Mõisa jahimajakesse asub elama leitnant Glahn. Lesestunud mõisnik kutsub teda aeg-ajalt mõisasse pidudele ja väljasõitudele. Glahnile hakkab külge lööma mõisapreili Edvarda. Algul see jahmatab Glahni ja paneb kohmetuma, siis haarab tedagi kirg. Kui see on juhtunud, hakkab Edvarda pirtsutama ja segaseid signaale saatma: kord, et ta elab ja mõtleb vaid Glahnile, siis jälle, et ta meest ei märkagi. Armunud ja kibestunud Glahn võtab ette tasase Eeva, kes salakesi ja mitte pealetükkivalt Glahni armastab. Glahn muudkui räägib, kui hea on Eeva ja kui väga ta teda armastab, aga ise mõtleb vaid Edvardale, kes temas mõnikord taas lootusi äratab, siis aga tema suhtes avalikult oma põlastust ja ükskõiksust välja näitab.
Lõpuks sõidab Glahn Indiasse, kus ta jälle teise mehe väljavalitut 'kasutab', mispeale Teine Mees ta maha laseb.
Ja mõelda vaid, et ma mäletan neid mängukesi... Vaatad, kas ja kui armukadedaks sa teist teha suudad ja mis käkke ta on valmis sulle veel andeks andma... nuhid piirid välja... Küll on hea, et mängude aeg on minu jaoks möödas.
Jälle ilus, paeluv raamat, aga omamoodi jäle ka.
2 kommentaari:
Üks minu lemmikutest, tuleb tunnistada :) Nii traagiline ning omamoodi köitev on see, kuidas autor tegelaste siseilma edasi annab. Ega Edvardagi oli vaid ju iseenda tujude vang ning vaevalt, et ta suurest õnnest need rohelised suled saatis..
Olen Sinuga täielikult nõus - Edvarda kannatas oma tujude all kindlasti sama palju kui Glahn.
See raamat meeldis mulle kunagi rohkem - siis kui ise veel tuulepea olin :D Nüüd on kuidagi valus lugeda - ma enam ei arva, et armastus teeb tingimata haiget. Minu meelest on suur õnnetus, kui armastus jätab paarile tiivad andmata.
Ma mõtlen, et võibolla mõned inimesed alateadlikult saboteerivad oma suhet - kuna nad ei taha end üleni avada, või nad ei usu, et nad tegelikult armastust väärivad, või nad ei soovi tegelikult oma vabadusest loobuda...
Aga jah, ma olen Hamsunilt lugenud 6 raamatut ja mulle meeldivad kõik väga :), kõiki loen kunagi kindlasti veel.
Postita kommentaar