Esmaspäev, 16. juuni 2014

Sõge suhtlus

Minu tilluke lapsekilluke ei kannatanud 6 päeva laagris siiski välja.
Õnneks oli Vend/Onu R oma perega Lõuna-Eesti majas ja neil oligi plaan neljapäeval koju sõita.
Palusin tal teha tiir kaugemale lõunasse ja VT üles noppida.
Hoiatasin VT'd, et ta ilma asjata ei tülitaks Onu V peret, nii et kui nad olid juba autos ütles VT:
"I'm really sorry to bother you but it was my only chance to get out of there."
Ilmselt kõlas see Vend R ja Z arvates liiga melodramaatiliselt, sest nad purskasid naerma :D

Mis siis VT'd ehmatas?
Eelkõige see, et tema oli arvanud, et kuna majutus on mõisas, siis kõnnitakse seal aeglaselt ja pidulikult pikkades seelikutes nagu haldjariigis. Loomulikult midagi sellist ei toimunud ja lapsed (30 tk, 4.-7. klassidest) kärasid ja jooksid nagu lapsed ikka.

Samas, kui ta siis neljapäeva õhtupoole koju sai ja sugulased said ära saadetud, siis rääkis ta mulle mitu tundi ainult toredaid asju. Nad käisid ühes lähedalasuvas talus taluelu vaatamas ja see oli VT'le esimene kord (kui üks kord 1-aastasena välja arvata, millest ta mõistagi midagi ei mäleta). Endalegi suureks üllatuseks nautis ta seal kõike. Noor naine, beebi puusal, näis tüüne ja kohalikku murret rääkiv peremees tundus ääretult muhe. Lapsed tohtisid sülle võtta ja paitada koera- ja kassipoegi. Kassiemme põõnas kusagil, aga koeraemme jooksis murelikult oma poegade vahet - ühe lapse juurest teise juurde. Koeraemmele tuli näidata, et tema pojukestega on kõik korras. VT ei teadnud, et hobused on nii suured loomad, ja et puhta lauda lõhn on üllatavalt meeldiv. Teda lõbustas, kuidas tibud kanaemme järel ringi sibasid ja kitsed lillepeenrasse nosimist otsima tulid.

VT tunnistas, et ta on terve elu arvanud, et maainimesed on vaesed ja neil on kõigest puudus, kuid paar päeva maal panid ta ümber mõtlema. Nüüd arvab ta, et hoopis linnainimestel on vähem - ja see, mis linnainimestel puudu on, võib olla midagi äärmiselt olulist, millel on suur roll inimeseks olemise juures.
Olin väga rõõmus seda kuuldes!

Veel rõõmustas mind, kui hoolikalt VT süvenes Romeosse ja Juliasse, mis tal reisil kaasas oli. Ta luges huviga ka selgitused ja järelmärkused läbi. Arvasin, et talle arhailise keele pärast see lugu ei meeldi, kuid ta väga nautis raamatut, mis siis, et see algas ju poiste omavahelise kemplemise ja ärplemisega ja romantikast polnud õhkagi. Lugesin ise ka mõned kuud tagasi ingliskeelset ja kommenteerimata varianti... Mul on ju Shakespeare'i kogutud teosed ühtede kaante vahel nagu Piibel! Aeg-ajalt ikka loen mõne näidendi, kõige viimane oli "Suveöö unenägu" ja enne seda oligi "Romeo ja Julia"...

Ise nautisin siin Haldja-Mari raamatut "Metshaldja päevik". Rõõmustan koos Mariga, et see on raamatumüügi edetabelites nii kõrgetel kohtadel. Rahva Raamatus igatahes oli 4. kohal, kui mina ostmas käisin. Oleks tahtnud kohe mitu tükki osta, et toetada Mari ja jagada tema hoolivaid sõnumeid, kuid minu kaks sõbrannat on kauge kaarega liiga praktilised ja tekstikriitilise meelega, et Mari juttu välja kannatada :D Arvan, et neis tekitaks lood inglitest, haldjatest ja ükssarvikutest tugevat ebamugavustunnet. Aga eks ma räägin sellest raamatust ükskord pikemalt, nüüd jälle VT laagri juurde.

Korraldaja-õpetaja oli mures ja ehmunud, et midagi sai valesti arvestatud, sest tuli välja, et veel 2 tüdrukut läksid neljapäeval ära. Tegelikult aga olid pea kõik VT ebamugavused seotud lärmi ja sagimisega. Esimesel päeval nad tõesti magasid veidrates tingimustes, kuid see oli ainult 1 öö. Püüdsin õpetajat julgustada ja tänada nagu oskasin.

Kuna Vend R tõi VT ära, nägin ka tema peret jälle :)
Väike Leenu (see on tema päris hüüdnimi :D) on mulle väga kallis - olin ju tema sünni juures. Nüüd on ta pooleaastane tugev tüdruk, kes tõmbab end kätest püsti ja tahab juba seista ja näpust hoides kõndida. Pikutasin pikka aega Leenu kõrval põrandal, vaatasin teda ja paitasin, samal ajal kui ta ise rahulikult lutsutas kaelakeed, mille ma tüdrukutele mängimiseks olin ostnud, ja omalt poolt mind vaatas. Aga kahene Maša (kelle hüüdnimi on tulnud multikast "Maša ja karu") jooksis täiesti üleloomuliku kiirusega ühe kapi või laua juurest teise juurde ning osutas ja krahmas esemeid. Ma olen väga valmis Leenut hoidma, aga mismoodi keegi saab Mašat hoida, sellest ma küll aru ei saa, ei suuda ette kujutada. Inimese silmgi pole nii kiire kui Maša, kätest rääkimata. Vaevalt sain mina oma minibuda tema näppude vahelt päästetud ja püsti tõstetud, kui nägin, et ta on juba mõnda aega minu kaelakeede otsas rippunud :D
Siiski oli venna pere nägemine väga tore :)
Ja kolmapäeva õhtul sõidab Vend Tallinnasse vastu meie Õele, kes tuleb Austraaliast kaheks kuuks Eestit külastama! :) Mõtlesin eile, et püüan õe täna skaipi saada ja näe - ärkasin enne kella viite. Hommik on küll karge ja päikeseline, lihtsalt imeilus, kuid kas mul oleks äkki võimalik endale 'kohustusi' võtta, ilma et see mul une ja isu ja mõistuse võtaks, ma tahaks teada?! :D

Kommentaare ei ole: