Neljapäev, 16. september 2010

Ema rumalad mured...


Mõnikord tundub Väike Tüdruk mulle uskumatult minu moodi oleva, siis jälle täiesti imelik... õnneks see tema imelikkus ja teistmoodi olek pole täiesti vastuvõetamatu ja mõnikord on isegi heas mõttes üllatav.

Hea poole pealt.
Kuigi Väike Tüdruk muretseb teiste inimeste enesetunde pärast ja ei taha kellelegi midagi halba öelda, ei hooli ta kõigile meeldimisest. Ta võib küll kurta, et toredaid sõbrannasid ei leia just igalt poolt, kuid kui keegi ütleb, et ta neile midagi annaks või nende heaks midagi teeks, et nende sõprust 'võita', siis ütleb Väike Tüdruk täiesti ehtsa ükskõiksuse ja tõrjuvusega, et ta ei tahagi, ärgu oldagi tema sõbrad. Ta ise räägib, et ilmselt pole see kuigi sage vastus, sest teda vahitakse hetkeks suukesed ammuli. Me mõlemad hirnume alati naerda neid ammuli suid meenutades või siis ette kujutades :) Väike Tüdruk räägib, et koolis ostavad lapsed pidevalt üksteisele midagi. Tema suhtub ükskõiksusega nii andmisse kui ka saamisesse ja kuigi ma olen talle korduvalt pakkunud, et ta võib ka raha või kommikoti kooli kaasa võtta, ütleb tema, et ta soovib, et jääks nii nagu on praegu - ta võib kindel olla, et oma sõpru pole ta 'ostnud'. Ja kui mõni sõber mõnel päeval ei soovi ta sõber olla, siis tema poolest olgu nii. Üldiselt on tema parimad sõbrad poisid - nemad olevat vähem pirtsakad, samas lõbusamad ja ustavamad. Ta ütleb, et kui ta oma sünnipäeva peaks, kutsuks ta sinna 4 poissi ja mitte ühtegi tüdrukut.

Aga sünnipäeva me ei pea, sest ma ei suuda nende emmedega jahuda, nagu on selgunud... Ilmselgelt peetakse loomulikuks, et omavahel sõbrustavate laste emmed saavad ka sõpradeks. Ma näriks pigem oma kõri läbi kui võtaks ellu suvalisi inimesi, kellega smalltalki puhuda. Ka Väike Tüdruk ei taha lapsi meile koju - et nad tema asju ei kisuks. Mis tähendab, et mina peaks neile meelelahutust pakkuma. Tänan väga, ei tule kõne allagi.

Eelmisel aastal oli alguses tegelikult jutt, et peame sünnipäeva. Ja siis, nädal aega enne sünnipäeva teatasin mina järsku, et mul on väga kahju, aga emme ei suuda seda asja ajama hakata. Ostsin talle 10 kingitust, kompenseerimaks max 7 tulemata jäänud lapse kingitusi; meie poolt on alati 3 kinki: DVD, mäng või mänguasi ja raamat (ja tavaliselt mingid üllatuspudinad ikka ka).

Kahtlase poole pealt.
Väike Tüdruk on klassis küllaltki populaarne. Kui lapsed summas mängivad, siis tema on ikka kuninganna, teised on kurjad või head haljad, kes vastavalt kuningannale paha soovivad või teda kaitsevad. Mõnikord on kuningannal ka ema või mees, aga keskmes on ikkagi tema. Eelmisel aastal kutsuti teda üsna palju ka sünnipäevadele, kuid tema läks lõpuks ainult ühele. Ta ütleb, et ta ei taha, teda ei huvita, talle ei meeldi need lapsed nii palju. See on veider ja teeb mu murelikuks, kuigi Jumal teab, et mina ka ei taha nende emmede uste taga tilbendada ja sissekutsumisi tõrjuda. Ma ikka ütlen talle, et ükskord ei kutsugi keegi sind enam sünnipäevale ja siis sa oled kurb ja nutad... Ta mõtleb natuke ja küsib: "Kas sa tõesti tahad, et ma läheks sellise tüdruku sünnipäevale, kes lööb teisi jalaga / varastab / kasutab inetuid sõnu?" Ehh, nohh, mis nüüd mina...? Ta ise peaks tahtma... või kas ikka 'peaks'!... Nii need jutud jäävadki ja Väike Tüdruk ei näitagi mulle mõnikord kutseid. Näiteks vähem kui nädal tagasi nägin tal sünnipäevakutset koolikotis, kui panin talle sinna taskurätipaki. Sünnipäev oli muidugi möödas juba. Ohh, jahh...

Kehva poole pealt.
Ma vaatan murega, et temast tuleb mingi mikroobi-foobik nagu mr. Monk. Ta palub, et ma tema linki ei vajutaks, vaid pärast koputamist ootaksin, kuni ta ise ukse avab. Ta usub, et mul on kindlasti mustad käed. Omaenda ukselinki peseb ta vähemalt kümme korda päevas, bussis on ta nõus pigem pikali kukkumisega riskima, kui kusagilt kinni võtma, ja aeg-ajalt ta nutab suure häälega, kui talle tuleb meelde, et tema nahapinnal, voodis, kehas ja üldse igal pool ronivad ringi nähtamatud pisilased.

Aga hea poole pealt veel.
Väike Tüdruk on arukas kuid võõristab uusi kohti. Ja ta on märganud, et kui teised lapsed midagi ei tea või ei oska, siis suhtutakse sellesse parastavalt või põlastavalt, aga kui tema midagi ei tea või ei oska, siis võisteldakse selle pärast, kes saab talle 'näidata'. Et kuhu ja kuidas. Näiteks Aura veekeskuses ei teadnud tema, kust uksest kuhu pääseb ja mida millal tegema peab, siis alati taheti talle näidata ja teda julgustada.
See on muidugi kena... kuigi mul pole õrna aimugi, miks see nii on.

Küll mul on ikka kummaline laps...

Ülemisel pildil - Väike Tüdruk piraadina :)
Alumisel - tibina :)

10 kommentaari:

Oudekki ütles ...

Oot, miks laste emad peavad kuidagi tuttavaks saama? Ma mõtlen, et mul käisid kogu aeg inimesed sünnipäeval, vahest nii 15 isegi, aga nende vanemad mitte kunagi. Ruumi ei olnud ju vanemate jaoks! Muidugi, enne kooli olid ühe hoovi lapsed, seal said kõik ise tulla-minna ja pärast, algkoolis, olime siiski kõik enam-vähem annelinnast, seega ei olnud ka vaja, et vanemad tooks-viiks lapsi, kõik said ise tuldud-mindud. Kas nüüd tulevad lapsed rohkem linna pealt?

Korraldamisega... noh, mul vedas, mul vanem õde alguses viitsis korraldada, vanemad peamiselt tegelesid sellega, et süüa oleks. Hiljem muidugi korraldusime ise.

Ma mõtlen, et mu vanemad vist nägupidi tundsid ainult paari lapse vanemat, aga seda peamiselt hoopis muudest allikatest, me sattusime ühte klassi. No nad ei käinud mul ju lastevanemate koosolekul ka :D

Aga ma arvan, et Väike Tüdruk lihtsalt oskab ennast võidujooksust ja hierarhialoomest kõrval hoida, sellepärast siis seesugune positsioon. Hämmastavalt tark laps!

ritsik ütles ...

Ei pea vanemad sõbrannatsema. Lihtsalt minimaalsel tasemel on mõttekas nägu- ja telefoninumbrit pidi lapsele lähemate sõprade vanemaid teada. Et kui laps jääb hilja peale (no vahel juhtub, kuigi rohkem poisid on need, kes unustavad end palli taguma ja telefon on hääletu peal),siis saaks jälile. Või kui sõpradega probleeme tekib.
Sünnipäeva saab ka muuseumis või kohvikus pidada, vaikselt, müramise ja asjade kiskumiseta.
Pisikufoobia on küll kummaline, aga kuni otseselt elu ei saga, pole vast viga. Eks iga laps on omamoodi teistmoodi :D

karikate emand ütles ...

Eksole?! Ma ka ei saa aru, miks laste emmed peaksid tuttavaks saama. Mulle tundub see täiesti hullumeelne. Kuid kui ma Väikest Tüdrukut tolle ainsa lapse sünnipäevalt, kelle juurde ta tahtis minna, ära läksin tooma, siis kutsuti mind ka ikka sisse kooki sööma. Otse esikust nägi kööki ja seal istuski terve hunnik lapsevanemaid. Ma ütlesin, et mul on takso juba kutsutud, mis oli ka tõsi. Ja see emme lohutas siis mind, et aega on - lapsed käivad alles esimeses klassis - ja küll me kõik jõuame omavahel tuttavaks saada...
Eeeeee... jah, vist küll, vastasin mina.

Imelik lugu jah, et lapsed on linna igast kandist. Meie küll valisime täitsa elukohajärgse kooli nigu niuhti (no tegelikult käisime kahes lähimas koolis kuulamas-vaatamas ja valik langes selle kooli kasuks, kuhu laps vaikimisi määratud oli, netist sai vaadata). Tollele sünnipäevale oleks pidanud sõitma kahe linnaliinibussiga ja päris pikalt, mitte mingid 3-4 peatusevahet. Ja ikka tuuakse lapsed uksele, antakse uksel üle. Mu mees ka pahandab, et mis see olgu, et ei oska ise basseinist tagasi tulla, tema küll käis. Ma meenutan talle, et esiteks tema elas väiksemas linnas, teiseks oli 30 aastat tagasi oluliselt väiksem liiklus ja üldse vähem virr-varri linnapildis. Elamine on nii kiireks ja segaseks läinud, et vanemad peavad paratamatult valvsamad ja kaitsvamad olema kui vanasti. Sünnipäevakutsetel on nüüd ALATI peale aadressi ja kellaaja ka lapsevanema telefoninumber. Ma pean seda olukorda arvestades mõistlikuks, kuid häirivaks.

Toitlustamine oleks tõesti ainus asi, mida ka mina lapse sünnipäevaks teha tahaks. Nii väikestega see aga läbi ei lähe. Nii et oleme Väikesele Tüdrukule öelnud, et kui nad nii suured on, et ise tulevad ja ennast ise lõbustavad, siis saab pidu, no problemo.

karikate emand ütles ...

Ritsik, no praeguses vanuses sobiks pigem Juku mängutuba sünnipäeva pidamiseks, olen sellele mõelnud. Kuid niipalju kui ma ise olen sellistel pidudel käinud, on ilmselt viisakas pakkuda vanematel kohale jääda, sest mulle on küll alati pakutud. Ja võibolla ongi parem, kui keegi veel on, sest pärast keegi veel vigastab ennast ja ma tahaks vastutust jagada, irw :)
Aga söögi korraldamine ja koristamine Jukus oleks suur probleem mulle. Peaks kõik tassima ja korraldama üksi, sest mehe arust on see kõik kaugelt liiga õudne ja ma olen temaga nõus - minu jaoks on ka.

Kohvik on toitlustamise mõttes hea valik, kuid siis peaks jälle ise juures köötsuma, et keegi liiga ülemeelikuks ei läheks ja - et neil seal igav ei hakkaks, jällegi.

Kui mina lapse kusagile saadan, siis panen talle ka alati telefoni kaasa. Ma mõtlen, et kui lapsega midagi juhtub, oskab iga emme otsida lapse telefonist 'emme' numbrit. Ma ei näe mingit põhjust isiklikuks suhtlemiseks, see kurnab mind. Ja mind ka üldse ei huvita kellegi teise lastele nende kodusid meelde tuletada.

helle ütles ...

Mulle ka ei meeldinud see aeg, kui lapse sünnipäevi tuli teha pro forma, ehk siis oli kombeks kutsuda kõik oma maja lapsed(meil oli õpetajate maja). Vanemad küll lausa ei trüginud, polnud ka ni palju ruumi, kuid alati pidi arvestama sellega, et lapse käest uuritakse üksipulgi, mida tehti ja mida pakuti. Meelelahutusprogrammi väljamõtlemine oli paras pähkel.
Hiljem kolisime sellest majast ära ja sünnipäevakülalisi kutsus laps omathatsi. Mõned tüdrukudm kes tahtsid ööseks jääda. See oli jälle tõsine problee, sest meil polnud ruumi, kuhu magama panna.
Mõnikord mõtlen - hea, et see aeg on jäädavalt läbi. Isegi omaenda sünnipäevi ei viitsi ma enam kodus pidada. Kui on mõni tähtsam, siis kusagil väljas.

Tundub, et su laps on isiksus, kellel ei sobi karjaelu.

helle ütles ...

Ohh, tuli vigu sisse millegipärast.

karikate emand ütles ...

Ma pean nüüd veidi oma sõnu sööma.

Öeldakse, et 'It takes a village to raise a child' ja nii on tõesti ehk kõige parem. Näiteks kui mõni emme võtab basseinist auto peale teiste lapsed ja toob nad kodukanti ära, siis on see ju väga kena temast. Kuid oma lapsel käin ma parem ise järel.

Võibolla mind kõige enam häirib see, et kui sa oled kellegagi juba juttu ajanud, siis see seob - kui sa järgmine kord tahaksid peale tereütlemist lihtsalt maha istuda ja raamatut lugema, siis see ei sobi enam. Enne kudrutama kukkumist sobib täiesti.

Ja veel üks asi.
Ma olen tegelt jumala napakas suhtleja. Täna sattusin rääkima ühe väiksemat kasvu poisi emmega, kelle laps ka kardab vett (endastmõistetavalt - temale on vesi täiesti üle pea) ja enne kui ma arugi sain, näitasin kuidas varbad ja näpud ujumist õppides vee peale jäävad, aga kõht kõveraks vajub. Hea seegi, et ma tegin seda püsti seistes: tõstsin ühe jala selja tagant üles ja painutasin käed üle pea selle jala poole... kui ma oleks ehedust silmas pidades kõhuli viskunud, oleks veel hullem olnud. Kusjuures seal ma isegi ei imestanud, alles bussis hakkasin mõtlema, et võibolla pole selline võimlemine minu eas enam sobilik. Nujah, whatever...

karikate emand ütles ...

Sjgelle jutu peale tahtsin veel öelda, et me mehega ka omi sünnipäevi ei pea, aga eks tööjuures ikka korraldatakse midagi ja siis pead omalt poolt ka korraldama natuke... Ja kui keegi ise kutsub ennast koju sünnipäevale, siis võtame ikka vastu :)... minu poolt on see selle pärast, et kui inimene ise kutsub ennast, siis vastutab tema ju sama palju kui mina selle eest, et juttu jätkuks ja et ta teistega sobiks... (Pole midagi parata, mu infantiilsus ja soovimatus vastutada paistab igast kommentaarist välja.) Mees ägiseb ka isekutsujate peale - ometi, kui nad juba kohal on, on temalgi lõbus :)

Emmeliina ütles ...

Tere, tulin siia läbi sjgelle blogi. Mulle meeldib su kindel seisukoht tütre klassikaaslaste vanematega suhtlemises.
Ise olen sootuks vastupidisel arvamisel. Esiteks sellepärast, et me lapsed on elanud ja käinud kas maakoolis või Waldorfkoolis. Kummaski ei tulnud kõne alla, et kaasõpilaste õpetajaid ja vanemaid ei teadnud - tundnud.
Minul aitas see enda lasteni paremini jõuda ja paljude nende sõpradega suhtlen praegugi. Päris palju leevendas see murdeealiste aja hirme. Kui ikka teadsid-tundsid, kelle kodus pidu käis, olid ohud minu arvates väiksemad.
Kuid üle- ja pinnapealse suhtlemise ohud varitsevad meid kõikjal. Minu suur vaenlane on telefon.
Aitäh toredate kirjutiste eest.

karikate emand ütles ...

Hmmjah, ega ma seda tegelikult arvagi, et kõik teised emmed on maniakaalsed suhtlejad - eks ma mõistan, et see on laste turvalisuse järele vaatamiseks.
Ehk on minu jäik seisukoht tingitud sellest, et ma ise kasvasin päris suure osa ajast lapsevanematest eemal - palju oleks nihu võinud minna, teinekord sai rumalaid julgustükke tehtud, kindlasti mitte kõige korralikumate inimestega läbi käidud jne,... aga ma vist usun saatusesse ja sisemisse sundusesse rohkem kui sellesse, et teist inimest on võimalik kontrollida.
Võimalik, et minu suhtumine ajaga muutub - praegu suhtub Väike Tüdruk halva käitumise ilmingutesse palju kriitilisemalt kui mina, võibolla juba 4 aasta pärast on vastupidi.
Aga tänan 'hingega' kommentaari eest, Emmeliina :)