Silitan ja imetlen oma elu esimest bambuspaberist tehtud märkmikku ja mõtlen hoopis - kanepile.
Sest bambus Eestis ei kasvaks - see vajab ikka soojemat kliimat. Kas te teadsite, et bambus kasvab vaat et silmaga nähtava kiirusega: päeva jooksul võib see kasvada terve meetri, ma ei tee nalja! :D Seega oleks õudselt hea, kui me saakski kasutada vaid bambuspaberit, sest need 'taastuvad' oluliselt kiiremini kui puud. Puud tunduvad meie endi kõrval nii väärikad ja head ja majesteetlikud, et kurb on neid paberi jaoks raiuda.
Bambus tundub suurepärane lahendus!
Kuid on veel parem lahendus: tööstuslik kanep!
See on kliima suhtes vähenõudlikum, sellest saab valmistada nii paberit kui ka riiet ja ehitusmaterjali - no midagi saepuruplaatide taolist. Tema varres on pikad kiud nagu linataimel ja sealt ümbert tuleb midagi tselluloosipudi sarnast, mida saab kasutada pabermassina ja ehitusel.
Ja ta kasvab ka, nii mis mühiseb!
Puuvill on ka väga mõnus looduslik materjal, kuid kahjuks kasutatakse puuvilla kasvatamisel tohutult suuri koguseid taimemürke ja puuvill vajab kasvamiseks väga palju vett.
Tööstuslik kanep on oluliselt vähenõudlikum - see on nagu umbrohi: viskad seemned maha ja ta kasvab ilma väetise ja putukamürkideta. Kanepitaimed toodavad sama palju hapnikku kui puud, kuid annavad igal aastal uue saagi. Kui kaua puud kasvavad, seda teame me kõik.
Kahjuks on selle kasvatamisega sellised probleemid, et - keegi ei jaksa ju üle kontrollida, ega sa keset tööstusliku kanepi põldu pole teist, psühhoaktiivseid aineid sisaldavat kanepit istutanud. Need on erinevad liigid, aga kes neid välja otsida jaksab?
Vaat, selle marihuaana-kanepiga on küll nii, et mina olen selle legaliseerimise vastu.
Jah, ma olen ka kuulnud, et meditsiiniline kanep vähendab paljude ränkade haigustega kaasnevaid vaevusi. Kui inimesel on ikka surm suu ees - näiteks keemiaravi ajal, kui kogu aeg iiveldab ja ükski toit ei seisa sees, kilod kaovad - siis võiks meditsiinilist kanepit kasutada küll. Mis kahju see ikka teeb!? Vähihaigetel vähendab see iiveldust, suurendab söögiisu ja toit püsib sees - tore! Aga mõned muud haigused, mille puhul seda soovitakse, jätaks ma küll nimekirjast välja - näiteks anoreksia (- marihuaana suurendab söögiisu), välja arvatud võibolla haiglaravi vajavad juhtumid.
Sest - paistab, et kanep mõjub inimeste ajudele väga erinevalt ja pole võimalik ette teada, kuidas see iga üksiku inimese puhul toimib. Anoreksiast tuleb enamik siiski eluga välja - marihuaanatarvitamine võib aga ajukese eluks ajaks tuksi keerata.
Mul olid ka noores põlves sõbrad, kes olid suured kanepisuitsetamise propageerijad. See aitavat kõigi haiguste vastu. Proovisin ka mitu korda. Eih, mulle ei sobi! Mulle ei meeldi juba see, kuidas silmad ja suu kuivaks lähevad ja silmad kipitama hakkavad, aga peale selle sain mina absoluutselt iga kord meeletu peavalu. Lõpuks hiilisin seltskonnast alati eemale, kui seal marihuaanat suitsetati.
Alkoholist on marihuaana ohutum selles mõttes, et alkohol suurendab serotoniini hulka (ka naiste organismis) ja teeb agressiivsemaks, riskivalmimaks. Kanep aga vastupidi - lõõgastab. Pole kiiret kuskile, istud ja naeratad, kasvõi terve päeva.
Olles tarvitanud nii alkoholi kui kanepit, ütleksin omast kogemusest, et alkoholi tarbinu ronib rooli taha palju suurema tõenäosusega, sest ta on oluliselt ettevõtlikum ja seiklushimulisem. Kanepiuimas inimene ei viitsi kusagile minna, vajadused kaovad. Aga kui ta peaks rooli istuma, siis on ta seal ohtlikum kui purjutaja.
Minu oletus on selline, et kanepi vaba müüki propageerivad inimesed, kes tahaksid terve oma elu verandal lesida, aga kelle südametunnistus ei luba seda teha. Kanep kustutab tegevusetusest tekkivad - minu meelest täiesti asjakohased - südametunnistuspiinad :D
See on üks põhjus, miks oma vanade sõprade kurvastuseks olen kindlalt kanepi legaliseerimise vastu. Kaks kõige suuremat kanepifänni on ühtlasi kaks kõige suuremat loodrit, keda mina tean :D, kuigi jutt on neil hea ja mõistust on peas, süda suuri tundeid täis... - maailmale ega perele neist suurt kasu pole. Väga toredad jutumehed, aga see on ka kõik. Sõbrana super - elukaaslasena... hmmnjah!
Ja teine on see, et juba minu kooli ajal (15 aastat tagasi) oli tõestatud - ja seda kinnitavaid uurimusi viiakse siin ja seal läbi ikka veel - et kui inimesel on (geneetiline) eelsoodumus mingile psüühikahäirele, siis marihuaana tarvitamine annab selle haiguse väljendumisele tõuke.
Ja me ei tea, kes on haavatavad ja kes mitte.
Nii et olen väga tööstusliku kanepi poolt, kuna maakera kurnamata saab sealt paberit, riiet ja ehitusmaterjali.
Aga psühhotroopseid aineid sisaldava rekreatsiooniotstarbelise kanepi legaliseerimisele olen vastu.
Vähihaigetele võiks lubada meditsiinilist kanepit, aga vabamüüki - ei!
----
Assoo, tahtsin veel seda öelda, et nüüd tuleb ilmselt mõnenädalane blogipaus,
sest mõne tunni pärast saabub mulle külla Õde ja mõne päeva pärast sõidame ilmselt koos temaga Venna Lääne-Viru maakoju.
Yay! :)
Olge siis tublikesed seni! :)
laupäev, 28. juuni 2014
reede, 27. juuni 2014
Kuhu see ookean nüüd kaduski?
Kusagil siin meie majas elab üks mees, kes aeg-ajalt kuidagi troostitult karjudes kellegagi õiendab.
Sõnad pole kunagi aru saadavad olnud, aga intonatsioon ja rütm on äärmiselt iseäralikud.
Tundub, et ta polegi kuigivõrd endast väljas, aga miskipärast on ta otsustanud mingi teema kallal närida ja närida ja närida. Ta karjub kuidagi rütmiliselt, umbes nagu: Mitu KORda ma PEAN sulle ÜTlema et VÄRvilist ja VALget PEsu KOKku ei PANda. (Sõnad on tal ilmselt teised :D). Vahepeal ta müdistab midagi teha, ja siis hakkab jälle raiuma: IIIuuu IIIuuu IIIuu IIIuuu. Tundub, et ta püüab rampväsinuna endas viha alles hoida, kuigi tundetuhin on ammu möödas.
Ma pole kunagi kuulnud, et keegi talle vastaks või nutaks - mis ei tähenda, et seda ei toimu.
Mulle on see tuttav asi.
Mu ema võttis ka mingi teema nõusid pestes käsile, ja siis hakkas harutama ja jõudma hoopis teiste asjadeni, mis teda ka minu juures närvi ajasid... Vahepeal oli ta vait ja kui ma mõtlesin, et tohin vist nüüd ära minna ja tasakesi end liigutama hakkasin, hakkas aga jälle peale. Suvalised teemad, vanad asjad, mille kallal teise hinge närida...
Ma ei tea siiamaani, mida ta sellest sai.
Võibolla lihtsalt võimutunde, et teine inimene istub nii hiirvaikselt, vaevalt julgeb hingata.
Võibolla see ikkagi aitas tal end rahustada, kuigi minu meelest ta ise hoidis ülal seda vimmakiskumist. Sageli tundus mulle mingil hetkel, et tal on viha üle läinud, aga vaikusemomendid olid ainult puhkamiseks ja uue teema (midagi, mida ma veel valesti teinud olen kunagi, ja kui halb iseloom mul on, ja kuidas minust ei saa mitte kunagi asja sest ma ei saa mitte millegagi mitte kunagi hakkama, ja kuidas ma ei saa mitte kunagi õnnelikuks, sest halbade inimeste majja õnn ei tule - selle viimase üle irvitasin ma mõttes tigedalt, kuna õnnetumat ja kurjemat inimest kui minu ema ma ei teadnud ja ma mõtlesin, et seda, et halbade inimeste juurde õnn ei tule räägib ta vähemalt omadest kogemustest) ette keeramiseks. Küllalt sageli oligi just nii, et kuni mina hiirvaikselt istusin, oli ka tema suu kinni, aga kohe, kui ma millimeeterhaaval end püsti ja ukse poole nihutama hakkasin, algas uus sõnavaling :D
Mõnikord ma mõtlen, et temagi sattus liiga paljudest stiimulitest segadusse ja tal ka juhe jooksis kokku samamoodi kui mul, et võibolla ta jätkas karjumist lihtsalt selleks, et meid paigal hoida ja me ühtegi uut liigutust ei teeks, millega võib jälle kaasneda kes-teab-mis, ja millega tema siis tegelema peab. Et see karjumine hoidis liig kiirelt keerlevat maailma paigal, võibolla...
Ei tea!
Mõned inimesed on oma vihast nagu sõltuvuses. Või on see mingi hormonaalne seisund, mida nad püüavad taastada ja säilitada? Igatahes tõesti: olen tundnud inimesi, kes kasutavad iga võimalust vihastumiseks ja hoiavad siis oma pahast tujust kinni nii kaua kui võimalik, nagu see oleks midagi eriti väärtuslikku ja tähelepanuväärset.
See naaberkodanik mul siin kusagil ka - laseb ühtlaste pausidega jõurat-jõurat-jõurat mitu tundi.
Ma käisin duši all ja poes - ja tema ikka jaurab siin... :D
Küll see maailm on ikka veider! :P
Sõnad pole kunagi aru saadavad olnud, aga intonatsioon ja rütm on äärmiselt iseäralikud.
Tundub, et ta polegi kuigivõrd endast väljas, aga miskipärast on ta otsustanud mingi teema kallal närida ja närida ja närida. Ta karjub kuidagi rütmiliselt, umbes nagu: Mitu KORda ma PEAN sulle ÜTlema et VÄRvilist ja VALget PEsu KOKku ei PANda. (Sõnad on tal ilmselt teised :D). Vahepeal ta müdistab midagi teha, ja siis hakkab jälle raiuma: IIIuuu IIIuuu IIIuu IIIuuu. Tundub, et ta püüab rampväsinuna endas viha alles hoida, kuigi tundetuhin on ammu möödas.
Ma pole kunagi kuulnud, et keegi talle vastaks või nutaks - mis ei tähenda, et seda ei toimu.
Mulle on see tuttav asi.
Mu ema võttis ka mingi teema nõusid pestes käsile, ja siis hakkas harutama ja jõudma hoopis teiste asjadeni, mis teda ka minu juures närvi ajasid... Vahepeal oli ta vait ja kui ma mõtlesin, et tohin vist nüüd ära minna ja tasakesi end liigutama hakkasin, hakkas aga jälle peale. Suvalised teemad, vanad asjad, mille kallal teise hinge närida...
Ma ei tea siiamaani, mida ta sellest sai.
Võibolla lihtsalt võimutunde, et teine inimene istub nii hiirvaikselt, vaevalt julgeb hingata.
Võibolla see ikkagi aitas tal end rahustada, kuigi minu meelest ta ise hoidis ülal seda vimmakiskumist. Sageli tundus mulle mingil hetkel, et tal on viha üle läinud, aga vaikusemomendid olid ainult puhkamiseks ja uue teema (midagi, mida ma veel valesti teinud olen kunagi, ja kui halb iseloom mul on, ja kuidas minust ei saa mitte kunagi asja sest ma ei saa mitte millegagi mitte kunagi hakkama, ja kuidas ma ei saa mitte kunagi õnnelikuks, sest halbade inimeste majja õnn ei tule - selle viimase üle irvitasin ma mõttes tigedalt, kuna õnnetumat ja kurjemat inimest kui minu ema ma ei teadnud ja ma mõtlesin, et seda, et halbade inimeste juurde õnn ei tule räägib ta vähemalt omadest kogemustest) ette keeramiseks. Küllalt sageli oligi just nii, et kuni mina hiirvaikselt istusin, oli ka tema suu kinni, aga kohe, kui ma millimeeterhaaval end püsti ja ukse poole nihutama hakkasin, algas uus sõnavaling :D
Mõnikord ma mõtlen, et temagi sattus liiga paljudest stiimulitest segadusse ja tal ka juhe jooksis kokku samamoodi kui mul, et võibolla ta jätkas karjumist lihtsalt selleks, et meid paigal hoida ja me ühtegi uut liigutust ei teeks, millega võib jälle kaasneda kes-teab-mis, ja millega tema siis tegelema peab. Et see karjumine hoidis liig kiirelt keerlevat maailma paigal, võibolla...
Ei tea!
Mõned inimesed on oma vihast nagu sõltuvuses. Või on see mingi hormonaalne seisund, mida nad püüavad taastada ja säilitada? Igatahes tõesti: olen tundnud inimesi, kes kasutavad iga võimalust vihastumiseks ja hoiavad siis oma pahast tujust kinni nii kaua kui võimalik, nagu see oleks midagi eriti väärtuslikku ja tähelepanuväärset.
See naaberkodanik mul siin kusagil ka - laseb ühtlaste pausidega jõurat-jõurat-jõurat mitu tundi.
Ma käisin duši all ja poes - ja tema ikka jaurab siin... :D
Küll see maailm on ikka veider! :P
neljapäev, 26. juuni 2014
Muretut meelt ja südametuld...
Ärkasin üles ja pöördusin telefonikella vaatama ning mulle avanes selline pilt:
Eks ma ise olin õhtul selle endale ärkamise puhuks nina alla sättinud.
Nagu lapsed teevad, kui nad ei raatsi unekski oma uuest kingist lahkuda...
Sellise imearmsa, pildil küll juba rüüstatud paki sain ühelt kaugelviibivalt lugejalt :)
Ta luges mu postitust tablettide lõikamise kohta ja kuna tema teadis, et on olemas selline geniaalne vidin, kuhu saab tableti 'vangistada' ja mis selle siis kenasti pooleks lõikab, võttis ta heaks selle mulle saata :D (Tabletilõikur on see heleroheline asi kahe kollase vahel - püüan seda paremini pildistada ükskord.)
Seda mulle saates pani ta hulga meeliülendavaid asjakesi kaasa.
Nii nii nii armas! :)
Ma pole elu sees nii üllatusterohket karpi avanud.
Hakkasin kohe mõtlema, et tahaks ise ka kellelegi sellist üllatust teha, aga nende inimeste arv kasvas ruttu üle minu loendamisvõime :D Näiteks - nii tore oleks kinkida midagi kõigile neile, kes meie peret kõige raskemal ajal aitasid. Mõtlen teie peale sageli ja kannan suurt tänutunnet hinges!
Mõtlen, et... kui meil poleks tekkinud sellist hädist olukorda, poleks ma kunagi teada saanud, kui palju inimesed hoolivad! See on nii tore ja hämmastab mind siiamaani!
Siiski siiski - otsustasin, et katan sellesama, mulle nii palju rõõmu toonud kasti ilusa paberiga ja teen sellest VT jaoks väikeste üllatuskingituste karbi. Et kui kleepsulehte või väikest märkmikku või seepi eraldi kinkides on väike rõõmukene, siis kogu see pudulasu eraldi paberitesse pakitult suures karbis toob pikaks ajaks rõõmsat säutsumist! :)
Ma mõtlen, et kogun pisikesi armsaid asju terve aasta vältel ja kingin siis sünnipäevaks!
Vennatütardele tahaks küll ka kindlasti sellised karbid teha, samuti vennanaisele, oijah! Võibolla veidi väiksemad siis ikka...........
Ma mõtlen, et kui mõni emme veel on oma panga-arve tasakaalus hoidmise pärast murelik, siis 3-5 euro eest midagi iga kuu osta ehk ikka saab, ja nii juba tulebki 'palju rõõmu sünnipäevaks'. Et - tehke ka! :)
Pakkige kohe ära, siis aasta pärast on endal ka põnev vaadata ja imetleda! :D
Ja iga asja eraldi välja harutamine on millegipärast hästi palju lahedam kogu kupatuse ühe pilguga haaramisest!
Harutasime neid kinke VT'ga koos paberitest välja ja kui kõik oli päevavalgele toodud, siis ta imestas:
"Kuidas ta /saatja/ sind nii hästi tunneb?"
Paistab, et blogi kaudu on ikkagi võimalik inimest tunda, kuigi ma tean ühte inimest, kes on veendunud, et blogijad valetavad hullemini kui poliitikud :D
Ja täna hommikul sain veel ühe kirja, mis kandis hoolivusest ja inimarmastusest sündinud kingituse meieni, mis kustutab paraja portsu muret.
Elu on tõesti armastuse ookean :)
Ma hakkasin juba mõtlema, et mis mind veel homme ees võib oodata, kui Universum oma suurest lahkusest meid märganud ja heldelt toetama on asunud, aga kõige aplamal hetkel meenus mulle, et alustas VT, kui üleeile hommikul minu voodisse puges, kaasas selline kingikotikene:
Olin talle eelmisel päeval ostnud paki Skittles'i komme ja ise võtsin igast värvist ühe, aga ta nägi, et need mulle maitsesid ja pani potsaku minu jaoks kõrvale, ning kinkis selle koos kaardi ja paberist lillega!
No tõesti - kingitusi sajab, nii et hoia piip ja prillid :D
Oshol on selline meditatsioon, et sisse hingates kujutled, et hingad sisse universumi armastust, ja välja hingates puhud maailma ja inimestesse-seal-sees omaenda armastust. Ja täna mulle tundub, et teistmoodi hingata on ülepea võimatu :D
Igatahes - tänan teid kõiki, kes te seda siin praegu loete ja soovin, et te kogeksite sedasama armastust, rõõmu ja küllust! Muahh!
Eks ma ise olin õhtul selle endale ärkamise puhuks nina alla sättinud.
Nagu lapsed teevad, kui nad ei raatsi unekski oma uuest kingist lahkuda...
Sellise imearmsa, pildil küll juba rüüstatud paki sain ühelt kaugelviibivalt lugejalt :)
Ta luges mu postitust tablettide lõikamise kohta ja kuna tema teadis, et on olemas selline geniaalne vidin, kuhu saab tableti 'vangistada' ja mis selle siis kenasti pooleks lõikab, võttis ta heaks selle mulle saata :D (Tabletilõikur on see heleroheline asi kahe kollase vahel - püüan seda paremini pildistada ükskord.)
Seda mulle saates pani ta hulga meeliülendavaid asjakesi kaasa.
Nii nii nii armas! :)
Ma pole elu sees nii üllatusterohket karpi avanud.
Hakkasin kohe mõtlema, et tahaks ise ka kellelegi sellist üllatust teha, aga nende inimeste arv kasvas ruttu üle minu loendamisvõime :D Näiteks - nii tore oleks kinkida midagi kõigile neile, kes meie peret kõige raskemal ajal aitasid. Mõtlen teie peale sageli ja kannan suurt tänutunnet hinges!
Mõtlen, et... kui meil poleks tekkinud sellist hädist olukorda, poleks ma kunagi teada saanud, kui palju inimesed hoolivad! See on nii tore ja hämmastab mind siiamaani!
Siiski siiski - otsustasin, et katan sellesama, mulle nii palju rõõmu toonud kasti ilusa paberiga ja teen sellest VT jaoks väikeste üllatuskingituste karbi. Et kui kleepsulehte või väikest märkmikku või seepi eraldi kinkides on väike rõõmukene, siis kogu see pudulasu eraldi paberitesse pakitult suures karbis toob pikaks ajaks rõõmsat säutsumist! :)
Ma mõtlen, et kogun pisikesi armsaid asju terve aasta vältel ja kingin siis sünnipäevaks!
Vennatütardele tahaks küll ka kindlasti sellised karbid teha, samuti vennanaisele, oijah! Võibolla veidi väiksemad siis ikka...........
Ma mõtlen, et kui mõni emme veel on oma panga-arve tasakaalus hoidmise pärast murelik, siis 3-5 euro eest midagi iga kuu osta ehk ikka saab, ja nii juba tulebki 'palju rõõmu sünnipäevaks'. Et - tehke ka! :)
Pakkige kohe ära, siis aasta pärast on endal ka põnev vaadata ja imetleda! :D
Ja iga asja eraldi välja harutamine on millegipärast hästi palju lahedam kogu kupatuse ühe pilguga haaramisest!
Harutasime neid kinke VT'ga koos paberitest välja ja kui kõik oli päevavalgele toodud, siis ta imestas:
"Kuidas ta /saatja/ sind nii hästi tunneb?"
Paistab, et blogi kaudu on ikkagi võimalik inimest tunda, kuigi ma tean ühte inimest, kes on veendunud, et blogijad valetavad hullemini kui poliitikud :D
 |
| eile õhtul, poole lahtipakkimise peal... |
 |
| ülevalgustatud must vegan seep |
 |
| alavalgustatud maailma parandamise seep :) |
Ja täna hommikul sain veel ühe kirja, mis kandis hoolivusest ja inimarmastusest sündinud kingituse meieni, mis kustutab paraja portsu muret.
Elu on tõesti armastuse ookean :)
Ma hakkasin juba mõtlema, et mis mind veel homme ees võib oodata, kui Universum oma suurest lahkusest meid märganud ja heldelt toetama on asunud, aga kõige aplamal hetkel meenus mulle, et alustas VT, kui üleeile hommikul minu voodisse puges, kaasas selline kingikotikene:
No tõesti - kingitusi sajab, nii et hoia piip ja prillid :D
Oshol on selline meditatsioon, et sisse hingates kujutled, et hingad sisse universumi armastust, ja välja hingates puhud maailma ja inimestesse-seal-sees omaenda armastust. Ja täna mulle tundub, et teistmoodi hingata on ülepea võimatu :D
Igatahes - tänan teid kõiki, kes te seda siin praegu loete ja soovin, et te kogeksite sedasama armastust, rõõmu ja küllust! Muahh!
kolmapäev, 25. juuni 2014
Ära sodi!
Võtsin raamatukogust neitsilikult läikiva ja painutamata raamatu (Gregg Braden "Fraktaalne aeg"), kuid kui lugema hakkasin, nägin et terve raamat - kaasa arvatud sissejuhatus - oli niimoodi markeriga ära märgitud:
Tahan lihtsalt öelda, et - kui keegi arvab, et ta on sellega järgmistele lugejatele pool tööd ära teinud, siis nii see pole! Teise inimese poolt ära märgitud teksti on palju raskem lugeda ja mitte keegi pole selle eest tänulik.
Kuna roheline marker siin on nii värske ja mahlakas :D, mõtlen, et küllap inimesel oli vaja lihtsalt millegi peal seda kasutada... Tean seda tunnet! :) Aga võõraste raamatute sodimine on ikkagi huligaansus ja selle eest peaks saama ata-ata!
VT ka turtsub ülimalt pahandatuna - kuigi tema ei pea seda lugema! :D
Loen IKKA VEEL seda raamatuportsu, mis ma VT laagrissemineku ajaks võtsin :D
Tahan lihtsalt öelda, et - kui keegi arvab, et ta on sellega järgmistele lugejatele pool tööd ära teinud, siis nii see pole! Teise inimese poolt ära märgitud teksti on palju raskem lugeda ja mitte keegi pole selle eest tänulik.
Kuna roheline marker siin on nii värske ja mahlakas :D, mõtlen, et küllap inimesel oli vaja lihtsalt millegi peal seda kasutada... Tean seda tunnet! :) Aga võõraste raamatute sodimine on ikkagi huligaansus ja selle eest peaks saama ata-ata!
VT ka turtsub ülimalt pahandatuna - kuigi tema ei pea seda lugema! :D
Loen IKKA VEEL seda raamatuportsu, mis ma VT laagrissemineku ajaks võtsin :D
teisipäev, 24. juuni 2014
Nutikad lahendused
Kel vähe ruumi, sel peab olema rohkelt leidlikkust:
Võib tunduda, et nüüd ei saa raamatuid kätte,
aga kui sageli me ikka enamikku oma raamatutest üle loeme?...
Tore assortii serveerituna jääkuubikurestis:
Maitsetaimed ja oliivõli jääkuubikurestiga külmikusse:
esmaspäev, 23. juuni 2014
Olematud inimkaotused
Mõned kuud tagasi lõpetasin tiheda ja mulle juba ammugi koormavaks muutunud kirjavahetuse ühe sõbrannaga. Oma viimases kirjas lubasin, et mäletan teda elu lõpuni, aga - eile meenus mulle äkitselt, et kuigi ta oli umbes kümme aastat osa mu igapäevasest elust, pole ma talle pärast seda pea üldse mõelnud.
Ja loomulikult nägin ma teda selle peale kohe unes.
Nägin, et avasin oma blogipostituste lehe, kus oli uus draft, või mustand. Ja see oli kiri temalt. (Tema e-aadressi olin ma ammu blokeerinud ja teadsin seda ka unes.) Avasin selle kirja ja kohe oligi ta mu kõrval. Rääkis ise, mis kirjas oli - et ta loodab, et ma olen oma kohatust emotsioneerimisest üle saanud ja võime jälle suhelda nagu normaalsed inimesed :D, ja edasi juba tuligi argine jutt tema päevadest ja elust viimasel ajal...
Küsisn vapustatult, et kuidas ta mu blogiparooli teada sai?
Ja tema ütles hästi rahulikult, et ta lihtsalt palus jumalalt, et too teeks talle teatavaks minu blogiparooli, ja kohe tuligi vastus "666kukkurkuradit" /selle koha peal ütles ta tegelikult õige parooli/.
Olin täiesti rabatud! :D
Mina teda eriti spirituaalseks inimeseks ei pea, aga kui tal on selline otsetee jumala abi juurde, siis pean tema olemuse võibolla ümber hindama, mõtlesin ma omaette.
Aga see toob mind jälle ühe teema juurde, mis päris sageli mu peas mõlgub.
Nimelt, ma kardan, et ma ei oska kedagi leinata, kui nad surema peaksid.
Ainsad lähedased, kelle olen kaotanud, on üks sõber, vanaema ja kaks vanaisa, ja vähemalt sõbra puhul, kes oli ju noor mees, mõtlesin, et see on tõsine ja kurb asi, süütasin küünla ja soovisin tema hingele edukat rännakut, aga ei muud. Teiste puhul mõtlesin lihtsalt, et - ah või nii on lood! Ma pole kunagi kellegi surma pärast nutnud. Ja aeg-ajalt mõtlen ma murega sellele, et kui sureb keegi mu südamele kallis inimene - äkki mul ikka pole kurb meel? See oleks kuidagi... ebaloomulik. Küllap on asi selles, et ma näen surma ainult positiivses valguses. Ma mõtlen, et kellegi surm võib elusad inimesed hätta jätta, aga surnule endale on surm hea - saab natukenegi puhata.
Saan aru, et on üsna kohatu niimoodi tunda, aga teisiti ma ei oska.
Nati piinlik on ikkagi sellele mõelda...
Loodan, et keegi nii pea ei sure, nii et ma ei pea oma 'kiindumatusega' silmitsi seisma :D
---
Lisatud järgmise päeva hommikul.
Teen täna hommikul Facebooki lahti ja mis ma näen - sõber, kellele küünla süütamisest eile rääkisin, surigi eile, 7 aastat tagasi. FBs oli tema mälestuseks tekst, mida jagas mu poolvend I.
Alateadvus mäletab ikka kõike!...
Ja loomulikult nägin ma teda selle peale kohe unes.
Nägin, et avasin oma blogipostituste lehe, kus oli uus draft, või mustand. Ja see oli kiri temalt. (Tema e-aadressi olin ma ammu blokeerinud ja teadsin seda ka unes.) Avasin selle kirja ja kohe oligi ta mu kõrval. Rääkis ise, mis kirjas oli - et ta loodab, et ma olen oma kohatust emotsioneerimisest üle saanud ja võime jälle suhelda nagu normaalsed inimesed :D, ja edasi juba tuligi argine jutt tema päevadest ja elust viimasel ajal...
Küsisn vapustatult, et kuidas ta mu blogiparooli teada sai?
Ja tema ütles hästi rahulikult, et ta lihtsalt palus jumalalt, et too teeks talle teatavaks minu blogiparooli, ja kohe tuligi vastus "666kukkurkuradit" /selle koha peal ütles ta tegelikult õige parooli/.
Olin täiesti rabatud! :D
Mina teda eriti spirituaalseks inimeseks ei pea, aga kui tal on selline otsetee jumala abi juurde, siis pean tema olemuse võibolla ümber hindama, mõtlesin ma omaette.
Aga see toob mind jälle ühe teema juurde, mis päris sageli mu peas mõlgub.
Nimelt, ma kardan, et ma ei oska kedagi leinata, kui nad surema peaksid.
Ainsad lähedased, kelle olen kaotanud, on üks sõber, vanaema ja kaks vanaisa, ja vähemalt sõbra puhul, kes oli ju noor mees, mõtlesin, et see on tõsine ja kurb asi, süütasin küünla ja soovisin tema hingele edukat rännakut, aga ei muud. Teiste puhul mõtlesin lihtsalt, et - ah või nii on lood! Ma pole kunagi kellegi surma pärast nutnud. Ja aeg-ajalt mõtlen ma murega sellele, et kui sureb keegi mu südamele kallis inimene - äkki mul ikka pole kurb meel? See oleks kuidagi... ebaloomulik. Küllap on asi selles, et ma näen surma ainult positiivses valguses. Ma mõtlen, et kellegi surm võib elusad inimesed hätta jätta, aga surnule endale on surm hea - saab natukenegi puhata.
Saan aru, et on üsna kohatu niimoodi tunda, aga teisiti ma ei oska.
Nati piinlik on ikkagi sellele mõelda...
Loodan, et keegi nii pea ei sure, nii et ma ei pea oma 'kiindumatusega' silmitsi seisma :D
---
Lisatud järgmise päeva hommikul.
Teen täna hommikul Facebooki lahti ja mis ma näen - sõber, kellele küünla süütamisest eile rääkisin, surigi eile, 7 aastat tagasi. FBs oli tema mälestuseks tekst, mida jagas mu poolvend I.
Alateadvus mäletab ikka kõike!...
Pool aastat hiljem...
Kui talvise pööripäeva ajal võib tähistada 'valguse võitu pimeduse üle', siis suvine pööripäev täidab mind nukrusega. Mõnelgi aastal - näiteks kooli ajal - pole suve tunne veel õieti tekkinudki, kui juba pead arvestama sellega, et päevad hakkavad tasapisi lühemaks jääma. Pimeduse võit valguse üle?
Viimasel ajal olen mitmelt poolt lugenud, et valges magavad inimesed hakkavad kaalu koguma...
Noh, võibolla mulle sellepärast meeldibki valges (ja lausa päikeselaigus) magada, et lisakilod kuluvad mulle ära :)
Tegelikult olengi viimastel nädalatel pisitasa juurde võtnud ja kaalun juba 44 kilo :)
Juhtub, et ma lihtsalt naeratan omaette ja patsutan ennast sõbralikult, tunnustamiseks :D
Aga on veel midagi, mis mul pea hetkekski meelest ei lähe; midagi head, mida tähistada: Mehe insuldist on pool aastat möödas. See tähendab, et paranemisimesid enam eriti loota pole ja nii nagu ta praegu on, enam vähem selliseks ta jääb. Ja nii on isegi väga hästi!
Kuigi VT pole nõus Mehega kusagile minema, kuna häbeneb Issi lonkamist ja mõnikord segadusesolekut, jätab Mees sõpradele mulje, et kõik ongi korras. Muidugi ta ka võtab end väga kokku, kui räägib sõprade-tuttavatega ja väsib väga ära. Ta pingutab praegu endisest palju rohkem. Leian, et see on mehelik :), ja tunnustan teda selle eest.
Just mööduski tal raske töine nädalavahetus...
Olen hakanud teda ja VT'd kallistama ja paitama lohutust ja lõdvestust mõttes käega laiali jagades...
Ma pole küll mingit reiki-pühitsust saanud, aga loodan ikka, et see töötab veelgi hinge toitvamalt kui tavaline pai, mis on ju ka väga hea mõjuga. Vähemalt minu kallid tahavad küll väga kaisus olla ja pai saada :)
Töödest veel nii palju, et enne insulti tegeles Mees-Kriimsilm 5 ametiga, millest vaid üks tõi sisse üle 200 euro kuus. Nüüd on alles jäänud 2 ametit. Mees on väga pettunud, kuid... poleks vaja olla. Usun, et talle on niigi vastu tuldud ja olen väga tänulik... On selge, et kus tuleb vähegi täpse sõnastusega olla või esinduslik välja näha, ei saa kasutada lonkavat inimest, kes vahel arusaamatult räägib ja kelle nägu ei pruugi kontrollile alluda. Lisaks on tema reaktsioonikiirus kõvasti vähenenud, ja kuulmine-arusaamine samuti.
Sellegipoolest on ta seesama inimene!
Paljud muutuvad ränga terviserikke järel virilamaks või tusasemaks, isegi kiuslikumaks - Mees aga on ikka sama reibas ja rõõmus :) Ta on Koera aastal sündinud ja nüüd meenutabki ta mulle koera :D, ta on alati rõõmus ja õhinas, alati valmis suhtlema ja pai saama :) Jälle - kui ma tema peale mõtlen, siis naeratan, ja leian, et mul ja meil on väga hästi läinud :)
Kõrgemad instantsid, kes võiksid me elu arve arestimisega hapumaks teha, pole meist ka välja teinud...
Eks nad kunagi teevad, aga oleme juba harjuda jõudnud selle mõttega ja praegu naudime kõike mitmekordselt :)
Kõik on minu ennustustest nii palju paremini läinud... olen tõesti õnnelik!
---
ah, tegin siin väheke tõlkimist Mehe jaoks ja meenus, et üks asi, millest kindlasti tahtsin rääkida, jäi rääkimata.
Nimelt - paar päeva tagasi rääkisime Mehega põhjalikult sellest, kuidas ta tahtis ravi pooleli jätta ja haiglast koju tulla.
Ja kuidas ta kodus ei tahtnud treenida ja mina ei tahtnud kädistades nõuda vaid jätsin ta rahule/rahusse.
Ma nimelt uskusin, et tunnen teda niipalju, et tean, et see polnud haige aju jutt, vaid ta ongi selline inimene.
Ja nüüd saan kindlalt öelda, et mul oli õigus.
Mehe seisukoht nüüd on, et ma tegin õigesti, et ma ta pikemaks haiglasse jätsin ja ta taastusravi lõpuni tegema veensin, KUID tal oleks kodus ka hea olnud ja ta poleks oluliselt kehvemini sellest kõigest välja tulnud.
Ehk - tagantjärele vaadates oleks mõlemad valikud (haiglas vs kodus) tema jaoks head olnud, aga ta mõistab, et minu südametunnistuse jaoks oli parem, et ta oli professionaalide hoole all.
Mõned inimesed vajavad ärgitamist ja on hiljem selle eest tänulikud, aga Mees on alati olnud selline, et teisi kuulab ainult siis, kui tal on ükskõik või ta ise pole kindel. Kui ta teab, mida ta tahab, siis teiste soov teda ümber mõtlema panna ainult tüütab teda. Ja tavaliselt ta teab mida ta tahab ja muide - tal on tavaliselt ka õigus! See tuleb tagant järele välja. Olen õppinud, et peaksin teda usaldama, isegi kui see minu loogikale vastu käib. Ta teab kuidagi... Nii lähebki, nagu ta ütleb. Isegi kui mulle tundub, et ta ajab hullu juttu, pean tagant järele tunnistama, et imelik küll, aga läkski nii, nagu ta pakkus. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb! :D
Viimasel ajal olen mitmelt poolt lugenud, et valges magavad inimesed hakkavad kaalu koguma...
Noh, võibolla mulle sellepärast meeldibki valges (ja lausa päikeselaigus) magada, et lisakilod kuluvad mulle ära :)
Tegelikult olengi viimastel nädalatel pisitasa juurde võtnud ja kaalun juba 44 kilo :)
Juhtub, et ma lihtsalt naeratan omaette ja patsutan ennast sõbralikult, tunnustamiseks :D
Aga on veel midagi, mis mul pea hetkekski meelest ei lähe; midagi head, mida tähistada: Mehe insuldist on pool aastat möödas. See tähendab, et paranemisimesid enam eriti loota pole ja nii nagu ta praegu on, enam vähem selliseks ta jääb. Ja nii on isegi väga hästi!
Kuigi VT pole nõus Mehega kusagile minema, kuna häbeneb Issi lonkamist ja mõnikord segadusesolekut, jätab Mees sõpradele mulje, et kõik ongi korras. Muidugi ta ka võtab end väga kokku, kui räägib sõprade-tuttavatega ja väsib väga ära. Ta pingutab praegu endisest palju rohkem. Leian, et see on mehelik :), ja tunnustan teda selle eest.
Just mööduski tal raske töine nädalavahetus...
Olen hakanud teda ja VT'd kallistama ja paitama lohutust ja lõdvestust mõttes käega laiali jagades...
Ma pole küll mingit reiki-pühitsust saanud, aga loodan ikka, et see töötab veelgi hinge toitvamalt kui tavaline pai, mis on ju ka väga hea mõjuga. Vähemalt minu kallid tahavad küll väga kaisus olla ja pai saada :)
Töödest veel nii palju, et enne insulti tegeles Mees-Kriimsilm 5 ametiga, millest vaid üks tõi sisse üle 200 euro kuus. Nüüd on alles jäänud 2 ametit. Mees on väga pettunud, kuid... poleks vaja olla. Usun, et talle on niigi vastu tuldud ja olen väga tänulik... On selge, et kus tuleb vähegi täpse sõnastusega olla või esinduslik välja näha, ei saa kasutada lonkavat inimest, kes vahel arusaamatult räägib ja kelle nägu ei pruugi kontrollile alluda. Lisaks on tema reaktsioonikiirus kõvasti vähenenud, ja kuulmine-arusaamine samuti.
Sellegipoolest on ta seesama inimene!
Paljud muutuvad ränga terviserikke järel virilamaks või tusasemaks, isegi kiuslikumaks - Mees aga on ikka sama reibas ja rõõmus :) Ta on Koera aastal sündinud ja nüüd meenutabki ta mulle koera :D, ta on alati rõõmus ja õhinas, alati valmis suhtlema ja pai saama :) Jälle - kui ma tema peale mõtlen, siis naeratan, ja leian, et mul ja meil on väga hästi läinud :)
Kõrgemad instantsid, kes võiksid me elu arve arestimisega hapumaks teha, pole meist ka välja teinud...
Eks nad kunagi teevad, aga oleme juba harjuda jõudnud selle mõttega ja praegu naudime kõike mitmekordselt :)
Kõik on minu ennustustest nii palju paremini läinud... olen tõesti õnnelik!
---
ah, tegin siin väheke tõlkimist Mehe jaoks ja meenus, et üks asi, millest kindlasti tahtsin rääkida, jäi rääkimata.
Nimelt - paar päeva tagasi rääkisime Mehega põhjalikult sellest, kuidas ta tahtis ravi pooleli jätta ja haiglast koju tulla.
Ja kuidas ta kodus ei tahtnud treenida ja mina ei tahtnud kädistades nõuda vaid jätsin ta rahule/rahusse.
Ma nimelt uskusin, et tunnen teda niipalju, et tean, et see polnud haige aju jutt, vaid ta ongi selline inimene.
Ja nüüd saan kindlalt öelda, et mul oli õigus.
Mehe seisukoht nüüd on, et ma tegin õigesti, et ma ta pikemaks haiglasse jätsin ja ta taastusravi lõpuni tegema veensin, KUID tal oleks kodus ka hea olnud ja ta poleks oluliselt kehvemini sellest kõigest välja tulnud.
Ehk - tagantjärele vaadates oleks mõlemad valikud (haiglas vs kodus) tema jaoks head olnud, aga ta mõistab, et minu südametunnistuse jaoks oli parem, et ta oli professionaalide hoole all.
Mõned inimesed vajavad ärgitamist ja on hiljem selle eest tänulikud, aga Mees on alati olnud selline, et teisi kuulab ainult siis, kui tal on ükskõik või ta ise pole kindel. Kui ta teab, mida ta tahab, siis teiste soov teda ümber mõtlema panna ainult tüütab teda. Ja tavaliselt ta teab mida ta tahab ja muide - tal on tavaliselt ka õigus! See tuleb tagant järele välja. Olen õppinud, et peaksin teda usaldama, isegi kui see minu loogikale vastu käib. Ta teab kuidagi... Nii lähebki, nagu ta ütleb. Isegi kui mulle tundub, et ta ajab hullu juttu, pean tagant järele tunnistama, et imelik küll, aga läkski nii, nagu ta pakkus. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb! :D
laupäev, 21. juuni 2014
Oil of hurray
Kusagil kaks või poolteist kuud tagasi ma rääkisin, et hakkasin tegema seda ennemuistset ajurveeda puhastusprotseduuri õliga, mida nimetatakse oil pulling'uks. Kui keegi teab sellel eestikeelset nimetust, võib hõikuda! :)
Protseduur ise on lihtne: võtad supilusikatäie õli suhu ja hoiad seda seal 20 minutit, vahepeal loksutades. Ja see tõmbab keele kaudu mürke kehast välja - idee poolest.
Üldiselt mul pole väga häid kogemusi rahvaravi ja muude 'veidrustega'.
Tavaliselt need võtavad kaua aega, nõuavad ebameeldivat ja tüütut mökerdamist ning positiivset tulemust pole.
Mäletan, kui munaga pead pesin... Muna oli külm, hais kohutav ja juuksed küll puhtaks ei läinud :D
Äärmiselt traumeeriv kogemus! :D
Siis proovisn ihupiima asemel nahka beebiõliga võiata - kipitas, ärritas nahka. See oli Johnsonite beebiõli lavendliga ja nüüd on see mul esikus, et jalatseid läikima lüüa...
Oil pullingut alustasin kõige populaarsemaga - kookosõliga.
See oli tahke ja natuke imal... ebameeldiv oli seda rasvatükki suus sulatada.
Lugesin veel asja kohta ja proovisin ka mandliõliga ning see tundus ok.
Ja imedeime - see tõesti töötab!
Mul jäid mõned hommikud vahele ka, kuid nüüdseks olen ikkagi jõudnud sinnamaale, et
1. suus on ärgates nii puhas maitse, et pole kiiret ei hambaid pesema ega õliga pullima;
2. kui kohusetundest või lihtsalt soovist järjepidev olla ikka selle pullimise ette võtan, siis on õli pealt näha, et vajadust selle järele polnud.
Nimelt, kui keel on suus kibe ja siis õli suus hoiad, on õli pärast muutunud paksuks ja valgeks. Kardan, et läbipaistva-valkja kookosõli pealt pole see nii hästi näha, aga iga kollaka õli pealt on: õli sisse tekivad paksud valged viirud või muutub lausa kogu õli valgeks mütakaks. Kui aga suu (ja keha?) on puhas, siis jääb õli selliseks, nagu ta pudelis oli, lihtsalt veidi vesisem - vähese süljega segi.
Kui seda järjest teha, on see korrelatsioon suu puhtuse ja õli puhtuse vahel selgelt näha ja tunda.
Hämmastav!
Igatahes tõsiselt soovitan - eriti minusugustele, kes ei käi ilusasti kord aastas hambaarstil...
Ma ikka mitu aastat tagasi käisin, ja siis seetõttu, et tarkusehammas tuli välja opereerida - ei mahtunud ära.
Mul on ikka veel kaks piimahammast suus ja puha... (nende all lihtsalt pole jäävhambaid, mis nad oleks välja lükanud/kergitanud).
Mandliõlist veel nii palju, et ükskord tõmbasin sääred sellega pärast epileerimist (või depileerimist - ma ei suuda elu sees meelde jätta, mis on mis - igatahes kasutan seda kitkumisaparaati) üle ja - see imendus nii ilusasti ja oli nii mõnus nahal. Nii et mandliõli jääb mulle vannituppa alles - sellega saab kasvõi keset päeva vajadusel keelt ja igemeid (ja organismi?) puhastada ning enam ma ihupiima ka ei osta - kui praegune potsik tühjaks saab, kasutan mandliõli.
Protseduur ise on lihtne: võtad supilusikatäie õli suhu ja hoiad seda seal 20 minutit, vahepeal loksutades. Ja see tõmbab keele kaudu mürke kehast välja - idee poolest.
Üldiselt mul pole väga häid kogemusi rahvaravi ja muude 'veidrustega'.
Tavaliselt need võtavad kaua aega, nõuavad ebameeldivat ja tüütut mökerdamist ning positiivset tulemust pole.
Mäletan, kui munaga pead pesin... Muna oli külm, hais kohutav ja juuksed küll puhtaks ei läinud :D
Äärmiselt traumeeriv kogemus! :D
Siis proovisn ihupiima asemel nahka beebiõliga võiata - kipitas, ärritas nahka. See oli Johnsonite beebiõli lavendliga ja nüüd on see mul esikus, et jalatseid läikima lüüa...
Oil pullingut alustasin kõige populaarsemaga - kookosõliga.
See oli tahke ja natuke imal... ebameeldiv oli seda rasvatükki suus sulatada.
Lugesin veel asja kohta ja proovisin ka mandliõliga ning see tundus ok.
Ja imedeime - see tõesti töötab!
Mul jäid mõned hommikud vahele ka, kuid nüüdseks olen ikkagi jõudnud sinnamaale, et
1. suus on ärgates nii puhas maitse, et pole kiiret ei hambaid pesema ega õliga pullima;
2. kui kohusetundest või lihtsalt soovist järjepidev olla ikka selle pullimise ette võtan, siis on õli pealt näha, et vajadust selle järele polnud.
Nimelt, kui keel on suus kibe ja siis õli suus hoiad, on õli pärast muutunud paksuks ja valgeks. Kardan, et läbipaistva-valkja kookosõli pealt pole see nii hästi näha, aga iga kollaka õli pealt on: õli sisse tekivad paksud valged viirud või muutub lausa kogu õli valgeks mütakaks. Kui aga suu (ja keha?) on puhas, siis jääb õli selliseks, nagu ta pudelis oli, lihtsalt veidi vesisem - vähese süljega segi.
Kui seda järjest teha, on see korrelatsioon suu puhtuse ja õli puhtuse vahel selgelt näha ja tunda.
Hämmastav!
Igatahes tõsiselt soovitan - eriti minusugustele, kes ei käi ilusasti kord aastas hambaarstil...
Ma ikka mitu aastat tagasi käisin, ja siis seetõttu, et tarkusehammas tuli välja opereerida - ei mahtunud ära.
Mul on ikka veel kaks piimahammast suus ja puha... (nende all lihtsalt pole jäävhambaid, mis nad oleks välja lükanud/kergitanud).
Mandliõlist veel nii palju, et ükskord tõmbasin sääred sellega pärast epileerimist (või depileerimist - ma ei suuda elu sees meelde jätta, mis on mis - igatahes kasutan seda kitkumisaparaati) üle ja - see imendus nii ilusasti ja oli nii mõnus nahal. Nii et mandliõli jääb mulle vannituppa alles - sellega saab kasvõi keset päeva vajadusel keelt ja igemeid (ja organismi?) puhastada ning enam ma ihupiima ka ei osta - kui praegune potsik tühjaks saab, kasutan mandliõli.
reede, 20. juuni 2014
Mida näeb šamaan hullumajas - vol 2
Algus SIIN.
Vaimolendid, kes psühhiaatriahaigla patsientide enesetunde nii halvaks tegid, püüdsid tegelikult nendega kontakti luua, et oma sõnum meie maailma tuua. Inimesed, kelle nad olid meediumiks välja valinud, ei saanud aga mingeid õpetusi, kuidas muutuda sillaks kahe maailma vahel, ning olevuste katsed kontakti luua jooksid tühja. Selle tulemusena jäi energeetiline häiritus kestma ja tervendaja sündi ei toimunud, see nurjus.
"Lääne kultuur on püsivalt tervendajate sündi ignoreerinud," teatab dr. Somé. "Selle tulemusena püüavad teise maailma vaimolendid mõjutada nii paljusid inimesi kui vähegi võimalik, lootes lõpuks ikka kellegi tähelepanu haarata. Nad peavad kõvemini pingutama." Hingi tõmbab nende inimeste poole, kelle meeled on ergumad. "Tundlikkus näib neile kutsena," märgib ta.
Need, kelles kujunevad välja niinimetatud vaimsed häired, on tundlikud inimesed, keda Lääne kultuur peab liigtundlikeks (närvihaigeteks / neurootikuteks). Põlisrahvad seda niimoodi ei näe ja selle tulemusel ei pea ka need inimesed end haiglaselt tundlikeks. Lääne "kultuurikihi külluslike väljundite raskus surub nad lihtsalt maadligi," tähendab dr. Somé. Meeletu kiirus, meelte ülekoormamine tohutu stiimulitehulgaga, ja Läänt iseloomustav agressiivne energia on tundlike inimeste jaoks ülekoormav.*
/* Lõigu rõhutamine ja laiendus sulgudes on minupoolne: olgu muu jutuga kuidas on, aga sellega olen küll üsna nõus! Arvan siiski, et mõned vaimsed häired on ikkagi täielikult geenidest, aju füsioloogiast ja -ainevahetusest tingitud haigused. Siiski siiski - mõneti on haige meie maailm, mitte haigeks peetavad inimesed. On asju, millega kohanemist ei tuleks nõuda. Eriti pean silmas seda, kui kirju ja kiire on maailm.
...............Aga siinkohal meenutan jälle ütlust:
Kes on minust aeglasem, on idioot -
kes on minust kiirem, on maniakk! :D
Jah, nii me tunneme... Iga inimene on oma maailmas asjade mõõdupuuks./
Skisofreenia ja võõras energia
Skisofreenia puhul tabab inimest "kujutluste ja informatsiooni voog, mida ta ise kontrollida ei saa," märgib dr. Somé. "Kui selline voog tabab inimest ettevalmistamatult, ja eriti veel juhul kui need kujundid on hirmutavad ja vastuolulised, hakkab inimene märatsema."
Sellises olukorras tuleb esimese asjana eraldada inimese enda energia väljapoolt sisenenud energiatest, kasutades šamanistlikke praktikaid (mida nimetatakse "pühkimiseks"), et viimased inimese aurast välja toimetada. Kui tema energiaväli on puhastatud, ei korja inimene enam välist infovoogu üles ning tal pole enam põhjust olla hirmunud ja ärevil, selgitab dr. Somé.
Seejärel on võimalik aidata inimesel sobituda kontakti luua püüdva hingega, kes teisest ilmast pärit energia abil püüab 'sünnitada' ravitsejat. Selle ettevõtmise blokeerimine loobki probleeme. "Tervendaja energia on kõrge pingega. Kui seda blokeerida, siis see põletab inimese läbi. See on nagu lühiühendus. Juhtmed kärssavad. See ongi põhjus, miks see nii hirmutavalt võib mõjuda ja ma mõistan, miks teie kultuur üritab need inimesed ühiskonnast eraldada. Teil siin nad karjuvad ja kisendavad ning neile tõmmatakse hullusärk selga. See on kurb pilt." Veelkord, šamanistliku lähenemise puhul viiakse energiad omavahel tasakaalu, blokeerumist ei toimu, "juhtmed" ei kärssa ja inimesest võib saada tervendaja, kelleks ta on määratud.
Siinkohal on oluline märkida, et sugugi mitte kõik vaimolendid, kes inimese energiavälja sisenevad, ei tee seda ravitseja loomise eesmärgil. On ka negatiivseid energiaid, mille kohalolek auras pole hea. Neil puhkudel on šamaanidel tavaks need energiad inimese aurast eemaldada, mitte aidata inimesel nende energiatega joonduda / sobituda.
Usun, et tänaseks jälle aitab... :)
allikas: LINK (Earth / We Are One).
Ohhoo, kuulge - see on orkaaniblogi TUHANDES postitus!!! :)
Vaimolendid, kes psühhiaatriahaigla patsientide enesetunde nii halvaks tegid, püüdsid tegelikult nendega kontakti luua, et oma sõnum meie maailma tuua. Inimesed, kelle nad olid meediumiks välja valinud, ei saanud aga mingeid õpetusi, kuidas muutuda sillaks kahe maailma vahel, ning olevuste katsed kontakti luua jooksid tühja. Selle tulemusena jäi energeetiline häiritus kestma ja tervendaja sündi ei toimunud, see nurjus.
"Lääne kultuur on püsivalt tervendajate sündi ignoreerinud," teatab dr. Somé. "Selle tulemusena püüavad teise maailma vaimolendid mõjutada nii paljusid inimesi kui vähegi võimalik, lootes lõpuks ikka kellegi tähelepanu haarata. Nad peavad kõvemini pingutama." Hingi tõmbab nende inimeste poole, kelle meeled on ergumad. "Tundlikkus näib neile kutsena," märgib ta.
Need, kelles kujunevad välja niinimetatud vaimsed häired, on tundlikud inimesed, keda Lääne kultuur peab liigtundlikeks (närvihaigeteks / neurootikuteks). Põlisrahvad seda niimoodi ei näe ja selle tulemusel ei pea ka need inimesed end haiglaselt tundlikeks. Lääne "kultuurikihi külluslike väljundite raskus surub nad lihtsalt maadligi," tähendab dr. Somé. Meeletu kiirus, meelte ülekoormamine tohutu stiimulitehulgaga, ja Läänt iseloomustav agressiivne energia on tundlike inimeste jaoks ülekoormav.*
/* Lõigu rõhutamine ja laiendus sulgudes on minupoolne: olgu muu jutuga kuidas on, aga sellega olen küll üsna nõus! Arvan siiski, et mõned vaimsed häired on ikkagi täielikult geenidest, aju füsioloogiast ja -ainevahetusest tingitud haigused. Siiski siiski - mõneti on haige meie maailm, mitte haigeks peetavad inimesed. On asju, millega kohanemist ei tuleks nõuda. Eriti pean silmas seda, kui kirju ja kiire on maailm.
...............Aga siinkohal meenutan jälle ütlust:
Kes on minust aeglasem, on idioot -
kes on minust kiirem, on maniakk! :D
Jah, nii me tunneme... Iga inimene on oma maailmas asjade mõõdupuuks./
Skisofreenia ja võõras energia
Skisofreenia puhul tabab inimest "kujutluste ja informatsiooni voog, mida ta ise kontrollida ei saa," märgib dr. Somé. "Kui selline voog tabab inimest ettevalmistamatult, ja eriti veel juhul kui need kujundid on hirmutavad ja vastuolulised, hakkab inimene märatsema."
Sellises olukorras tuleb esimese asjana eraldada inimese enda energia väljapoolt sisenenud energiatest, kasutades šamanistlikke praktikaid (mida nimetatakse "pühkimiseks"), et viimased inimese aurast välja toimetada. Kui tema energiaväli on puhastatud, ei korja inimene enam välist infovoogu üles ning tal pole enam põhjust olla hirmunud ja ärevil, selgitab dr. Somé.
Seejärel on võimalik aidata inimesel sobituda kontakti luua püüdva hingega, kes teisest ilmast pärit energia abil püüab 'sünnitada' ravitsejat. Selle ettevõtmise blokeerimine loobki probleeme. "Tervendaja energia on kõrge pingega. Kui seda blokeerida, siis see põletab inimese läbi. See on nagu lühiühendus. Juhtmed kärssavad. See ongi põhjus, miks see nii hirmutavalt võib mõjuda ja ma mõistan, miks teie kultuur üritab need inimesed ühiskonnast eraldada. Teil siin nad karjuvad ja kisendavad ning neile tõmmatakse hullusärk selga. See on kurb pilt." Veelkord, šamanistliku lähenemise puhul viiakse energiad omavahel tasakaalu, blokeerumist ei toimu, "juhtmed" ei kärssa ja inimesest võib saada tervendaja, kelleks ta on määratud.
Siinkohal on oluline märkida, et sugugi mitte kõik vaimolendid, kes inimese energiavälja sisenevad, ei tee seda ravitseja loomise eesmärgil. On ka negatiivseid energiaid, mille kohalolek auras pole hea. Neil puhkudel on šamaanidel tavaks need energiad inimese aurast eemaldada, mitte aidata inimesel nende energiatega joonduda / sobituda.
Usun, et tänaseks jälle aitab... :)
allikas: LINK (Earth / We Are One).
Ohhoo, kuulge - see on orkaaniblogi TUHANDES postitus!!! :)
kolmapäev, 18. juuni 2014
Mida näeb šamaan hullumajas?
Tu-tu-tu-tu-tuvikesed, ma ei ürita teid veelgi enam leili ajada järjekordse hullutava tekstiga :D
Lugesin seda vist pühapäeval ja juba siis mõtlesin, et tõlgiks selle oma blogi jaoks ära, sest minu meelest oli väga huvitav. Leidsin selle oma Õe FB seinalt. Ja Õde jõuab täna Eestisse, nii et... tundub sobilik selle tõlkega täna alustada :)
Te ärge laske end häirida, eks!
---
šAMANISTLIK ARUSAAM VAIMSETEST HÄIRETEST
šamanistliku nägemuse kohaselt annavad vaimsed häired märku "ravitseja sünnist," selgitab Malidoma Patrice Somé. Nii on vaimsed häired omamoodi spirituaalsed hädaolukorrad, spirituaalsed kriisid, millega toime tulemiseks on kindlad võtted, mis aitavad "hiileril" sündida.
Seda, mida Lääs peab vaimuhaiguseks, tervitab dagara rahvas kui "häid uudiseid teisest ilmast". Kriisi läbi tegev inimene on valitud vaimolendite sõnimitoojaks hingede maailmast. "Vaimsed- ja igat laadi käitumishäired annavad märku sellest, et kaks omavahel sobimatut energiat on samal väljal kohtunud," selgitab dr. Somé. Kui inimest ei abistata vaimolendite maailmast tulnud energiaga toime tulemisel, siis ongi tagajärjeks sellised häired.
Kui dr. Somé 1980. aastatel doktoriõppe jätkamiseks USAsse tuli, puutus ta kokku ka sellega, kuidas meie maa vaimselt haigete inimestega käitub. Kui kaasõpilane depressioonihooga psühhiaatriahaiglasse suunati, käis dr. Somé teda vaatamas.
"Ma olin äärmiselt šokeeritud. See oli esimene kord, kui ma nägin, mida tehakse siin maal inimestega, kellel on samad sümptomid, mida olen oma küla inimestel märganud." Dr. Somé'd hämmastas, et neid sümptomeid koheldi patoloogiana, mis tuli välja ravida. Tema kultuuris talitati täpselt vastupidi. Vaadates ringi osakonnas, kus mõned olid hullusärkides, mõned rohtudest täiesti uimas, kolmandad kriiskamas, mõtles ta endamisi: "Ah või nõndaviisi koheldakse selles kultuuris inimesi, kelles püüavad avalduda tervendamisvõimed. Milline kaotus! Milline kaotus, et inimene, kelles püüab väljenduda teise maailma vägi, lihtsalt neutraliseeritakse."
Ehk siis - Lääne inimesi pole treenitud paranähtuste ja vaimolendite maailmaga suhtlema või selle avaldumisi isegi märkama. Sensitiivide ja meediumite tegevusel on halb maine. Kui hingede maailma energiad Lääne inimese psüühikas esile tulevad, on inimene nendega toime tulemiseks või isegi nende ära tundmiseks täiesti ette valmistamata ning ei mõista, mis toimub. Tulemuseks on hirm. Kui puudub kontekst ja abi teiselt reaalsuse tasandilt pärit ilmingutega tegelemiseks, tundub inimene tõesti lihtsalt peast segi. Inimene uimastatakse antipsühootikumidega - see aga teeb võimatuks energiate integreerimise, mis võiks need energiad vastu võtnud inimese hinge arendada.
Psühhiaatriahaiglas nägi dr. Somé patsientide läheduses jõlkumas paljusid "olendeid" - "vaimolendeid", kes on enamikule inimestest nähtamatud, kuid keda šamaanid ja selgeltnägijad suudavad näha või tajuda. "Nemad tekitasidki inimeses kriisi," ütleb ta. Talle tundus, et need olendid püüdsid enda poolt meediumiks välja valitud inimeste kehadest ravimeid ja nende mõju välja tõmmata, ning see protsess tekitas inimestes suuri vaevusi. "Olendid käitusid nagu miskitlaadi ekskavaatorid inimese energiaväljas. Nad tegutsesid üpris raevukalt. Inimesed, kelle kallal nad toimetasid, lihtsalt lõugasid," ütles ta. Igatahes ei suutnud ta sellesse keskkonda jääda ja oli sunnitud lahkuma.
Draga kultuuris aitab kogukond inimesel mõlema maailma - teda vallanud hinge maailma ja inimese küla, kogukonna - energiad omavahel lepitada. Siis võib inimene tegutseda sillana kahe maailma vahel: anda elavatele abistavat infot ja pakkudes vajalikku ravi. Niisiis lõppeb hingeline kriis uue ravitseja sünniga. "Teise maailma olendid on meile nagu sponsorid," selgitab dr. Somé. "Sageli on sellisest ühendusest ilmnevad teadmised ja oskused pärit otse teisest ilmast."
(järgneb... arvatavasti... kunagi :D )
Lugu ilmus veebikeskkonnas Earth / We Are One ja kandis nime What a Shaman Sees in A Mental Hospital.
Aitab kah, tänaseks! :)
Lugesin seda vist pühapäeval ja juba siis mõtlesin, et tõlgiks selle oma blogi jaoks ära, sest minu meelest oli väga huvitav. Leidsin selle oma Õe FB seinalt. Ja Õde jõuab täna Eestisse, nii et... tundub sobilik selle tõlkega täna alustada :)
Te ärge laske end häirida, eks!
---
šAMANISTLIK ARUSAAM VAIMSETEST HÄIRETEST
šamanistliku nägemuse kohaselt annavad vaimsed häired märku "ravitseja sünnist," selgitab Malidoma Patrice Somé. Nii on vaimsed häired omamoodi spirituaalsed hädaolukorrad, spirituaalsed kriisid, millega toime tulemiseks on kindlad võtted, mis aitavad "hiileril" sündida.
Seda, mida Lääs peab vaimuhaiguseks, tervitab dagara rahvas kui "häid uudiseid teisest ilmast". Kriisi läbi tegev inimene on valitud vaimolendite sõnimitoojaks hingede maailmast. "Vaimsed- ja igat laadi käitumishäired annavad märku sellest, et kaks omavahel sobimatut energiat on samal väljal kohtunud," selgitab dr. Somé. Kui inimest ei abistata vaimolendite maailmast tulnud energiaga toime tulemisel, siis ongi tagajärjeks sellised häired.
Kui dr. Somé 1980. aastatel doktoriõppe jätkamiseks USAsse tuli, puutus ta kokku ka sellega, kuidas meie maa vaimselt haigete inimestega käitub. Kui kaasõpilane depressioonihooga psühhiaatriahaiglasse suunati, käis dr. Somé teda vaatamas.
"Ma olin äärmiselt šokeeritud. See oli esimene kord, kui ma nägin, mida tehakse siin maal inimestega, kellel on samad sümptomid, mida olen oma küla inimestel märganud." Dr. Somé'd hämmastas, et neid sümptomeid koheldi patoloogiana, mis tuli välja ravida. Tema kultuuris talitati täpselt vastupidi. Vaadates ringi osakonnas, kus mõned olid hullusärkides, mõned rohtudest täiesti uimas, kolmandad kriiskamas, mõtles ta endamisi: "Ah või nõndaviisi koheldakse selles kultuuris inimesi, kelles püüavad avalduda tervendamisvõimed. Milline kaotus! Milline kaotus, et inimene, kelles püüab väljenduda teise maailma vägi, lihtsalt neutraliseeritakse."
Ehk siis - Lääne inimesi pole treenitud paranähtuste ja vaimolendite maailmaga suhtlema või selle avaldumisi isegi märkama. Sensitiivide ja meediumite tegevusel on halb maine. Kui hingede maailma energiad Lääne inimese psüühikas esile tulevad, on inimene nendega toime tulemiseks või isegi nende ära tundmiseks täiesti ette valmistamata ning ei mõista, mis toimub. Tulemuseks on hirm. Kui puudub kontekst ja abi teiselt reaalsuse tasandilt pärit ilmingutega tegelemiseks, tundub inimene tõesti lihtsalt peast segi. Inimene uimastatakse antipsühootikumidega - see aga teeb võimatuks energiate integreerimise, mis võiks need energiad vastu võtnud inimese hinge arendada.
Psühhiaatriahaiglas nägi dr. Somé patsientide läheduses jõlkumas paljusid "olendeid" - "vaimolendeid", kes on enamikule inimestest nähtamatud, kuid keda šamaanid ja selgeltnägijad suudavad näha või tajuda. "Nemad tekitasidki inimeses kriisi," ütleb ta. Talle tundus, et need olendid püüdsid enda poolt meediumiks välja valitud inimeste kehadest ravimeid ja nende mõju välja tõmmata, ning see protsess tekitas inimestes suuri vaevusi. "Olendid käitusid nagu miskitlaadi ekskavaatorid inimese energiaväljas. Nad tegutsesid üpris raevukalt. Inimesed, kelle kallal nad toimetasid, lihtsalt lõugasid," ütles ta. Igatahes ei suutnud ta sellesse keskkonda jääda ja oli sunnitud lahkuma.
Draga kultuuris aitab kogukond inimesel mõlema maailma - teda vallanud hinge maailma ja inimese küla, kogukonna - energiad omavahel lepitada. Siis võib inimene tegutseda sillana kahe maailma vahel: anda elavatele abistavat infot ja pakkudes vajalikku ravi. Niisiis lõppeb hingeline kriis uue ravitseja sünniga. "Teise maailma olendid on meile nagu sponsorid," selgitab dr. Somé. "Sageli on sellisest ühendusest ilmnevad teadmised ja oskused pärit otse teisest ilmast."
(järgneb... arvatavasti... kunagi :D )
Lugu ilmus veebikeskkonnas Earth / We Are One ja kandis nime What a Shaman Sees in A Mental Hospital.
Aitab kah, tänaseks! :)
teisipäev, 17. juuni 2014
MARI METSALLIK "Metshaldja päevik"
Kavatsesin täna hommikul kirjutada meie Metshaldja raamatust ja seda ka veidi kritiseerida - ning üle pika aja ärkasin kerge peavaluga, mis on kiiresti tugevamaks kasvanud. Kas Mari kaitseinglid püüavad mind teovõimetuks teha? :D
Igatahes, võtsin 1500 mg paratsetamooli sisse ja püüan siiski kirjutada... - peamiselt sellepärast, et siis saab täna peavaluga ühele poole :D
Muidu lükkan kirjutamist edasi ja valutan nädal aega pead... :p
Mariga "tutvumise" eest olen tänulik Tikrile, kelle blogrollis oli Mari blog "Elu tahke toiduta".
Tavaliselt ma oma virtuaalsõprade blogrolle ei vaata, sest isver, ma olen juba leitud blogide lugemisega jännis ja pole uusi ja huvitavaid blogisid vaaaajaaaa.
Aga näe!, sinna vaatasin.
Mari oli selle blogi pidamise juba ammu lõpetanud, aga mina lugesin vanu tekste ja nautisin väga.
Lugesin, et Mari on ka Hallo, Kosmoses käinud, kui nii võib öelda :D (ma ei raatsi saatenime jutumärkidesse panna - jääb müstilisem! :p) ja uurisin ka isa käest, kas isa on kuulnud Marist.
Muidugi oli, ja isa luges ka Mari blogi - ilma et ta oleks aru saanud, et see ongi BLOGI.
Igatahes on Mari sestpeale meie kodus ikka jututeemaks olnud, kuigi ma pean ütlema, et minu kiusamiseks nimetab VT teda järjekindlalt: "Ah-See-Pornostaar-Või?" :D
Igatahes, ilma et ma päevade või nüüd isegi nädalate kaupa telekat avaks ja iial telekava loeks, sattusin ma Marile ka telekas pidevalt peale :D - tõesti hämmastav!
Hakkasin mõtlema, kui tore oleks, kui ta oma sõnumid raamatusse paneks ja - paar-kolm nädalat hiljem kuulsin, et raamat on valmis ja tuleb kohe müüki!!! 'o'
Loomulikult soovisin selle endale lausa osta, mitte laenutamas käia...
Raamatus on varasematest esinemistest ja kirjutistest tuttavaid lugusid läbisegi uutega.
Huvitav oli lugeda tema lapsepõlvest, et ta juba lapsena mõtles heledatest ja hallidest olekutest ja mõtetest. Ja kes meist ei tahaks elada maailmas, kus kaotatud sõrme asemele kasvab uus, sääsed ei kiusa, päike paistab pea kohal ja keha valmistab endale kogu vajaliku sooja ilma, et selleks isegi süüa oleks vaja või riideid kanda? Usun ka, et me peaksime söömise ajal keskenduma toidule ja tänule - nii toidab see söök meid paremini. Ka see on tõsi, et me võiksime tänulikumad olla pea igas elu valdkonnas ja vähem endastmõistatavaks pidada oma keha, tervist, sõpru, toitu ja mida kõike veel. Tänu ja tähelepanu - neis on meie kiires maailmas tõepoolest puudus. Ka on võrratu see, kuidas Mari loodust armastab ja sellega ühes elab, taimede ja loomadega räägib ning haldjaid ja ingleid kohtab :)
Tema tahke toiduta eluviis on andnud talle nii tugeva tervise, et ta ujub jääaugus ja peseb end õues külma veega - brrr! :D
Ma olen ikka öelnud, et ma oleksin kindlasti pigem näljas kui külmetaksin, aga näed - Mari ei söö ega külmeta! Oi, kui ihaldusväärne seisund! :)
Kriitikast nii palju, et Mari ütleb, et pole vaja rääkida halbadest asjadest nagu sõjast Ukrainas, ja kui me jagame vastavaid artikleid, siis me pöörame tähelepanu halvale poolele ja seetõttu see halb kasvab. Kuid me teeme seda hoolivusest ju. Kas see siis üldse ei loe? Kas Ukrainal läheb paremini, kui me ei teagi, et seal inimesi tapetakse ja poliitikale keeratakse (sri!)
Ja hoolivast kriitikast ei pääse ka Mari ise, näiteks kas teile ei tundu, et SEDA oleks saanud ilusamini ja hoolivamalt öelda:
Või kas SEE pole hirmutamine:
Sealsamas tunnustan tema julgust nii kategoorilisel moel muistse-traditsioonilise eluviisi eest võidelda. Eks see ole tunnetuse küsimus... ka mina arvan, et naine teostab end kõige paremini ja vajalikumana kodus, kuid annan endale aru, et see on nii ainult selle pärast, et mina juhtumisi teen seda. Ma ei saagi neid asju teisiti tunnetada, kuna minu olemus praeguses elus on selline. Kuid tean, et igaüks otsib seda kohta, kus tema panus on kõige silmapaistvam ja kus ta teeb kõige suurema rõõmuga ja kõige rohkem, ehk kus ta suudab end avaldada. Igaüks otsib seda oma nišši ja õige on.
Julge mõtteavalduse näide:
No vaat, selle ülaltoodud lõigu puhul võiks ka öelda, et selline jutt hirmutab ja kurvastab inimesi, mõningaid.
Samas, mina juhtumisi arvan ka halvasti laboriviljastumistest ja organidoonorlusest. Arvan ka, et ei tohi niimoodi energiatega mängida ja energiakehadest tükke välja hakkida; kardan, et see teeb järgmise kehastuse räbalamaks. Pahameelt tekitav sõnum, muidugi, aga mis teha? Muidugi - sellest ei pea rääkima. Milleks rääkida, kui keegi ei küsi? Ja küsivad ainult need, kellel endal on tugev arvamus :)
Mari elab kaitstult inglite, haldjate ja ükssarvikute maailmas. Kui ta räägib, siis nii pehmelt, et ma ei suuda kujutleda kedagi tema peale solvumas. Selge on see, et ta elab helges maailmas ja oma raamatuga sirutab ta abikäe meie, madalamal ukerdajate poole.
Veel mõned mõtteavaldused:
Mina juhtumisi olen nende lõikudega nõus. Aga - ei saa ju oma varjust üle hüpata. Kui mul pole oskust olla see ilmeline naine ja tõmmata enda poole seda imelist meest, siis tuleb ju leida pere toimimiseks võimalikult hea viis. Nii ongi iga pere täpselt selline nagu saab ja peab. Ma ei saa otsustada täiuslikuks naiseks hakata nagu ma ei saa otsustada mustanahaliseks hakata. Kes usub taassündidesse (nagu Mari ja mina), neil on lihtne - pisitasa, nõks nõksu haaval koged ja õpid ja kunagi ikka - oled nii ideaalne, et leiad selle ideaalse partneri. Ja mõnes mõttes on meil nagunii alati meile ideaalsed partnerid või ideaalne üksindus, aga see läheb juba liiga vuudu-uuduks...
Kui suhted sakivad, siis kogu süü on naistel, sest nemad oma headusega mõjutavad meest. Kui ei mõjuta, siis pole piisavalt head. Aga see pole asi, mille peale solvuda... Areng ju alles käib, eks! Me siin oleme kõik inimesed, mitte inglid või bodhisattvad.
Kuid pean ütlema, et jään huviga ootama, millal Mari omale mehe leiab, ja millise :).
Mulle väga meeldib ka raamat ise oma tahkel, füüsilisel kujul: kõvad kaaned, veidi kollakad lehed ja tumepruun (mitte must!) trükikiri - väga armas!
Olen mõelnud, et see on minu õnn - elada Mariga samal ajal, samal maal, samas keeleruumis...
Igatahes, võtsin 1500 mg paratsetamooli sisse ja püüan siiski kirjutada... - peamiselt sellepärast, et siis saab täna peavaluga ühele poole :D
Muidu lükkan kirjutamist edasi ja valutan nädal aega pead... :p
Mariga "tutvumise" eest olen tänulik Tikrile, kelle blogrollis oli Mari blog "Elu tahke toiduta".
Tavaliselt ma oma virtuaalsõprade blogrolle ei vaata, sest isver, ma olen juba leitud blogide lugemisega jännis ja pole uusi ja huvitavaid blogisid vaaaajaaaa.
Aga näe!, sinna vaatasin.
Mari oli selle blogi pidamise juba ammu lõpetanud, aga mina lugesin vanu tekste ja nautisin väga.
Lugesin, et Mari on ka Hallo, Kosmoses käinud, kui nii võib öelda :D (ma ei raatsi saatenime jutumärkidesse panna - jääb müstilisem! :p) ja uurisin ka isa käest, kas isa on kuulnud Marist.
Muidugi oli, ja isa luges ka Mari blogi - ilma et ta oleks aru saanud, et see ongi BLOGI.
Igatahes on Mari sestpeale meie kodus ikka jututeemaks olnud, kuigi ma pean ütlema, et minu kiusamiseks nimetab VT teda järjekindlalt: "Ah-See-Pornostaar-Või?" :D
Igatahes, ilma et ma päevade või nüüd isegi nädalate kaupa telekat avaks ja iial telekava loeks, sattusin ma Marile ka telekas pidevalt peale :D - tõesti hämmastav!
Hakkasin mõtlema, kui tore oleks, kui ta oma sõnumid raamatusse paneks ja - paar-kolm nädalat hiljem kuulsin, et raamat on valmis ja tuleb kohe müüki!!! 'o'
Loomulikult soovisin selle endale lausa osta, mitte laenutamas käia...
Raamatus on varasematest esinemistest ja kirjutistest tuttavaid lugusid läbisegi uutega.
Huvitav oli lugeda tema lapsepõlvest, et ta juba lapsena mõtles heledatest ja hallidest olekutest ja mõtetest. Ja kes meist ei tahaks elada maailmas, kus kaotatud sõrme asemele kasvab uus, sääsed ei kiusa, päike paistab pea kohal ja keha valmistab endale kogu vajaliku sooja ilma, et selleks isegi süüa oleks vaja või riideid kanda? Usun ka, et me peaksime söömise ajal keskenduma toidule ja tänule - nii toidab see söök meid paremini. Ka see on tõsi, et me võiksime tänulikumad olla pea igas elu valdkonnas ja vähem endastmõistatavaks pidada oma keha, tervist, sõpru, toitu ja mida kõike veel. Tänu ja tähelepanu - neis on meie kiires maailmas tõepoolest puudus. Ka on võrratu see, kuidas Mari loodust armastab ja sellega ühes elab, taimede ja loomadega räägib ning haldjaid ja ingleid kohtab :)
Tema tahke toiduta eluviis on andnud talle nii tugeva tervise, et ta ujub jääaugus ja peseb end õues külma veega - brrr! :D
Ma olen ikka öelnud, et ma oleksin kindlasti pigem näljas kui külmetaksin, aga näed - Mari ei söö ega külmeta! Oi, kui ihaldusväärne seisund! :)
Kriitikast nii palju, et Mari ütleb, et pole vaja rääkida halbadest asjadest nagu sõjast Ukrainas, ja kui me jagame vastavaid artikleid, siis me pöörame tähelepanu halvale poolele ja seetõttu see halb kasvab. Kuid me teeme seda hoolivusest ju. Kas see siis üldse ei loe? Kas Ukrainal läheb paremini, kui me ei teagi, et seal inimesi tapetakse ja poliitikale keeratakse (sri!)
Ja hoolivast kriitikast ei pääse ka Mari ise, näiteks kas teile ei tundu, et SEDA oleks saanud ilusamini ja hoolivamalt öelda:
Tuua laps ilmale linnas, mis on elutu ja surmav, hävingule keskendunud ja sellele määratud, on lapse suhtes kuritegu./Hello, fellow criminals! - wink-wink! /
Või kas SEE pole hirmutamine:
Me võiksime tänada tumedaid jõudusid kui õpetajat, kes annab meile materjali, millega töötada, valikud, et saaksime teha õigeid ja häid otsuseid. Aga kui inimene on eemaldunud Jumalast, muutub ta hoopis ise materjaliks, millega tumedad jõud töötavad.
Sealsamas tunnustan tema julgust nii kategoorilisel moel muistse-traditsioonilise eluviisi eest võidelda. Eks see ole tunnetuse küsimus... ka mina arvan, et naine teostab end kõige paremini ja vajalikumana kodus, kuid annan endale aru, et see on nii ainult selle pärast, et mina juhtumisi teen seda. Ma ei saagi neid asju teisiti tunnetada, kuna minu olemus praeguses elus on selline. Kuid tean, et igaüks otsib seda kohta, kus tema panus on kõige silmapaistvam ja kus ta teeb kõige suurema rõõmuga ja kõige rohkem, ehk kus ta suudab end avaldada. Igaüks otsib seda oma nišši ja õige on.
Julge mõtteavalduse näide:
Riskigrupis on ka ebaloomulikud ja kunstlikud viljastamised, nn katseklaasilapsed, kes viljastatakse väljaspool ema. Nad on energeetiliselt eikellegi lapsed ning selliseid kehasid püüavad olendid teistest maailmadest. Kunstliku viljastamisega toimub hinge kehasse tõmbamine vägivaldselt ning jumaliku unistuse vastaselt. Selliste juhtumite vältimiseks ongi väga oluline hoida puhtust oma kehas ja mõtetes ning tõsta oma sagedust igal võimalikul viisil. Hoiduda ebaloomulikest viljastamistest ning mitte mängida hingedega.
No vaat, selle ülaltoodud lõigu puhul võiks ka öelda, et selline jutt hirmutab ja kurvastab inimesi, mõningaid.
Samas, mina juhtumisi arvan ka halvasti laboriviljastumistest ja organidoonorlusest. Arvan ka, et ei tohi niimoodi energiatega mängida ja energiakehadest tükke välja hakkida; kardan, et see teeb järgmise kehastuse räbalamaks. Pahameelt tekitav sõnum, muidugi, aga mis teha? Muidugi - sellest ei pea rääkima. Milleks rääkida, kui keegi ei küsi? Ja küsivad ainult need, kellel endal on tugev arvamus :)
Mari elab kaitstult inglite, haldjate ja ükssarvikute maailmas. Kui ta räägib, siis nii pehmelt, et ma ei suuda kujutleda kedagi tema peale solvumas. Selge on see, et ta elab helges maailmas ja oma raamatuga sirutab ta abikäe meie, madalamal ukerdajate poole.
Veel mõned mõtteavaldused:
*Naiseliku õrnuse hävitajad on võrdõiguslikkuse pealesurumine, rikkaid mehi otsivate naiste halvustamine, naiste sund astuda suhtes esimesi samme ja isegi ise abieluettepanekuid tegema! Kõik see, mille pärast naisi halvustatakse, on tegelikult sügavalt naiselik. Naised ei peaks end süüdistama ega häbenema nende asjade pärast, sest need on naise loomuses. Samamoodi ei pea mees häbenema, et ta pilku püüavad kõige kaunimad naised, sest meest inspireerib ilu. Naise keha ilu on looduse päevane ja öine salalikkus, päike ja sulahõbedast kuu. Naine otsib alateadlikult rikast meest, kes suudaks tema eest hoolitseda - ta ei otsi selles mehes raha, vaid tajub temast hoovavat külluse loomise energiat. Naised armuvad meestesse, kellega tunnevad end kaitstuna ja kindlana.
*Mees vajab õrna naist, kes vajab mehe kaitset, mis toidaks mehe füüsilist ja vaimset tugevust. Mehe ülesanne on naist kaitsta ja tema eest hoolitseda. Mida võimukam tahab olla naine, seda mehelikumaks ta muutub ka välimuselt, sellistel naistel hakkavad isegi vuntsid kasvama ja nende keha muutub mehelikult tugevaks. Naiselik naine äratab mehes romantilised tunded. Mida vähem on naises naiselikkust ehk mida vähem täidab ta oma jumalikke ülesandeid hoolitseda oma mehe, kodu ja laste eest ning mida rohkem püüab ta olla oma mehega võrdne, seda enam kaovad mehes romantilised tunded. Sel hetkel kaob suhetes tasakaal ja harmoonia, tekivad arusaamatused ja tülid. Mees on juht, ja kui naine võtab mehelt juhtimise, kaotab mees oma autoriteedi ning loomulikud instinktid.
Mina juhtumisi olen nende lõikudega nõus. Aga - ei saa ju oma varjust üle hüpata. Kui mul pole oskust olla see ilmeline naine ja tõmmata enda poole seda imelist meest, siis tuleb ju leida pere toimimiseks võimalikult hea viis. Nii ongi iga pere täpselt selline nagu saab ja peab. Ma ei saa otsustada täiuslikuks naiseks hakata nagu ma ei saa otsustada mustanahaliseks hakata. Kes usub taassündidesse (nagu Mari ja mina), neil on lihtne - pisitasa, nõks nõksu haaval koged ja õpid ja kunagi ikka - oled nii ideaalne, et leiad selle ideaalse partneri. Ja mõnes mõttes on meil nagunii alati meile ideaalsed partnerid või ideaalne üksindus, aga see läheb juba liiga vuudu-uuduks...
Kui suhted sakivad, siis kogu süü on naistel, sest nemad oma headusega mõjutavad meest. Kui ei mõjuta, siis pole piisavalt head. Aga see pole asi, mille peale solvuda... Areng ju alles käib, eks! Me siin oleme kõik inimesed, mitte inglid või bodhisattvad.
Kuid pean ütlema, et jään huviga ootama, millal Mari omale mehe leiab, ja millise :).
*Inimese ülesanne Maal on pidevalt täita end aina suurema koguse valgusega. Kui elame tumedate mõtetega, vähendame enda valgust nii palju kuni me enam ei tunne sidet selle allikaga, Jumalaga. Mida suurem on meie südame ja mõtete puhtus, seda rohkem suurendame endas valguse hulka, kuni lõpuks valgusest täielikult läbi imbume. Me tajume Jumalat sellel määral, kui palju on meis temaga sarnanevaid omadusi. Kui me oleme pigem keskendunud egoismile, ei suuda me Jumalat üldse tajuda, sest meis pole temaga sarnasust.
Mulle väga meeldib ka raamat ise oma tahkel, füüsilisel kujul: kõvad kaaned, veidi kollakad lehed ja tumepruun (mitte must!) trükikiri - väga armas!
Olen mõelnud, et see on minu õnn - elada Mariga samal ajal, samal maal, samas keeleruumis...
esmaspäev, 16. juuni 2014
Väike käbi
Lugesin siin Rosa Liksomi romaani "Kupee nr 6".
Oli selline kõhe jutuke läbi terve Venemaa ja Siberi, Moskvast Ulaanbaatarisse sõitvast rongist, mille magamisvaguni 6. kupees loksusid palju päevi koos 45 aastane vana pätt ja joodik ja noor soomlasest üliõpilasneiu. Mees räägib oma rõvedaid jutte, tüdruk surub hirmu ja solvumispisarad kurku ja käib koridoris rahunemas, kuna vagunisaatja võttis raha küll vastu, aga teise kupeesse kohta ei andnud... Mees muudkui räägib ja joob, tüdruk vaikib, kuulab muusikat, joonistab. Reisi lõpuks on nad - mitte küll sõbrunenud, vist, aga ikkagi kuidagi kokku kuuluma hakanud. Need mehe jutud on sellised, et raamatust loed, et kui kurb ja ilus on see närune elu - aga tegelikult mina oleks ka pinges, kui selline kaaslane satuks paariks nädalaks mu ainsaks kaaslaseks.
VT lappab raamatut, mille olen just lõpetanud, krimpsutab nina roppuste peale ja küsib pooleldi etteheitvalt, pooleldi mõista püüdes: "Mille pärast sulle see raamat meeldib?"
"Noh," alustan mina, "mulle meeldib lugeda sellest, kuidas inimesed on teel, eemal kodust, lahus oma varast ja lähedastest, neil on kas raamat või joonistusblokk, ja nad on ikka nemad ise. Et - isegi kui neilt see raamat ja vihik ära võtta - nad pole sugugi vähem nemad ise."
Kaotan mõttejärje...
Alustan uuesti: "Vaata, kui sa ei tea, mis tulevik toob - ja kuidas sa saadki seda teada? - ja ka su minevik on selline... kahtlane, et... sa ei tea, kas sa saad sealt midagi kaasa võtta, et omale tulevikku ehitada püüda, ja kui saad, kas sa üldse tahad? Et - meil oleme tõesti vaid meie ise, ükskõik kus ja kellega me oleme..."
See ka pole päris see...
Loobun :D
Ei oska...
VT naerab mõnuga ja kiusab: "Väga hästi öeldud! Kas ise mõtlesid välja või õppisid mõnest raamatust pähe?"
:D
Aga jah, raamat meeldis, tõesti-tõesti! :p
Kuna sõit toimus kusagil 1980ndate teisel poolel, siis kuhjaga nõukanostalgiat ka! :)
Siit võiks teha ka sellise järelduse, et ka kõige hullemas sopas võib optimistlikult elada.
Aga ma ei teeks.
On neid, kes elavad ja on neid, kes ei jää ellu. Ka mees ise ütleb, et surm ei saa olla hullem kui elu. Tema valis elu - on selliseid rahmeldisi, kes ei taha vagusi olla! :)
Praegu meenub, et lugesin hiljuti Piret Bristoli "Maailm, mis on hea" kolme raamatut, ja sealne peategelane oli samasugune tüdruk - vahtis ja vaikis suurema osa ajast...
Vaikida mulle meeldib, aga nii, et teine on ikka ka tasa. Kui juba lämisemiseks läheb, siis ma küll vaikselt mujale vaadata ei saa. Ma kas räägiks ka või vähemalt ütleks, et tupsukene, mul tõesti pole tuju - kas sobib, et ma ei kuula ja pööran selja ja mängin omaette viiult?
Oli selline kõhe jutuke läbi terve Venemaa ja Siberi, Moskvast Ulaanbaatarisse sõitvast rongist, mille magamisvaguni 6. kupees loksusid palju päevi koos 45 aastane vana pätt ja joodik ja noor soomlasest üliõpilasneiu. Mees räägib oma rõvedaid jutte, tüdruk surub hirmu ja solvumispisarad kurku ja käib koridoris rahunemas, kuna vagunisaatja võttis raha küll vastu, aga teise kupeesse kohta ei andnud... Mees muudkui räägib ja joob, tüdruk vaikib, kuulab muusikat, joonistab. Reisi lõpuks on nad - mitte küll sõbrunenud, vist, aga ikkagi kuidagi kokku kuuluma hakanud. Need mehe jutud on sellised, et raamatust loed, et kui kurb ja ilus on see närune elu - aga tegelikult mina oleks ka pinges, kui selline kaaslane satuks paariks nädalaks mu ainsaks kaaslaseks.
VT lappab raamatut, mille olen just lõpetanud, krimpsutab nina roppuste peale ja küsib pooleldi etteheitvalt, pooleldi mõista püüdes: "Mille pärast sulle see raamat meeldib?"
"Noh," alustan mina, "mulle meeldib lugeda sellest, kuidas inimesed on teel, eemal kodust, lahus oma varast ja lähedastest, neil on kas raamat või joonistusblokk, ja nad on ikka nemad ise. Et - isegi kui neilt see raamat ja vihik ära võtta - nad pole sugugi vähem nemad ise."
Kaotan mõttejärje...
Alustan uuesti: "Vaata, kui sa ei tea, mis tulevik toob - ja kuidas sa saadki seda teada? - ja ka su minevik on selline... kahtlane, et... sa ei tea, kas sa saad sealt midagi kaasa võtta, et omale tulevikku ehitada püüda, ja kui saad, kas sa üldse tahad? Et - meil oleme tõesti vaid meie ise, ükskõik kus ja kellega me oleme..."
See ka pole päris see...
Loobun :D
Ei oska...
VT naerab mõnuga ja kiusab: "Väga hästi öeldud! Kas ise mõtlesid välja või õppisid mõnest raamatust pähe?"
:D
Aga jah, raamat meeldis, tõesti-tõesti! :p
Kuna sõit toimus kusagil 1980ndate teisel poolel, siis kuhjaga nõukanostalgiat ka! :)
Siit võiks teha ka sellise järelduse, et ka kõige hullemas sopas võib optimistlikult elada.
Aga ma ei teeks.
On neid, kes elavad ja on neid, kes ei jää ellu. Ka mees ise ütleb, et surm ei saa olla hullem kui elu. Tema valis elu - on selliseid rahmeldisi, kes ei taha vagusi olla! :)
Praegu meenub, et lugesin hiljuti Piret Bristoli "Maailm, mis on hea" kolme raamatut, ja sealne peategelane oli samasugune tüdruk - vahtis ja vaikis suurema osa ajast...
Vaikida mulle meeldib, aga nii, et teine on ikka ka tasa. Kui juba lämisemiseks läheb, siis ma küll vaikselt mujale vaadata ei saa. Ma kas räägiks ka või vähemalt ütleks, et tupsukene, mul tõesti pole tuju - kas sobib, et ma ei kuula ja pööran selja ja mängin omaette viiult?
Sõge suhtlus
Minu tilluke lapsekilluke ei kannatanud 6 päeva laagris siiski välja.
Õnneks oli Vend/Onu R oma perega Lõuna-Eesti majas ja neil oligi plaan neljapäeval koju sõita.
Palusin tal teha tiir kaugemale lõunasse ja VT üles noppida.
Hoiatasin VT'd, et ta ilma asjata ei tülitaks Onu V peret, nii et kui nad olid juba autos ütles VT:
"I'm really sorry to bother you but it was my only chance to get out of there."
Ilmselt kõlas see Vend R ja Z arvates liiga melodramaatiliselt, sest nad purskasid naerma :D
Mis siis VT'd ehmatas?
Eelkõige see, et tema oli arvanud, et kuna majutus on mõisas, siis kõnnitakse seal aeglaselt ja pidulikult pikkades seelikutes nagu haldjariigis. Loomulikult midagi sellist ei toimunud ja lapsed (30 tk, 4.-7. klassidest) kärasid ja jooksid nagu lapsed ikka.
Samas, kui ta siis neljapäeva õhtupoole koju sai ja sugulased said ära saadetud, siis rääkis ta mulle mitu tundi ainult toredaid asju. Nad käisid ühes lähedalasuvas talus taluelu vaatamas ja see oli VT'le esimene kord (kui üks kord 1-aastasena välja arvata, millest ta mõistagi midagi ei mäleta). Endalegi suureks üllatuseks nautis ta seal kõike. Noor naine, beebi puusal, näis tüüne ja kohalikku murret rääkiv peremees tundus ääretult muhe. Lapsed tohtisid sülle võtta ja paitada koera- ja kassipoegi. Kassiemme põõnas kusagil, aga koeraemme jooksis murelikult oma poegade vahet - ühe lapse juurest teise juurde. Koeraemmele tuli näidata, et tema pojukestega on kõik korras. VT ei teadnud, et hobused on nii suured loomad, ja et puhta lauda lõhn on üllatavalt meeldiv. Teda lõbustas, kuidas tibud kanaemme järel ringi sibasid ja kitsed lillepeenrasse nosimist otsima tulid.
VT tunnistas, et ta on terve elu arvanud, et maainimesed on vaesed ja neil on kõigest puudus, kuid paar päeva maal panid ta ümber mõtlema. Nüüd arvab ta, et hoopis linnainimestel on vähem - ja see, mis linnainimestel puudu on, võib olla midagi äärmiselt olulist, millel on suur roll inimeseks olemise juures.
Olin väga rõõmus seda kuuldes!
Veel rõõmustas mind, kui hoolikalt VT süvenes Romeosse ja Juliasse, mis tal reisil kaasas oli. Ta luges huviga ka selgitused ja järelmärkused läbi. Arvasin, et talle arhailise keele pärast see lugu ei meeldi, kuid ta väga nautis raamatut, mis siis, et see algas ju poiste omavahelise kemplemise ja ärplemisega ja romantikast polnud õhkagi. Lugesin ise ka mõned kuud tagasi ingliskeelset ja kommenteerimata varianti... Mul on ju Shakespeare'i kogutud teosed ühtede kaante vahel nagu Piibel! Aeg-ajalt ikka loen mõne näidendi, kõige viimane oli "Suveöö unenägu" ja enne seda oligi "Romeo ja Julia"...
Ise nautisin siin Haldja-Mari raamatut "Metshaldja päevik". Rõõmustan koos Mariga, et see on raamatumüügi edetabelites nii kõrgetel kohtadel. Rahva Raamatus igatahes oli 4. kohal, kui mina ostmas käisin. Oleks tahtnud kohe mitu tükki osta, et toetada Mari ja jagada tema hoolivaid sõnumeid, kuid minu kaks sõbrannat on kauge kaarega liiga praktilised ja tekstikriitilise meelega, et Mari juttu välja kannatada :D Arvan, et neis tekitaks lood inglitest, haldjatest ja ükssarvikutest tugevat ebamugavustunnet. Aga eks ma räägin sellest raamatust ükskord pikemalt, nüüd jälle VT laagri juurde.
Korraldaja-õpetaja oli mures ja ehmunud, et midagi sai valesti arvestatud, sest tuli välja, et veel 2 tüdrukut läksid neljapäeval ära. Tegelikult aga olid pea kõik VT ebamugavused seotud lärmi ja sagimisega. Esimesel päeval nad tõesti magasid veidrates tingimustes, kuid see oli ainult 1 öö. Püüdsin õpetajat julgustada ja tänada nagu oskasin.
Kuna Vend R tõi VT ära, nägin ka tema peret jälle :)
Väike Leenu (see on tema päris hüüdnimi :D) on mulle väga kallis - olin ju tema sünni juures. Nüüd on ta pooleaastane tugev tüdruk, kes tõmbab end kätest püsti ja tahab juba seista ja näpust hoides kõndida. Pikutasin pikka aega Leenu kõrval põrandal, vaatasin teda ja paitasin, samal ajal kui ta ise rahulikult lutsutas kaelakeed, mille ma tüdrukutele mängimiseks olin ostnud, ja omalt poolt mind vaatas. Aga kahene Maša (kelle hüüdnimi on tulnud multikast "Maša ja karu") jooksis täiesti üleloomuliku kiirusega ühe kapi või laua juurest teise juurde ning osutas ja krahmas esemeid. Ma olen väga valmis Leenut hoidma, aga mismoodi keegi saab Mašat hoida, sellest ma küll aru ei saa, ei suuda ette kujutada. Inimese silmgi pole nii kiire kui Maša, kätest rääkimata. Vaevalt sain mina oma minibuda tema näppude vahelt päästetud ja püsti tõstetud, kui nägin, et ta on juba mõnda aega minu kaelakeede otsas rippunud :D
Siiski oli venna pere nägemine väga tore :)
Ja kolmapäeva õhtul sõidab Vend Tallinnasse vastu meie Õele, kes tuleb Austraaliast kaheks kuuks Eestit külastama! :) Mõtlesin eile, et püüan õe täna skaipi saada ja näe - ärkasin enne kella viite. Hommik on küll karge ja päikeseline, lihtsalt imeilus, kuid kas mul oleks äkki võimalik endale 'kohustusi' võtta, ilma et see mul une ja isu ja mõistuse võtaks, ma tahaks teada?! :D
Õnneks oli Vend/Onu R oma perega Lõuna-Eesti majas ja neil oligi plaan neljapäeval koju sõita.
Palusin tal teha tiir kaugemale lõunasse ja VT üles noppida.
Hoiatasin VT'd, et ta ilma asjata ei tülitaks Onu V peret, nii et kui nad olid juba autos ütles VT:
"I'm really sorry to bother you but it was my only chance to get out of there."
Ilmselt kõlas see Vend R ja Z arvates liiga melodramaatiliselt, sest nad purskasid naerma :D
Mis siis VT'd ehmatas?
Eelkõige see, et tema oli arvanud, et kuna majutus on mõisas, siis kõnnitakse seal aeglaselt ja pidulikult pikkades seelikutes nagu haldjariigis. Loomulikult midagi sellist ei toimunud ja lapsed (30 tk, 4.-7. klassidest) kärasid ja jooksid nagu lapsed ikka.
Samas, kui ta siis neljapäeva õhtupoole koju sai ja sugulased said ära saadetud, siis rääkis ta mulle mitu tundi ainult toredaid asju. Nad käisid ühes lähedalasuvas talus taluelu vaatamas ja see oli VT'le esimene kord (kui üks kord 1-aastasena välja arvata, millest ta mõistagi midagi ei mäleta). Endalegi suureks üllatuseks nautis ta seal kõike. Noor naine, beebi puusal, näis tüüne ja kohalikku murret rääkiv peremees tundus ääretult muhe. Lapsed tohtisid sülle võtta ja paitada koera- ja kassipoegi. Kassiemme põõnas kusagil, aga koeraemme jooksis murelikult oma poegade vahet - ühe lapse juurest teise juurde. Koeraemmele tuli näidata, et tema pojukestega on kõik korras. VT ei teadnud, et hobused on nii suured loomad, ja et puhta lauda lõhn on üllatavalt meeldiv. Teda lõbustas, kuidas tibud kanaemme järel ringi sibasid ja kitsed lillepeenrasse nosimist otsima tulid.
VT tunnistas, et ta on terve elu arvanud, et maainimesed on vaesed ja neil on kõigest puudus, kuid paar päeva maal panid ta ümber mõtlema. Nüüd arvab ta, et hoopis linnainimestel on vähem - ja see, mis linnainimestel puudu on, võib olla midagi äärmiselt olulist, millel on suur roll inimeseks olemise juures.
Olin väga rõõmus seda kuuldes!
Veel rõõmustas mind, kui hoolikalt VT süvenes Romeosse ja Juliasse, mis tal reisil kaasas oli. Ta luges huviga ka selgitused ja järelmärkused läbi. Arvasin, et talle arhailise keele pärast see lugu ei meeldi, kuid ta väga nautis raamatut, mis siis, et see algas ju poiste omavahelise kemplemise ja ärplemisega ja romantikast polnud õhkagi. Lugesin ise ka mõned kuud tagasi ingliskeelset ja kommenteerimata varianti... Mul on ju Shakespeare'i kogutud teosed ühtede kaante vahel nagu Piibel! Aeg-ajalt ikka loen mõne näidendi, kõige viimane oli "Suveöö unenägu" ja enne seda oligi "Romeo ja Julia"...
Ise nautisin siin Haldja-Mari raamatut "Metshaldja päevik". Rõõmustan koos Mariga, et see on raamatumüügi edetabelites nii kõrgetel kohtadel. Rahva Raamatus igatahes oli 4. kohal, kui mina ostmas käisin. Oleks tahtnud kohe mitu tükki osta, et toetada Mari ja jagada tema hoolivaid sõnumeid, kuid minu kaks sõbrannat on kauge kaarega liiga praktilised ja tekstikriitilise meelega, et Mari juttu välja kannatada :D Arvan, et neis tekitaks lood inglitest, haldjatest ja ükssarvikutest tugevat ebamugavustunnet. Aga eks ma räägin sellest raamatust ükskord pikemalt, nüüd jälle VT laagri juurde.
Korraldaja-õpetaja oli mures ja ehmunud, et midagi sai valesti arvestatud, sest tuli välja, et veel 2 tüdrukut läksid neljapäeval ära. Tegelikult aga olid pea kõik VT ebamugavused seotud lärmi ja sagimisega. Esimesel päeval nad tõesti magasid veidrates tingimustes, kuid see oli ainult 1 öö. Püüdsin õpetajat julgustada ja tänada nagu oskasin.
Kuna Vend R tõi VT ära, nägin ka tema peret jälle :)
Väike Leenu (see on tema päris hüüdnimi :D) on mulle väga kallis - olin ju tema sünni juures. Nüüd on ta pooleaastane tugev tüdruk, kes tõmbab end kätest püsti ja tahab juba seista ja näpust hoides kõndida. Pikutasin pikka aega Leenu kõrval põrandal, vaatasin teda ja paitasin, samal ajal kui ta ise rahulikult lutsutas kaelakeed, mille ma tüdrukutele mängimiseks olin ostnud, ja omalt poolt mind vaatas. Aga kahene Maša (kelle hüüdnimi on tulnud multikast "Maša ja karu") jooksis täiesti üleloomuliku kiirusega ühe kapi või laua juurest teise juurde ning osutas ja krahmas esemeid. Ma olen väga valmis Leenut hoidma, aga mismoodi keegi saab Mašat hoida, sellest ma küll aru ei saa, ei suuda ette kujutada. Inimese silmgi pole nii kiire kui Maša, kätest rääkimata. Vaevalt sain mina oma minibuda tema näppude vahelt päästetud ja püsti tõstetud, kui nägin, et ta on juba mõnda aega minu kaelakeede otsas rippunud :D
Siiski oli venna pere nägemine väga tore :)
Ja kolmapäeva õhtul sõidab Vend Tallinnasse vastu meie Õele, kes tuleb Austraaliast kaheks kuuks Eestit külastama! :) Mõtlesin eile, et püüan õe täna skaipi saada ja näe - ärkasin enne kella viite. Hommik on küll karge ja päikeseline, lihtsalt imeilus, kuid kas mul oleks äkki võimalik endale 'kohustusi' võtta, ilma et see mul une ja isu ja mõistuse võtaks, ma tahaks teada?! :D
kolmapäev, 11. juuni 2014
Enesele andestamisest
Nüüd loen juba uut raamatut - A. S. BYATT'i "Lumma", mis on arusaamatult haarav lugu sellest, kuidas kirjandusteadlased on sisse võetud mingitest nurgatagustest autoritest, kellest keegi peale paari inimese maamunal kuulnud pole, ja siis konkureerivad uute allikate väljaotsimisel :D
Aga tollest keharaamatust jäi kummitama endale andestamise teema.
Nimelt ka mina olen leidnud, et endale on kerge andestada, kui sa tunned, et oled nüüd juba hoopis teine inimene. Siis vaatad oma endise mina peale armastavalt ja lohutavalt ja see on lihtne.
Aga tean üht inimest, kes tahab teiste inimestega nende ühisest ja ühitamatust minevikust kogu aeg asju selgeks rääkida. Põhimõtteliselt - ta tahab saada andestust ja rõõmsalt nendega ülejäänud elu jagada. Aga kuna kõik need teemad on ammustel aegadel nii läbi nämmutatud ja ta tegelikult ei suuda hoiduda toomast endale õigustusi, mis aga rikub selle andestuse otsimise ära, siis pole keegi enam nõus temaga neist vanadest asjadest rääkima.
Ja ma mõtlen, et talle on kõik juba ammu andeks andnud - aga see ei tähenda, et ta võib uuesti tulla teiste hingi väänama, onju. Vanade asjade andestamine ei tähenda seda, et sa lased tal uute vastikute juttudega endal olemise põrguks teha.
Mõeldes, miks on just temal endale andestada nii võimatu, kui näiteks mina olen tema poole ka inetusi kisendanud ja mina küll annan endale andeks :D, sain aru, et - ta ei ole muutunud ja selle pärast ta ei saagi 'mineviku endale' andeks anda - ta ei saa vaadata seda kui minevikku, ta elab mitukümmend aastat hiljem ikka veel selle jama sees.
Muide, ta ise aitas mul sellele arusaamisele jõuda, sest kui mina ükskord ütlesin, et muutun iga 4 aastaga väga suurel määral, siis tema ütles, et tema on ikka seesama mis tütarlapsena.
Ma ei tea, kus ma kohtasin sellist mõtteharjutust, et - kumma sa valiks:
kas et sina oled endaga rahul ja meeldid endale, aga kõik inimesed sinu ümber on sinuga rahulolematud,
või -
sa meeldid kõigile inimestele sinu ümber, aga endale ei meeldi sa kohe mitte sugugi.
Noh, kumma te valiks? :D
Ma valiks esimese...
Ja selle inimesega ongi nii, et kuigi kõigi asjaosaliste jaoks on tegemist kauge minevikuga ja kõik on talle juba andestanud ja oma eluga ammu sealt kokkupuuteunktidest edasi liikunud, ei suuda tema seda andestust vastu võtta, kuna ta ise pole endale andestanud ja ta ei saagi, sest ta ikka veel elab selles vanas ajas. Kõgi teiste jaoks on käes uus päev - tema üksi sumpab öises mülkas. Ja mõistetavalt ei taha mitte keegi temaga sinna pimedusse tagasi ronida, sest eelmised käigud on näidanud, et tema juba sealt välja ei roni.
kunagi ma vaatasin sellist kanalit nagu I.D. - kus näidati päris tegelike mõrvajuhtumite lahendamist päris detektiivide poolt ja sageli intervjueeriti ka süüdimõistetuid.
Ja mõnikord need süüdimõistetud ütlesid, et nad ei saa aru, mis neile pähe kargas - nad ei suuda uskuda, et nad ohvri tapsid, nad ei saa aru, kuidas see juhtus - nad ei saa endale isegi andestada, sest nad lihtsalt ei tunne seda inimest, kes tapatöö sooritas. Tõendid näitavad üheselt, et nemad tegid, aga nemad... ei oska sellest midagi arvata.
Ja mul on neist nii kohutavalt kahju, sest ma tean, mis tunne see on, kui sa libised enda kontrolli alt välja. Mina olen ka niimoodi kuude kaupa elanud, et ma ei mäletagi pärast sellest ajast suurt midagi. Kusjuures teised inimesed ei märka midagi, tavaliselt olen ma siis hoopis lõbusam ja aktiivsem ja energilisem.
Ma ei tea, kas ma rääkisin kunagi, et ükskord tulin ma märtsikuus töölt ja läksin toidupoest läbi. Võtsin karbi salatit, vaatasin kuupäeva ja see oli mais! Ja ma seisin selle karbiga seal ja mõtlesin, et olengi kaks kuud elanud niimoodi, et mitte kõige tillemat killukestki ei tule meelde, aga näe - töö on mul ikka alles! Või siis, teine variant, et olen kogu aeg kenasti elanud, aga vaat, just praegu kadusid viimased kaks kuud mälust täielikult! Või siis - salatikarbil on vigane kuupäev! :D - viimane oligi õige.
Sellepärast on mul inimestest, kes afektiseisundis kuriteo sooritavad, alati nii kahju.
Mina küll usun, et mõned kodused vägivallatsejad ei suuda ennast pärast ära needa ja kahetsevad tõeliselt. Olen 100% kindel, et väga suurt osa neist aitaks ravi antidepressantidega.
Asi pole üldse ainult enesekontrolli kaos. Enne antidepressante kippusin mina nt nähvama või virisema, kui ma ära väsisin. Oi, kuidas ma ennast selle pärast vihkasin. Arvasin, et mul on lihtsalt lõputult halb iseloom ja ma olen veel rumal ka, sest tean, et olen ebaõiglane ja ikka ei suuda vingumata jätta. Alles 30 aastasena, kui hakkasin Cipralexi võtma, olin järsku kena inimene. Mitte mingisugust nähvamist, mitte mingit virinat, mitte ühtegi ebaõiglast, õelat, halvustavat lauset! See, mida ma pidasin oma halvaks iseloomuks, oli pikaajaline haigusseisund. Järsku olin ma leebe, õiglane, toetav... - olin nii palju aastaid selle nimel tööd teinud ja tulemusi polnud. Kuid - antidepressandid ei anna inimesele uut isiksust. Cipralex rahustab ja tugevdab enesekontrolli. Ja mis kõige peenem - mul polegi üldse vaja end kontrollida, et ma kellelegi ei nähvaks. Nähvavaid mõtteid ei teki lihtsalt. Mu hing lihtsalt pole enam kibehapu :D
Seega suhtun kurbuse, armastuse ja austusega valusse, mida ma enne tundsin ja valusse, mida ma teistele põhjustasin, ning olen lasknud sellel minna.
Kui siin kellelgi on endale andestamisega probleeme, siis - äkki te saate 'pahamat' iseend kujutleda nagu oma väikest õde/venda, keda te mõistate, kellele kaasa tunnete, keda te väga armastate?! Sest kui mulle on meenunud miski halb, mida olen minevikus öelnud või teinud, siis vaatan sellele pahutsejale nagu ema või vanem õde kogenematule lapsele - tunnen talle kaasa, et tal oli nii halb, et ta tahtis ka kellegi teise olemise halvaks teha; või tunnen talle kaasa, et ta oli veel nii kogenematu, et soovis kätte maksta. Rumalust võib häbeneda ja maha salata, aga kui kujutleda rumalaks kedagi teist, mingit Väikest Vana Mina, siis on kege näha, et tal oli endal valus ja ka tema väärib armastust ja andestust. Mida me otse endale andestada ei oska, selle oskame ehk andestada oma Väikesele Vanale Minale? :)
Minu puhul on see ilusti toiminud.
Soovin väga, et kõik kannatavad inimesed saaksid abi - ka need, kes arvavad, et nende vussis iseloomu ei paranda miski.
Ja olgu Looja tänatud Cipralexi eest ;)
:)
Aga tollest keharaamatust jäi kummitama endale andestamise teema.
Nimelt ka mina olen leidnud, et endale on kerge andestada, kui sa tunned, et oled nüüd juba hoopis teine inimene. Siis vaatad oma endise mina peale armastavalt ja lohutavalt ja see on lihtne.
Aga tean üht inimest, kes tahab teiste inimestega nende ühisest ja ühitamatust minevikust kogu aeg asju selgeks rääkida. Põhimõtteliselt - ta tahab saada andestust ja rõõmsalt nendega ülejäänud elu jagada. Aga kuna kõik need teemad on ammustel aegadel nii läbi nämmutatud ja ta tegelikult ei suuda hoiduda toomast endale õigustusi, mis aga rikub selle andestuse otsimise ära, siis pole keegi enam nõus temaga neist vanadest asjadest rääkima.
Ja ma mõtlen, et talle on kõik juba ammu andeks andnud - aga see ei tähenda, et ta võib uuesti tulla teiste hingi väänama, onju. Vanade asjade andestamine ei tähenda seda, et sa lased tal uute vastikute juttudega endal olemise põrguks teha.
Mõeldes, miks on just temal endale andestada nii võimatu, kui näiteks mina olen tema poole ka inetusi kisendanud ja mina küll annan endale andeks :D, sain aru, et - ta ei ole muutunud ja selle pärast ta ei saagi 'mineviku endale' andeks anda - ta ei saa vaadata seda kui minevikku, ta elab mitukümmend aastat hiljem ikka veel selle jama sees.
Muide, ta ise aitas mul sellele arusaamisele jõuda, sest kui mina ükskord ütlesin, et muutun iga 4 aastaga väga suurel määral, siis tema ütles, et tema on ikka seesama mis tütarlapsena.
Ma ei tea, kus ma kohtasin sellist mõtteharjutust, et - kumma sa valiks:
kas et sina oled endaga rahul ja meeldid endale, aga kõik inimesed sinu ümber on sinuga rahulolematud,
või -
sa meeldid kõigile inimestele sinu ümber, aga endale ei meeldi sa kohe mitte sugugi.
Noh, kumma te valiks? :D
Ma valiks esimese...
Ja selle inimesega ongi nii, et kuigi kõigi asjaosaliste jaoks on tegemist kauge minevikuga ja kõik on talle juba andestanud ja oma eluga ammu sealt kokkupuuteunktidest edasi liikunud, ei suuda tema seda andestust vastu võtta, kuna ta ise pole endale andestanud ja ta ei saagi, sest ta ikka veel elab selles vanas ajas. Kõgi teiste jaoks on käes uus päev - tema üksi sumpab öises mülkas. Ja mõistetavalt ei taha mitte keegi temaga sinna pimedusse tagasi ronida, sest eelmised käigud on näidanud, et tema juba sealt välja ei roni.
kunagi ma vaatasin sellist kanalit nagu I.D. - kus näidati päris tegelike mõrvajuhtumite lahendamist päris detektiivide poolt ja sageli intervjueeriti ka süüdimõistetuid.
Ja mõnikord need süüdimõistetud ütlesid, et nad ei saa aru, mis neile pähe kargas - nad ei suuda uskuda, et nad ohvri tapsid, nad ei saa aru, kuidas see juhtus - nad ei saa endale isegi andestada, sest nad lihtsalt ei tunne seda inimest, kes tapatöö sooritas. Tõendid näitavad üheselt, et nemad tegid, aga nemad... ei oska sellest midagi arvata.
Ja mul on neist nii kohutavalt kahju, sest ma tean, mis tunne see on, kui sa libised enda kontrolli alt välja. Mina olen ka niimoodi kuude kaupa elanud, et ma ei mäletagi pärast sellest ajast suurt midagi. Kusjuures teised inimesed ei märka midagi, tavaliselt olen ma siis hoopis lõbusam ja aktiivsem ja energilisem.
Ma ei tea, kas ma rääkisin kunagi, et ükskord tulin ma märtsikuus töölt ja läksin toidupoest läbi. Võtsin karbi salatit, vaatasin kuupäeva ja see oli mais! Ja ma seisin selle karbiga seal ja mõtlesin, et olengi kaks kuud elanud niimoodi, et mitte kõige tillemat killukestki ei tule meelde, aga näe - töö on mul ikka alles! Või siis, teine variant, et olen kogu aeg kenasti elanud, aga vaat, just praegu kadusid viimased kaks kuud mälust täielikult! Või siis - salatikarbil on vigane kuupäev! :D - viimane oligi õige.
Sellepärast on mul inimestest, kes afektiseisundis kuriteo sooritavad, alati nii kahju.
Mina küll usun, et mõned kodused vägivallatsejad ei suuda ennast pärast ära needa ja kahetsevad tõeliselt. Olen 100% kindel, et väga suurt osa neist aitaks ravi antidepressantidega.
Asi pole üldse ainult enesekontrolli kaos. Enne antidepressante kippusin mina nt nähvama või virisema, kui ma ära väsisin. Oi, kuidas ma ennast selle pärast vihkasin. Arvasin, et mul on lihtsalt lõputult halb iseloom ja ma olen veel rumal ka, sest tean, et olen ebaõiglane ja ikka ei suuda vingumata jätta. Alles 30 aastasena, kui hakkasin Cipralexi võtma, olin järsku kena inimene. Mitte mingisugust nähvamist, mitte mingit virinat, mitte ühtegi ebaõiglast, õelat, halvustavat lauset! See, mida ma pidasin oma halvaks iseloomuks, oli pikaajaline haigusseisund. Järsku olin ma leebe, õiglane, toetav... - olin nii palju aastaid selle nimel tööd teinud ja tulemusi polnud. Kuid - antidepressandid ei anna inimesele uut isiksust. Cipralex rahustab ja tugevdab enesekontrolli. Ja mis kõige peenem - mul polegi üldse vaja end kontrollida, et ma kellelegi ei nähvaks. Nähvavaid mõtteid ei teki lihtsalt. Mu hing lihtsalt pole enam kibehapu :D
Seega suhtun kurbuse, armastuse ja austusega valusse, mida ma enne tundsin ja valusse, mida ma teistele põhjustasin, ning olen lasknud sellel minna.
Kui siin kellelgi on endale andestamisega probleeme, siis - äkki te saate 'pahamat' iseend kujutleda nagu oma väikest õde/venda, keda te mõistate, kellele kaasa tunnete, keda te väga armastate?! Sest kui mulle on meenunud miski halb, mida olen minevikus öelnud või teinud, siis vaatan sellele pahutsejale nagu ema või vanem õde kogenematule lapsele - tunnen talle kaasa, et tal oli nii halb, et ta tahtis ka kellegi teise olemise halvaks teha; või tunnen talle kaasa, et ta oli veel nii kogenematu, et soovis kätte maksta. Rumalust võib häbeneda ja maha salata, aga kui kujutleda rumalaks kedagi teist, mingit Väikest Vana Mina, siis on kege näha, et tal oli endal valus ja ka tema väärib armastust ja andestust. Mida me otse endale andestada ei oska, selle oskame ehk andestada oma Väikesele Vanale Minale? :)
Minu puhul on see ilusti toiminud.
Soovin väga, et kõik kannatavad inimesed saaksid abi - ka need, kes arvavad, et nende vussis iseloomu ei paranda miski.
Ja olgu Looja tänatud Cipralexi eest ;)
:)
teisipäev, 10. juuni 2014
Veel veidi vadistava keha raamatust
Kui inimene seisab surmaga silmitsi, on tema suurimaks sooviks sageli öelda enne surma oma lähedastele: "Ma armastan sind!" Aga selle ütlemiseks pole vaja oodata suremiseni. Ütle endale või kellelegi teisele vähemalt kord päevas: "Ma armastan sind." Tee nii kasvõi iga tund. Ära lihtsalt mõtle, vaid ütle valjusti. Kui sa väljendad armastust, muutub see elavaks, annab sooja, tänulikkust turvalisust, õdusust, tervendab. Kui sa ei saa öelda, siis kirjuta. Kirjuta neile, keda sa armastad, ja räägi oma tundest. Kirjuta iseendale armastavaid sõnu. Kirjuta armastuslaule ja -luuletusi. Täida oma pea armastavate sõnadega.
Puuduta armastusega. Lase armastusel enda sees särada, kui sirutad käe, et hoida, hellitada, lohutada. Kui imikuid ei puudutata, võivad nad surra, täiskasvanud, keda ei puudutata, võivad peast segi minna.* Puuduta kõike armastusega, teadvusta endale oma tegevust, suhtu kõigesse lugupidamisega. Kõnni armastades, tunneta liikudes oma keha ilu, tunneta seda armastust, mis on hingamises, luudes, lihastes, veres, närvides, elundites, liigestes ning isegi sõrmedes ja varvastes, sest nad on sulle toeks kogu su elu ja hoolitsevad sinu eest. Armasta oma keha - täna iga kehaosa tema teenete eest.
See on südame avamine. Kui laseme armastuse oma elu igasse prakku ja lõhesse, siis julgeme riskida ja hõlmata tundmatut.
* Ma ikka naljatan, et vanurid selle pärast uute poodide avamiskampaaniatel niimoodi tunglevad, et see on mõnikord ainus võimalus inimkeha puudutust tunda.
Aga tõsisemalt - nii hea on asju aeglasemalt teha ja mitte mõelda järgmiste ettevõtmist vajavate kohustuste kuhjale vaid hoopis sellele, kui hea on, et meie keha ja mõistus võimaldab meil tegelda parasjagu käsil olevaga.
Madal vererõhk viitab vastuseisule sukelduda ellu täielikult ja ilma hirmuta. Tegemist on sisemise nõrkuse ja tagasitõmbumissooviga; me ei suuda seista enda eest, ilma et pea ringi käiks või miski rõhuks. See viitab, et reageerime survele jõuetuse või lootusetusega, suutmatusega eluga vastakuti seista, alistuva hoiakuga. Kas tunned, et ei suuda sulle esitatud nõudmistega toime tulla? Kas tunned end ülekoormatuna? Mida on vaja, et saada ühendus oma sisemise jõu varudaga?
Madal vererõhk võib olla ka inimestel, kes mediteerivad palju, kuid siis on see tingitud meelerahu ja tüünuse sügavatest tasanditest, kui kogu sisemine pinge on kadunud.
No mul on madal vererõhk ja põhjused justkui klapivad, kuid kas vererõhk pole mitte üsna kaasasündinud ja muutumatu värk? Ma pole veel kuulnud, et muidu kõrge vererõhuga inimesel vererõhk madalale kukuks, kui nad tunnevad "et ei suuda neile esitatud nõudmistega toime tulla". Sa ei saa ju jääda "madalasse vererõhku" nagu jäädakse grippi. Ja üldse - enamik seletusi on tõesti nagu horoskoobid - igaüks leiab sealt midagi enda kohta kehtivat. Paljude terviseprobleemide põhjuseks öeldaksegi, et selle taga on hirm, et ei tulda oma kohustuste ja rollidega toime - ja kes seda ei tunneks? Või: põletushaav - kas said elult kõrvetada? Kes poleks saanud? Palju on ka liiga elementaarset juttu nagu - kellel lõigatakse emakas ära, tunneb end vähem naiselikuna.
Ja veel, mis mulle tõesti ei meeldinud: ka siin mainitakse, et "antidepressandid ei ravi üksnes depressiooni vaid tuimestavad kõik meie tunded, nii et meil on tunne, nagu oleksime poolsurnud või just nagu zombid."
Ma ei tea... võibolla see juhtub inimestega, kes sellesse usuvad. Minul on ilma tablettideta tunne, nagu ma oleks jalgpall jumal teab kust välja tuiskavate emotsioonide loopida. Ma ei saa ise üldse valida, mida tunda või arvata, mind lihtsalt paisatakse ja taotakse pööraste kohatute emotsioonide poolt. Ma ei tunne ennast üldse isiksusenagi. Alles tablettide peal on nii, et saan - mina ise saan - tunda rõõmu ja muret ning kontrollida, mida asja ma suust välja ajan :D
On selge, et kõik tabletid kõigile ei sobi ja mõnede ravimite puhul võib tõesti alguses tunda end uimase või hoopis ärevana, kuid see tõenäoliselt kaob 2-3 nädalaga. See on pikk aeg, aga kui teine võimalus on aastaid samasugusena edasi lasta, siis tasub proovida ja end selleks perioodiks kasvõi sinisele lehele võtta. Asi on lihtsalt selles, et oma närvilisuse ja unetusega ollakse tuttav - uimasus on võõras. Aga harilikult - kui ravim sobib - siis need kõrvalnähud peagi kaovad. Samas, kui aega on ja mure pole suur, siis võib ka 50 banaaniga päevas katsetada, kohvijoomine maha jätta jne... Sest räägitakse, et ka toitudes on aju positiivselt stimuleerivaid aineid. EI räägita sellest, et kogused, et need ained vajalikul määral organismi jõuaksid, on üüratud. Aga võib ka nii olla, et toit mõjub homöopaatilise ravimina - et mikroskoopiline kogus kehasse ja keha ise teab, et tuleb seda juurde meisterdada? Kes julgeb - palun väga, lootku selle peale! Kindlasti on banaan ohutum kui antidepressant. Muide, mina jätsin igapäevase jogurtitarbimise maha ja söön ise igal hommikul 3-5 banaani :). Ja just selle pärast, et pidi ajule hea olema. Kuid ütlen ausalt - mingisugust toitumise mõju oma vaimuseisule ma näinud pole mitte iialgi, antidepressantide toimimine minu puhul on fakt, millest kuidagi mööda vaadata ei saa. Jah, ravi antidepressantidega on võibolla liiga invasiivne, kuid - olen ka saanud mitu satsi nõelravi ja massaaži ja joonud isekorjatud piparmündiga teed jne :) - nende puhul võibolla aitaks usk nendesse. Tabletid aitavad nagunii, usku pole vaja, jääb ära ka enda süüdistamine, et miks ma küll kallisse nõelravisse nii vähe uskusin, et see mind üldse ei aidanudki jne :D... Olgu, ma möönan, et mul on kogemused vaid enda kehaga :D Ja minagi soovitan neil, kel pole viimast häda käes, proovida banaani, piparmündi, ingveri ja naistepunaga.
Tsitaadid olid siis pärit DEBBIE SHAPIRO raamatust "Sinu keha räägib sinuga. Mõtete ja tunnete mõju tervisele"
---
Kui ma saan Facebooki sõbrakutse, siis ma vaatan alati järgi, kesse tahab sõbruneda?
Mind huvitab tavaliselt - miks? Sest need on võõrad inimesed ja rohkem kui pooled on kusagilt mujalt maamuna pealt. Ja minu sõprade arvust on ju näha, et... noh, ma pole just eriti sõbralik inimene :D
Eile sain sõbrakutse miskilt asiaadilt, ütleme Lin Yo'lt, ja kui ma tema profiili klikkisin, siis nägin, et enamik tema 18 sõbrast kandis mingit vormi minu perekonnanimest! Tavaliselt eesnimena. Wow!
Sageli jääb täiesti arusaamatuks, miks keegi araabiakeelne feissbuuker minu sõbraks soovib saada, aga antud juhul on inimesel erihuvi teatud nimetähtedega inimeste suhtes! Esimest korda näen ja kuulen sellist asja.
***
VT on nüüd siis suvelaagris.
Kuigi lubati nad paigutada 2- ja 4-kohalistesse tubadesse, tuli esimene öö magada saalis, madratsitel.
VT arust on voodipesud mustad ja tekk karvane ja nagu ma öösel pool üks saadetud sõnumist lugeda võisin, käis lärm seal saalis ka pärast südaööd edasi.
Noh, ma olen VT'le alati öelnud, et ta on helide osas kaugelt liiga hellik ja vähesed inimesed on sellised õhku mööda hiilijad nagu mina, kes ma ka väga armastan vaikust ja püüan elada ja liikuda võimalikult helitult. VT nimelt leiab, et Issi kolksutab, trambib ja karjub kõva häälega. Tegelikult on Mees ainuke inimene meie peres, kes ei hiili vaid elab ja liigub inimese moodi. Mina tõesti liigun nagu kass keelualal :D
Nii et mõneti leian, et VT'l oli viimane aeg kokku puutuda sellega, kuidas inimesed elavad ja mis hääli nad teevad. Teisalt - peale õppetunni (et meie Issu pole miski ebanormaalne kol(ks)umats) ei looda ma sealt midagi. Pole lootustki, et VT harjub ja lepib koliseva eluga.
Küll aga on lootust, et täna saadakse korralikesse tubadesse ja enam ma nutuseid telefonikõnesid ei saa.
Eks kui see puhkus jääbki temas õudust äratama, siis tuleb ikka leida keegi, kes on autoga nõus läti piiri äärde tundmatusse kohta sõitma meie lapsukest otsima :), isegi Mees oli nõus oma sõpradelt küsima. Tema tegelikult kahtles algusest peale, kas see on sobiv ettevõtmine meie hellikule...
Mind huvitab tavaliselt - miks? Sest need on võõrad inimesed ja rohkem kui pooled on kusagilt mujalt maamuna pealt. Ja minu sõprade arvust on ju näha, et... noh, ma pole just eriti sõbralik inimene :D
Eile sain sõbrakutse miskilt asiaadilt, ütleme Lin Yo'lt, ja kui ma tema profiili klikkisin, siis nägin, et enamik tema 18 sõbrast kandis mingit vormi minu perekonnanimest! Tavaliselt eesnimena. Wow!
Sageli jääb täiesti arusaamatuks, miks keegi araabiakeelne feissbuuker minu sõbraks soovib saada, aga antud juhul on inimesel erihuvi teatud nimetähtedega inimeste suhtes! Esimest korda näen ja kuulen sellist asja.
***
VT on nüüd siis suvelaagris.
Kuigi lubati nad paigutada 2- ja 4-kohalistesse tubadesse, tuli esimene öö magada saalis, madratsitel.
VT arust on voodipesud mustad ja tekk karvane ja nagu ma öösel pool üks saadetud sõnumist lugeda võisin, käis lärm seal saalis ka pärast südaööd edasi.
Noh, ma olen VT'le alati öelnud, et ta on helide osas kaugelt liiga hellik ja vähesed inimesed on sellised õhku mööda hiilijad nagu mina, kes ma ka väga armastan vaikust ja püüan elada ja liikuda võimalikult helitult. VT nimelt leiab, et Issi kolksutab, trambib ja karjub kõva häälega. Tegelikult on Mees ainuke inimene meie peres, kes ei hiili vaid elab ja liigub inimese moodi. Mina tõesti liigun nagu kass keelualal :D
Nii et mõneti leian, et VT'l oli viimane aeg kokku puutuda sellega, kuidas inimesed elavad ja mis hääli nad teevad. Teisalt - peale õppetunni (et meie Issu pole miski ebanormaalne kol(ks)umats) ei looda ma sealt midagi. Pole lootustki, et VT harjub ja lepib koliseva eluga.
Küll aga on lootust, et täna saadakse korralikesse tubadesse ja enam ma nutuseid telefonikõnesid ei saa.
Eks kui see puhkus jääbki temas õudust äratama, siis tuleb ikka leida keegi, kes on autoga nõus läti piiri äärde tundmatusse kohta sõitma meie lapsukest otsima :), isegi Mees oli nõus oma sõpradelt küsima. Tema tegelikult kahtles algusest peale, kas see on sobiv ettevõtmine meie hellikule...
esmaspäev, 9. juuni 2014
Puhkus!
Ja saigi VT bussi peale saadetud, mis viib ta kuueks päevaks (ja viieks ööks) kusagile Lõuna-Eesti mõisa, suvelaagrisse.
Nagu mäletan oma lapsepõlvest, tuleb enne ärasõitu ilmtingimata emaga tülli minna - seda tegime meiegi VT'ga.
Nimelt ütles ta, et aitaksin tal kotte tassida 'mudarajani'.
Mina imestasin, et miks ta asfaldilt mudarajale üldse läheb?
Meil on siin kaks kooli üsna kõrvuti. Buss väljus kollase kooli eest, mis on tänava ääres. VT kool on selle kooli taga, ja VT kooli ette saab tõesti mudaradapidi (oi, kui ilus sõna - MUDARADAPIDI! :) ).
Ja VT kahjuks ei mõelnud paremat põhjendust välja, kui et mudaradapidi on otsem.
And I was like... don't insult my intelligence!!!
Sest mismoodi on otseminevat kõnniteed pidi pikem tee, kui suure kaarega, mis jõuab tagasi sellele algsele asfalteeritud kõnniteesirgele?
Ütlesin, et enne kui ma tal uute kingadega luban mudasse ronida, tahaks ma teada, mis põhjus sellel on.
VT ütles pika mõtlemise järel, et äkki mõned tulevad nende kooli ette.
Aga mina ütlesin, et - nalja teed vä? Me ju näeme asfaldilt ära, kumma kooli ette rahvas koguneb!
Loomulikult see nii oligi - juba otse teise kooli ette minevalt asfaldiga kaetud kõnniteelt oli näha tühjus VT kooli peaukse ees ja autode ning bussi saabumine teise kooli ette.
Pisukese hüsteeritsemise järel, et kuhumaale ta mul ikka end saata laseb - millele mina ei osanud kuidagi kaasa rääkida - võttis ta mult suure õlakoti, et minna üksi viimased 10-15 meetrit.
Ütlesin lämbuval häälel: "Head aega, VT! Lõbutse!" ja praktiliselt põgenesin.
Aga no nüüd on 6 päeva aega teda igatseda! :)
Lubasin talle, et iga kord, kui ma tema järele igatsen, mängin ma tema hamstritega :)
Nagu mäletan oma lapsepõlvest, tuleb enne ärasõitu ilmtingimata emaga tülli minna - seda tegime meiegi VT'ga.
Nimelt ütles ta, et aitaksin tal kotte tassida 'mudarajani'.
Mina imestasin, et miks ta asfaldilt mudarajale üldse läheb?
Meil on siin kaks kooli üsna kõrvuti. Buss väljus kollase kooli eest, mis on tänava ääres. VT kool on selle kooli taga, ja VT kooli ette saab tõesti mudaradapidi (oi, kui ilus sõna - MUDARADAPIDI! :) ).
Ja VT kahjuks ei mõelnud paremat põhjendust välja, kui et mudaradapidi on otsem.
And I was like... don't insult my intelligence!!!
Sest mismoodi on otseminevat kõnniteed pidi pikem tee, kui suure kaarega, mis jõuab tagasi sellele algsele asfalteeritud kõnniteesirgele?
Ütlesin, et enne kui ma tal uute kingadega luban mudasse ronida, tahaks ma teada, mis põhjus sellel on.
VT ütles pika mõtlemise järel, et äkki mõned tulevad nende kooli ette.
Aga mina ütlesin, et - nalja teed vä? Me ju näeme asfaldilt ära, kumma kooli ette rahvas koguneb!
Loomulikult see nii oligi - juba otse teise kooli ette minevalt asfaldiga kaetud kõnniteelt oli näha tühjus VT kooli peaukse ees ja autode ning bussi saabumine teise kooli ette.
Pisukese hüsteeritsemise järel, et kuhumaale ta mul ikka end saata laseb - millele mina ei osanud kuidagi kaasa rääkida - võttis ta mult suure õlakoti, et minna üksi viimased 10-15 meetrit.
Ütlesin lämbuval häälel: "Head aega, VT! Lõbutse!" ja praktiliselt põgenesin.
Aga no nüüd on 6 päeva aega teda igatseda! :)
Lubasin talle, et iga kord, kui ma tema järele igatsen, mängin ma tema hamstritega :)
pühapäev, 8. juuni 2014
Narkomaani lauluke
Lana Del Rey - Yayo
You have to take me right now
from this dark trailer park
life now
Put me onto your black motorcycle
50's baby doll dress for my "I do"
It only takes two hours to Nevada
I wear your sparkle
you call me your mama
Let me put on a show for you, Daddy
Let me put on a show
Let me put on a show for you, Tiger
Let me put on a show
No hirmsasti kummitab!
You have to take me right now
from this dark trailer park
life now
Put me onto your black motorcycle
50's baby doll dress for my "I do"
It only takes two hours to Nevada
I wear your sparkle
you call me your mama
Let me put on a show for you, Daddy
Let me put on a show
Let me put on a show for you, Tiger
Let me put on a show
No hirmsasti kummitab!
laupäev, 7. juuni 2014
Keha on hirmus latatara
VT, kes läheb esmaspäeval nädalaks ajaks suvelaagrisse, palus mul laagri-ajaks raamatukogust tuua "Romeo ja Julia". Mõtlesin, et eks mulgi on siis rohkem vaba aega ja - võtan siis juba endale ka mõned juturaamatud. Tegelikult võtsin jälle sellise koorma, et hoia ja ... oiga! :D
Ja ilukirjandust sattus ainult 2 raamatut.
Nädalaga ma neid päris kindlasti läbi ei loe... Arvata on, et isegi kuust ajast jääb väheks.
Eile alustasin esimest, milleks on DEBBIE SHAPIRO "Sinu keha räägib sinuga".
Olen alles 40ndal leheküljel ja seni pole midagi 'revolutsioonilist' lugenud. Ja miks? - sest see on kirjutatud aastal 1996 (Eestis välja antud 2005). Need ideed, mida siin tutvustatakse - põhiliselt siis, et meie füüsilise keha haigusnähud on psüühilise tagapõhjaga ja peegeldavad meie tundeid - on nüüd juba üldteada. Ei saa enam ammu öelda, et tavameditsiinisüsteemi arstid ei tea keha-vaimu seosest tuhkagi.
Kuna suurt uudset pole, läheb see ajaviitekirjanduse alla :D, kuid mõnda huvitavat ikka leiab.
Sellele vastukaaluks...
Huhh!, eks!? :D
Hmnjaa. Oluline on meeles pidada ka seda, et olukorrad pole üheselt hinnatavad. Näiteks oleme kindlad, et kui kellelgi ema ära sureb, on see inimene kurb. Mu õde sai paar aastat tagasi teada, et tema varastes kahekümnendates sõbrannal oli ema mõned kuud varem surnud. Minu Õde tormas kohe uurima, kuidas sõbranna ennast tunneb ja imestas, miks too midagi rääkinud polnud. Sõbranna aga vastas, et tal on imelik oma ema surmast rääkida, sest kõik tulevad tohutu kaastundega, aga nemad oma õega lõid lihtsalt klaase kokku, et tähistada selle psühhoterroristi lahkumist nende elust. Vaat nii! "Õnnetused" võivad avada suurepäraseid võimalusi, nii et need enam ei olegi õnnetused; ja olen seda ka ise kogenud, kasvõi Mehe insuldi läbi. Olen nii palju rõõmu ja imesid kogenud selle tõttu/kaudu! :)
Veel tõsijuttu ;)
Nende oma keha kuulama õppimise juttude juures närib mind see, et kui sa seda teed ja tunned, et midagi ongi valesti - kuidas sa tead, et sa oma murega seda esile ei kutsunud? Tähendab - inimene ise ei arva kunagi, et tal muretsemisest halb hakkas, aga nii võib minna. See tähendab, et oma keha tuleb kuulama õppida tervena, jah? Siis mingit kartust pole ja kui tunned, et midagi on nihu, siis on alust end põhjalikumalt uurida. Sest näiteks mina lapsena sain küll miskilt terapeudilt pahandada, et: "Selle pärast sul palavik ongi, et sa ennast kraadid!" Ma ei teaks siiamaani, kuidas end sellise süüdistuse eest kaitsta. Või näiteks: "Sa minestad selle tõttu, et kardad minestada." Kuid kodust väljas pole just meeldiv minestada, nii et kui seda juhtub, siis on ju loomulik ka seda karta kui juba halb hakkab, kas pole? Mul hakkas praegu seda kirjutadeski süda pekslema :D
Tänaseks aitab ka!
:)
Ja ilukirjandust sattus ainult 2 raamatut.
Nädalaga ma neid päris kindlasti läbi ei loe... Arvata on, et isegi kuust ajast jääb väheks.
Eile alustasin esimest, milleks on DEBBIE SHAPIRO "Sinu keha räägib sinuga".
Olen alles 40ndal leheküljel ja seni pole midagi 'revolutsioonilist' lugenud. Ja miks? - sest see on kirjutatud aastal 1996 (Eestis välja antud 2005). Need ideed, mida siin tutvustatakse - põhiliselt siis, et meie füüsilise keha haigusnähud on psüühilise tagapõhjaga ja peegeldavad meie tundeid - on nüüd juba üldteada. Ei saa enam ammu öelda, et tavameditsiinisüsteemi arstid ei tea keha-vaimu seosest tuhkagi.
Kuna suurt uudset pole, läheb see ajaviitekirjanduse alla :D, kuid mõnda huvitavat ikka leiab.
Sa võid teha kõik õigesti - joosta iga päev 10 kilomeetrit, süüa rasvavaest ja kiudaineterikast toitu, regulaarselt mediteerida -, kuid kui sa tegelikult ennast ei armasta, vaid tunned, et sa pole midagi väärt, oled inetu, sind ei armastata, et sa oled milleski süüdi või häbened midagi, siis hakkavad need negatiivsed tõekspidamised pikapeale sulle mõju avaldama. Meie sisimad tunded - millised me välja näeme, mida oleme saavutanud, mida meie olemus on väärt - võivad rikkuda kõik püüded säilitada head tervist. Me oleme niisugused, milliseks ennast mõtleme - meie mõtted ja sõnad on nagu seemned, mis idanevad ja kasvavad. Meie tervislikust seisundist on näha, kuidas oleme mõelnud - seemnetele kasvavad juured ning nad hakkavad mõjutama meie lihaseid, hormoone, närve ja vereringet.
"Meie eluloost saab meie haiguslugu." - CAROLIN MYSS -
Sellele vastukaaluks...
Treya Killam: "Kuigi me võime kontrollida oma reaktsiooni enesega toimuvale, ei saa me kontrollida kõike, mis meiega toimub. Me kõik oleme üksteisega liialt seotud, üksteise ja oma keskkonnaga - elu on imetabaselt keerukas -, et väide "sa lood omaenda reaalsuse" oleks tõsi."
Me süüdistame ennast haigeksjäämises ja seejärel selles, et ei saa terveks. Me tunneme end süüdi, et oleme oma viha alla surunud ja seetõttu saanud haavandi või kasvaja ning leiame, et oleme kõige lootusetumad inimesed maailmas. Kui ütleme, et vastutame täielikult oma reaalsuse loomise eest, siis tähendab see, et me võrdsustame oma füüsilise tervise oma vaimse ja hingelise arenguga, nii et haigestumine viitab vaimsele läbikukkumisele. Selle võrde paikapidamatus leiab ikka ja jälle kinnitust, eriti paljude vaimsete õpetajate puhul, kes on surnud vähki või mõnda teise sarnasesse haigusesse./.../
Me vastutame oma suhtumise ja tunnete eest, käitumise eest enda ja oma maailmaga, kuid meie ei saa tulemust ette kindlaks määrata; nii nagu meie ei pane päikest tõusma ja loojuma, ei hoia Maad orbiidil ega lase vihmal sadada. Meie ei loo oma reaalsust, pigem vastutame oma reaalsuse ees. Me ei saa muuta tuule suunda, kuid saame kohandada purjesid. Me vastutame enese meelerahu eest, kuid võime ikkagi keemiaravi vajada. Meie kontrolli all on lahenduse leidmine ja sisima olemuse tervendamine ning sellega võib kaasneda ka füüsilise keha tervenemine. Kui seda ei toimu, siis ei ole me süüdi, tegemist ei ole ebaõnnestumisega.
Huhh!, eks!? :D
/.../ tulemus on meie isiklikust haardest väljaspool. Me ei peaks kunagi tundma, et oleme läbi kukkunud, kui tervenemine jääb allapoole meie ootusi.
/.../ Selle asemel, et end süüdistada sõnadega: "Miks ma küll valisin vähki haigestumise?" võime küsida: "Kuidas on vähist mulle kasu?" Me võime kasutada kõiki enese ette kerkivaid raskusi õppimiseks ja arenemiseks, vanadest negatiivsetest mudelitest vabanemiseks, kaastunde, andestamise ja intuitsiooni süvendamiseks.
Hmnjaa. Oluline on meeles pidada ka seda, et olukorrad pole üheselt hinnatavad. Näiteks oleme kindlad, et kui kellelgi ema ära sureb, on see inimene kurb. Mu õde sai paar aastat tagasi teada, et tema varastes kahekümnendates sõbrannal oli ema mõned kuud varem surnud. Minu Õde tormas kohe uurima, kuidas sõbranna ennast tunneb ja imestas, miks too midagi rääkinud polnud. Sõbranna aga vastas, et tal on imelik oma ema surmast rääkida, sest kõik tulevad tohutu kaastundega, aga nemad oma õega lõid lihtsalt klaase kokku, et tähistada selle psühhoterroristi lahkumist nende elust. Vaat nii! "Õnnetused" võivad avada suurepäraseid võimalusi, nii et need enam ei olegi õnnetused; ja olen seda ka ise kogenud, kasvõi Mehe insuldi läbi. Olen nii palju rõõmu ja imesid kogenud selle tõttu/kaudu! :)
Veel tõsijuttu ;)
Haigus võib anda sulle loa vältida keerukaid situatsioone, loobuda kohustustest. Kas sinu seisund juhib sind kõrvale muude olukordadega tegelemisest? /.../ Migreen päästab meid teiste ees esinemisest või äia-ämma külastamisest, jalaluumurd lükkab edasi pulmad või puhkusereisi, gripp tähendab nädalat voodis, herpes aga hoiab ära intiimse läheduse.
Nende oma keha kuulama õppimise juttude juures närib mind see, et kui sa seda teed ja tunned, et midagi ongi valesti - kuidas sa tead, et sa oma murega seda esile ei kutsunud? Tähendab - inimene ise ei arva kunagi, et tal muretsemisest halb hakkas, aga nii võib minna. See tähendab, et oma keha tuleb kuulama õppida tervena, jah? Siis mingit kartust pole ja kui tunned, et midagi on nihu, siis on alust end põhjalikumalt uurida. Sest näiteks mina lapsena sain küll miskilt terapeudilt pahandada, et: "Selle pärast sul palavik ongi, et sa ennast kraadid!" Ma ei teaks siiamaani, kuidas end sellise süüdistuse eest kaitsta. Või näiteks: "Sa minestad selle tõttu, et kardad minestada." Kuid kodust väljas pole just meeldiv minestada, nii et kui seda juhtub, siis on ju loomulik ka seda karta kui juba halb hakkab, kas pole? Mul hakkas praegu seda kirjutadeski süda pekslema :D
Tänaseks aitab ka!
:)
reede, 6. juuni 2014
hommikust! :)
Täna hommikul Facebookist leidsin:
"Usun, et keha eest tuleb hoolitseda kogu aeg ühteviisi hästi. Ta on meie ainus maine vara."
- MARI METSALLIK -
See "meie ainus maine vara" kõlab nii hästi mu meelest!
Ma ei tea... Mari on nii sümpaatne, et ma tunnen väga sageli tänulikkust, et ta meil siin Eestimaal on ja oma mõtteid ja kogemusi jagab. Tema jutte lugedes kasvab minus veendumus, et ükspäev ma veel maale elama lähen!
Telegrammi artikli LINK.
***
Nüüd mõned kaunite piltidega artiklite või blogipostituste lingid.
1. Daily Mail / (LINK)
Vahvad pildid kassikese kohtumisest noorukese musträstaga.
Kassi uudishimu on suurem kui verejanu, nii et vapper (või ülbe :D) linnuke keksib vigastamatult minema.
Sama kiisu on samamoodi uudistanud ka hiirepoissi.
2. Daily Mail / LINK
Suur hulk üle mõistuse realistlikke maale USA kunstnikult Lee Price'it.
Kõigil neil kujutab ta iseend absurdset hulka toidukraami hävitamas.
Teismelisena oli tal söömishäire ja ta pole siiamaani päriselt tasakaalu leidnud.
3. Ahhaa, arvuti undab ja on nii aeglane, et rohkem selle postituse alla panna ei saa.
Homme jälle! :)
Muahh, muahh! :)
"Usun, et keha eest tuleb hoolitseda kogu aeg ühteviisi hästi. Ta on meie ainus maine vara."
- MARI METSALLIK -
See "meie ainus maine vara" kõlab nii hästi mu meelest!
Ma ei tea... Mari on nii sümpaatne, et ma tunnen väga sageli tänulikkust, et ta meil siin Eestimaal on ja oma mõtteid ja kogemusi jagab. Tema jutte lugedes kasvab minus veendumus, et ükspäev ma veel maale elama lähen!
Telegrammi artikli LINK.
***
Nüüd mõned kaunite piltidega artiklite või blogipostituste lingid.
1. Daily Mail / (LINK)
Vahvad pildid kassikese kohtumisest noorukese musträstaga.
Kassi uudishimu on suurem kui verejanu, nii et vapper (või ülbe :D) linnuke keksib vigastamatult minema.
Sama kiisu on samamoodi uudistanud ka hiirepoissi.
2. Daily Mail / LINK
Suur hulk üle mõistuse realistlikke maale USA kunstnikult Lee Price'it.
Kõigil neil kujutab ta iseend absurdset hulka toidukraami hävitamas.
Teismelisena oli tal söömishäire ja ta pole siiamaani päriselt tasakaalu leidnud.
3. Ahhaa, arvuti undab ja on nii aeglane, et rohkem selle postituse alla panna ei saa.
Homme jälle! :)
Muahh, muahh! :)
neljapäev, 5. juuni 2014
Niisama
Milline mõnus soe sombune hommik! :)
Jagan mõnda pilti.
Jagan mõnda pilti.
50 viisi stressi maandamiseks:
 |
| blogist - The Tao of Dana |
Toitumisharjumuste muutmine:
 |
| Mari Metsalliku FB lehelt |
Mis nn "valgustoitumisse"/"praanatoitumisse" puutub, siis aastaid tundus see täiesti pöörane mõte.
Asja ei teinud paremaks ka Jasmuheeni läbi kukkunud katse tõestada oma õhust toidu hankimise eluviisi saates "60 minutit". Või inimesed, kes surid, püüdes ilma toiduta ellu jääda. Aga iseenesest tundub see loogiline, kuivõrd kõik meie ümber ja sees on lihtsalt energia. Ometi - mulle tundub imeline juba see, kuidas keha kartulist ja kapsast ehitab luud ja uue puhta vere, või siis näiteks kasvatab uue beebi ema kõhus.
Meie keha ongi ime ja kui see meid alt veab, tuleb aeg maha võtta ja seda armastada ja aidata.
 |
| üks lõbus fotopomm Daily Mailist |
Ja - kuidas noored mungad eksamit teevad:
Need pildid on võetud kusagilt FB'st
Ja seda ma ka usun, et üksikute vaimselt kirgastunud inimeste olemasolu ja palved meie, tuhmide mutikeste eest, teevad kogu maailma paremaks :D
Kas need inimesed peavad ilmtingimata mungad/nunnad olema - see on iseküsimus.
Tellimine:
Postitused (Atom)