulat hakkima kukkuda. Kui ma ilmtingimata peaks välja minema, siis parema meelega samuti pimedas. Armastan mõnede tänavavalgustite oranžikat kunstvalgust, eriti kui see lumele paistab. Pimeduse varjus tehtavat süngeid asju, kuid mul sellist tunnet ei teki. Pigem annab pimedus nagu mingi kaitsva keebi, tundub mulle. Veel: kui ma päise päeva ajal mööda linna käin, tundub mulle, et ma jään kuidagi väljapoole, teised on maailmas sees - pimedas aga tundub, et kõik on väljapool :D, see pole ainult mina, ka teised on millestki olulisest lahus, me kõik hulgume ringi nagu uudishimulikud kummitused, keegi meist ei näe selgelt. See lõbustab mind väga :)

Veel on mul eriline armastus pisikeste lambikeste vastu. Ma ei paneks kunagi laetulesid põlema, kuid terves korteris süütaks igas ruumis vähemalt ühe pisikese valgusallika, mulle see pidev tulede plõksimine ei meeldi. Minu poolest võiksid laelambid täielikult olemata olla, nende valgus tundub ähvardav ja mõnikord lausa lõikav. Mehele jällegi meeldib võimalikult palju valgust, ta käib mulle ikka tulesid süütamas, kui ma 'väikese valgusega' süüa teen või koristan. Ta ütleb ikka: "Sa ju ei näegi, mida sa teed! Tuld, rohkem tuld!" Mina laulan: "Käsikaudu kobades ma tolmu kätte sain..."

Mõnikord unistan, et vahetaks öö ja päeva ära: oleks öösel üleval, kuni laps kooli läheb ja siis magaks kuni ta tuleb. Kuid tegelikult nii ei saa, sest ma tean, et kui ma lõunal ärkan, ei tahaks ma kohe duši, pannide, triikraua ja tolmulapiga vehkima kukkuda, vaid hoopis paar tundi lõunapäikese käes maigutada... ja nii jääks see päev väga lohisema, sest siis on varsti õhtu juba käes ja mis mõtet siis üldse on voodist välja ronida?

Aga videviku ja õue-hämarusega on küll kurvad lood - pole ühtegi asja, mida ma hämaruses teha tahaks. Lihtsalt ootan, et see mööda saaks. Sügist ma lausa kardan.