Esmaspäev, 23. juuni 2014

Pool aastat hiljem...

Kui talvise pööripäeva ajal võib tähistada 'valguse võitu pimeduse üle', siis suvine pööripäev täidab mind nukrusega. Mõnelgi aastal - näiteks kooli ajal - pole suve tunne veel õieti tekkinudki, kui juba pead arvestama sellega, et päevad hakkavad tasapisi lühemaks jääma. Pimeduse võit valguse üle?

Viimasel ajal olen mitmelt poolt lugenud, et valges magavad inimesed hakkavad kaalu koguma...
Noh, võibolla mulle sellepärast meeldibki valges (ja lausa päikeselaigus) magada, et lisakilod kuluvad mulle ära :)
Tegelikult olengi viimastel nädalatel pisitasa juurde võtnud ja kaalun juba 44 kilo :)

Juhtub, et ma lihtsalt naeratan omaette ja patsutan ennast sõbralikult, tunnustamiseks :D


Aga on veel midagi, mis mul pea hetkekski meelest ei lähe; midagi head, mida tähistada: Mehe insuldist on pool aastat möödas. See tähendab, et paranemisimesid enam eriti loota pole ja nii nagu ta praegu on, enam vähem selliseks ta jääb. Ja nii on isegi väga hästi!

Kuigi VT pole nõus Mehega kusagile minema, kuna häbeneb Issi lonkamist ja mõnikord segadusesolekut, jätab Mees sõpradele mulje, et kõik ongi korras. Muidugi ta ka võtab end väga kokku, kui räägib sõprade-tuttavatega ja väsib väga ära. Ta pingutab praegu endisest palju rohkem. Leian, et see on mehelik :), ja tunnustan teda selle eest.

Just mööduski tal raske töine nädalavahetus...
Olen hakanud teda ja VT'd kallistama ja paitama lohutust ja lõdvestust mõttes käega laiali jagades...
Ma pole küll mingit reiki-pühitsust saanud, aga loodan ikka, et see töötab veelgi hinge toitvamalt kui tavaline pai, mis on ju ka väga hea mõjuga. Vähemalt minu kallid tahavad küll väga kaisus olla ja pai saada :)

Töödest veel nii palju, et enne insulti tegeles Mees-Kriimsilm 5 ametiga, millest vaid üks tõi sisse üle 200 euro kuus. Nüüd on alles jäänud 2 ametit. Mees on väga pettunud, kuid... poleks vaja olla. Usun, et talle on niigi vastu tuldud ja olen väga tänulik... On selge, et kus tuleb vähegi täpse sõnastusega olla või esinduslik välja näha, ei saa kasutada lonkavat inimest, kes vahel arusaamatult räägib ja kelle nägu ei pruugi kontrollile alluda. Lisaks on tema reaktsioonikiirus kõvasti vähenenud, ja kuulmine-arusaamine samuti.

Sellegipoolest on ta seesama inimene!
Paljud muutuvad ränga terviserikke järel virilamaks või tusasemaks, isegi kiuslikumaks - Mees aga on ikka sama reibas ja rõõmus :) Ta on Koera aastal sündinud ja nüüd meenutabki ta mulle koera :D, ta on alati rõõmus ja õhinas, alati valmis suhtlema ja pai saama :) Jälle - kui ma tema peale mõtlen, siis naeratan, ja leian, et mul ja meil on väga hästi läinud :)

Kõrgemad instantsid, kes võiksid me elu arve arestimisega hapumaks teha, pole meist ka välja teinud...
Eks nad kunagi teevad, aga oleme juba harjuda jõudnud selle mõttega ja praegu naudime kõike mitmekordselt :)
Kõik on minu ennustustest nii palju paremini läinud... olen tõesti õnnelik!

---



ah, tegin siin väheke tõlkimist Mehe jaoks ja meenus, et üks asi, millest kindlasti tahtsin rääkida, jäi rääkimata.


Nimelt - paar päeva tagasi rääkisime Mehega põhjalikult sellest, kuidas ta tahtis ravi pooleli jätta ja haiglast koju tulla.
Ja kuidas ta kodus ei tahtnud treenida ja mina ei tahtnud kädistades nõuda vaid jätsin ta rahule/rahusse.

Ma nimelt uskusin, et tunnen teda niipalju, et tean, et see polnud haige aju jutt, vaid ta ongi selline inimene.
Ja nüüd saan kindlalt öelda, et mul oli õigus.

Mehe seisukoht nüüd on, et ma tegin õigesti, et ma ta pikemaks haiglasse jätsin ja ta taastusravi lõpuni tegema veensin, KUID tal oleks kodus ka hea olnud ja ta poleks oluliselt kehvemini sellest kõigest välja tulnud.
Ehk - tagantjärele vaadates oleks mõlemad valikud (haiglas vs kodus) tema jaoks head olnud, aga ta mõistab, et minu südametunnistuse jaoks oli parem, et ta oli professionaalide hoole all.

Mõned inimesed vajavad ärgitamist ja on hiljem selle eest tänulikud, aga Mees on alati olnud selline, et teisi kuulab ainult siis, kui tal on ükskõik või ta ise pole kindel. Kui ta teab, mida ta tahab, siis teiste soov teda ümber mõtlema panna ainult tüütab teda. Ja tavaliselt ta teab mida ta tahab ja muide - tal on tavaliselt ka õigus! See tuleb tagant järele välja. Olen õppinud, et peaksin teda usaldama, isegi kui see minu loogikale vastu käib. Ta teab kuidagi... Nii lähebki, nagu ta ütleb. Isegi kui mulle tundub, et ta ajab hullu juttu, pean tagant järele tunnistama, et imelik küll, aga läkski nii, nagu ta pakkus. Ma ei tea, kuidas ta seda teeb! :D

Kommentaare ei ole: