Esmaspäev, 23. juuni 2014

Olematud inimkaotused

Mõned kuud tagasi lõpetasin tiheda ja mulle juba ammugi koormavaks muutunud kirjavahetuse ühe sõbrannaga. Oma viimases kirjas lubasin, et mäletan teda elu lõpuni, aga - eile meenus mulle äkitselt, et kuigi ta oli umbes kümme aastat osa mu igapäevasest elust, pole ma talle pärast seda pea üldse mõelnud.

Ja loomulikult nägin ma teda selle peale kohe unes.
Nägin, et avasin oma blogipostituste lehe, kus oli uus draft, või mustand. Ja see oli kiri temalt. (Tema e-aadressi olin ma ammu blokeerinud ja teadsin seda ka unes.) Avasin selle kirja ja kohe oligi ta mu kõrval. Rääkis ise, mis kirjas oli - et ta loodab, et ma olen oma kohatust emotsioneerimisest üle saanud ja võime jälle suhelda nagu normaalsed inimesed :D, ja edasi juba tuligi argine jutt tema päevadest ja elust viimasel ajal...

Küsisn vapustatult, et kuidas ta mu blogiparooli teada sai?
Ja tema ütles hästi rahulikult, et ta lihtsalt palus jumalalt, et too teeks talle teatavaks minu blogiparooli, ja kohe tuligi vastus "666kukkurkuradit" /selle koha peal ütles ta tegelikult õige parooli/.
Olin täiesti rabatud! :D
Mina teda eriti spirituaalseks inimeseks ei pea, aga kui tal on selline otsetee jumala abi juurde, siis pean tema olemuse võibolla ümber hindama, mõtlesin ma omaette.


Aga see toob mind jälle ühe teema juurde, mis päris sageli mu peas mõlgub.
Nimelt, ma kardan, et ma ei oska kedagi leinata, kui nad surema peaksid.
Ainsad lähedased, kelle olen kaotanud, on üks sõber, vanaema ja kaks vanaisa, ja vähemalt sõbra puhul, kes oli ju noor mees, mõtlesin, et see on tõsine ja kurb asi, süütasin küünla ja soovisin tema hingele edukat rännakut, aga ei muud. Teiste puhul mõtlesin lihtsalt, et - ah või nii on lood! Ma pole kunagi kellegi surma pärast nutnud. Ja aeg-ajalt mõtlen ma murega sellele, et kui sureb keegi mu südamele kallis inimene - äkki mul ikka pole kurb meel? See oleks kuidagi... ebaloomulik. Küllap on asi selles, et ma näen surma ainult positiivses valguses. Ma mõtlen, et kellegi surm võib elusad inimesed hätta jätta, aga surnule endale on surm hea - saab natukenegi puhata.
Saan aru, et on üsna kohatu niimoodi tunda, aga teisiti ma ei oska.
Nati piinlik on ikkagi sellele mõelda...
Loodan, et keegi nii pea ei sure, nii et ma ei pea oma 'kiindumatusega' silmitsi seisma :D


---


Lisatud järgmise päeva hommikul.

Teen täna hommikul Facebooki lahti ja mis ma näen - sõber, kellele küünla süütamisest eile rääkisin, surigi eile, 7 aastat tagasi. FBs oli tema mälestuseks tekst, mida jagas mu poolvend I.

Alateadvus mäletab ikka kõike!...

Kommentaare ei ole: