Kolmapäev, 4. juuni 2014

Tähäläpanu

Lugesin hiljuti Daily Maili artiklist (LINK), et ignoreerimine mõjub inimesele veel halvemini kui kiusamine ja ahistamine! Täitsa hämmastav! Tundub, et kaaslaste tähelepanu on inimesele hädavajalik.

Aga ma mõtlen sageli selle peale, kuidas on võimalik, et mida rohkem me lastele tähelepanu pöörame, seda rohkem tähelepanu nad näivad nõudvat. Kunagi kirjutasin teismelisest, kes tegi enesetapu ja kuna teda oli Facebookis kiusatud, siis arvati, et sellepärast. Kui aga politsei hakkas välja selgitama, kes see kiusupunn siis oli, tuli välja, et 90 % koledatest kommentaaridest oli ta endale ise saatnud! Nii et ta ei tapnud end kiusamise pärast vaid pigem tähelepanu puuduse pärast või mis? Samas loeme autobiograafiatest, et sada aastat tagasi ei tegelenud ükski lapsevanem oma lapse lõbustamisega, laps pidi ise endale tegevust otsima. Paljudel oli igav, aga keegi ei süüdistanud selles oma vanemaid. Mõeldi välja fantaasiamänge ja õpiti kärmelt lugema. Lapsevanema tähelepanu saadi head-ööd-musina.

VT küsib minult sageli, mis on viga sellel või tollel lapsel, et ta niimoodi käitub. No näiteks klassivend K, kes igal võimalusel õpetajale teada annab, et tema on pai poiss. Või viieline klassiõde M, kes mäkerdas ära ja lõikas katki teise tüdruku (T) koolikoti sanga ja kui see (otsekohe) välja tuli, siis kehitas põlastavalt õlgu ja ütles, et tegi jah tema, sest T on nii nõme!

Kui VT oli tilluke, siis hakkasin ta tähelepanu juhtima sellele, et inimene, kes halvasti käitub, on millegi pärast õnnetu ja rahulolematu. Et ükski õnnelik ja eluga rahul inimene ei tule teist kiusama või salaja tema asju lõhkuma. Nüüd on selline mõtlemine VT'l vaat et sügavamalt sees kui mul endal! :D Kui keegi teda kurvastab või talle midagi ülbet ütleb, siis on tal sageli sellest lapsest kahju ja selle pärast jätab ta vastu ütlemata. Võimalusel on ta isegi rääkinud selle lapsega tema elust. Näiteks kotilõikaja M vihkab oma kasuisa ja ei salli oma kasuõde ja tere hommikust! - mõned kuud tagasi selgus, et tema ema ootab uut last. Siis hakkas tark tüdruk M kõigile halvasti ütlema. Aga beebi sündis kusagil 3 kuud enneaegu. VTga rääkides andis M mõista, et tema pole seda beebit oodanud ja tal poleks midagi selle vastu, kui ta ellu ei jääks. M tuleb igal hommikul väga vara kooli, sest ta tahab kodust kaduda enne, kui teised tõusevad. Selle pärast tunneb VT M'le kaasa ja ei solvu M kiusamisest, mis käis vahepeal üsna valimatult ja tobedalt ses mõttes, et M teatas teistele lihtsalt, et nad on tobedad ja tema on targem - viimast ta muide on ka.
Aga mul on tõesti nii hea meel, et VT on nii noorelt endale teadvustanud, et solvajal on halb. Solvang on midagi, mis käib solvaja juurde, tema kohta - solvamisega väljendatakse enda mahasurumatut kibedust. See ei väljenda midagi solvatu kohta, küll aga räägib solvajast.

Tore on ka see, et VT klassis pole ühtegi last, keda kiusatakse. Üks pontsakas poiss on, keda kekatunnis narritakse ja ta teeb neist tundidest ja spordipäevadelt sageli poppi. Mina muide pooldan seda! Kohutav, kui pead 3 korda nädalas end tunniplaani järgi teiste irvituste alla sättima. Kui mina oleks selle poisi ema, siis ma ka lubaks tal poppi teha! Kuigi sinnakõrvale ma hoiaks külmkapi suht tühjana ja ei annaks krõpsuraha.

Aga mida teha, kui su laps on õnnetu ja kiusab teisi? Ma ei kujuta ette, kuidas mina saaksin hakkama, kui mul oleks rohkem kui üks laps. VT tahab küll kahekesiaega, mitte mingit pereaega. Kui mul oleks 3 last, kas ma siis peaksin nad iga päev järjest ette võtma? Ja kas teised kaks tülitseksid sel ajal kõrvaltoas, kui ma ühega kallistan ja jutustan? VT tänab mind vähemalt kord kuus, et ta saab üksik laps olla :D, ei pea kellegi teise vanu riideid kandma ja mind jagama. Kui üks mu lastest näiteks ei leiaks, et ta saab piisavalt tähelepanu, siis kuidas ma seda asja küll parandaksin? Sageli laps ju ei tea, miks tal paha on ja ma võin ju teda endaga kaasa poodi kutsuda, aga ta ei anna endale arugi, et tal on emaga olemisest puudu ja ei viitsi tulla. VT näiteks küll ei viitsi, kuigi minuga rohkem kahekesi olla ta tahaks! Ja VT küsis M'lt, kas ta tahaks, et nende elud oleksid vahetuses; oma elus on M majanduslikult hästi kindlustatud ja toitub peamiselt maiustustest, ka on tal hästi palju vabadust - VT pole majanduslikult kindlustatud ja saab magusat palju vähem kui tahaks (kuigi minu meelest pole rohkem küll vaja!), aga on oma emaga väga lähedane. M eelistas ikkagi oma elu, kuigi ta on ju ilmselgelt õnnetu! Ta on harjunud tahtma, et teda rahule jäetaks ning ei igatse emme süle järele.

Ja ikkagi, midagi on neil õnnetutel, raskesti kontrollitavatel lastel ju puudu. Me arvame, et see on tähelepanu ja räägime kogu aeg, kui oluline on oma lapsega rääkida ja aega veeta (nii et nutitelefon ja arvuti on eemal). Minu lapsepõlve ajal ei NÕUDNUD ükski laps, et temaga tegeldaks (ma ei räägi beebidest), tänapäeva lapsed vist juba nõuavad, VT küll nõuab :D
Arusaamatu! :(
Nagu tarkusega, et mida rohkem sa tead, seda paremini näed, kui paljut sa ei tea... Või on ikkagi nii, et see tähelepanu, mis tänapäeva laps saab, on arvuti ja telefonikõnede ja kõikide kiirete asjade kõrvalt ja lapsele jääb mulje, nagu tal pole õieti oma vanemate elus kohta - et iga päev tuleb telefonikõnesid ja tegemisi, mille esile kerkides laps kohemaid kõrvale lükatakse. Emmel on ometi õigus ju ka sõbrannadega suhelda, trennis käia ja raamatuid lugeda?


Kas te olete kuulnud 17-aastasest Austraalia poisist Kurt Colemanist (FB LINK) (artikli LINK), kes on iseenda suurim fänn :D?
Ta postitab Facebooki pidevalt autoportreesid ja kiidab enda ilu ja räägib, kui imeline on elada temana. Ma mõtlesin alguses, et appi, mis haiglaslik eneseimetlus!, aga - kui vaatasin ise tema FB leheküljele, siis hakkas naljakas. See on nii üle-võlli-värk, et ta lihtsalt narritab inimesi, arvan ma. Eriti kui vaatasin ühte videot, kus ta väga mõistlikult rääkis sellest, et kui teismeline ütleb, et ta on kole ja ta vihkab ennast, siis seda peetakse normaalseks, aga hoidku taevas, kui keegi ütleb, et ta meeldib endale ja et ta ei muudaks enda juures midagi - see ajab kõiki närvi. No tõesti! :D Miks ei võiks inimene olla hommikul ärgates olla rõõmus, et ta on just tema ise? :D

Ja vaadake neid fotosid, mille nihvasin Daily Maili artiklist, ja mis on pärit Kurti FB lehelt - kas jääb mulje, et ta võtab end tõsiselt? :D









Igatahes, tänan tähelepanu eest ja - palun, võtke endale siit tasuta kompliment: (LINK).
:D

3 kommentaari:

Kai Klaarika ütles ...

Tore, et sa räägid, et VTle meeldib üksik laps olla. Tegime ka 6 kuu eest ühe poisi ja rohkem ei taha :)
Tänu sinu lugemisele sain lahti titeteemadest, aitab kah, ma ei taha peast nii "titt" olla. Nüüd muudkui avastan ka muid huvitavaid eestikeelseid blogisid. Aitäh!
VTle õnnitlused klassilõpu puhul, ilusat suve teile mõlemale.

Kai Klaarika ütles ...

Khmm, tegime ikka varem. Kätte saime väikse poisi eelmise aasta lõpus :)

karikate emand ütles ...

Tore, kui mu lugudest kasu on ;)
ja aitäh hääde soovide eest! :)