Kolmapäev, 11. juuni 2014

Enesele andestamisest

Nüüd loen juba uut raamatut - A. S. BYATT'i "Lumma", mis on arusaamatult haarav lugu sellest, kuidas kirjandusteadlased on sisse võetud mingitest nurgatagustest autoritest, kellest keegi peale paari inimese maamunal kuulnud pole, ja siis konkureerivad uute allikate väljaotsimisel :D

Aga tollest keharaamatust jäi kummitama endale andestamise teema.

Nimelt ka mina olen leidnud, et endale on kerge andestada, kui sa tunned, et oled nüüd juba hoopis teine inimene. Siis vaatad oma endise mina peale armastavalt ja lohutavalt ja see on lihtne.

Aga tean üht inimest, kes tahab teiste inimestega nende ühisest ja ühitamatust minevikust kogu aeg asju selgeks rääkida. Põhimõtteliselt - ta tahab saada andestust ja rõõmsalt nendega ülejäänud elu jagada. Aga kuna kõik need teemad on ammustel aegadel nii läbi nämmutatud ja ta tegelikult ei suuda hoiduda toomast endale õigustusi, mis aga rikub selle andestuse otsimise ära, siis pole keegi enam nõus temaga neist vanadest asjadest rääkima.
Ja ma mõtlen, et talle on kõik juba ammu andeks andnud - aga see ei tähenda, et ta võib uuesti tulla teiste hingi väänama, onju. Vanade asjade andestamine ei tähenda seda, et sa lased tal uute vastikute juttudega endal olemise põrguks teha.

Mõeldes, miks on just temal endale andestada nii võimatu, kui näiteks mina olen tema poole ka inetusi kisendanud ja mina küll annan endale andeks :D,  sain aru, et - ta ei ole muutunud ja selle pärast ta ei saagi 'mineviku endale' andeks anda - ta ei saa vaadata seda kui minevikku, ta elab mitukümmend aastat hiljem ikka veel selle jama sees.

Muide, ta ise aitas mul sellele arusaamisele jõuda, sest kui mina ükskord ütlesin, et muutun iga 4 aastaga väga suurel määral, siis tema ütles, et tema on ikka seesama mis tütarlapsena.

Ma ei tea, kus ma kohtasin sellist mõtteharjutust, et - kumma sa valiks:
kas et sina oled endaga rahul ja meeldid endale, aga kõik inimesed sinu ümber on sinuga rahulolematud,
või -
sa meeldid kõigile inimestele sinu ümber, aga endale ei meeldi sa kohe mitte sugugi.
Noh, kumma te valiks? :D
Ma valiks esimese...

Ja selle inimesega ongi nii, et kuigi kõigi asjaosaliste jaoks on tegemist kauge minevikuga ja kõik on talle juba andestanud ja oma eluga ammu sealt kokkupuuteunktidest edasi liikunud, ei suuda tema seda andestust vastu võtta, kuna ta ise pole endale andestanud ja ta ei saagi, sest ta ikka veel elab selles vanas ajas. Kõgi teiste jaoks on käes uus päev - tema üksi sumpab öises mülkas. Ja mõistetavalt ei taha mitte keegi temaga sinna pimedusse tagasi ronida, sest eelmised käigud on näidanud, et tema juba sealt välja ei roni.


kunagi ma vaatasin sellist kanalit nagu I.D. - kus näidati päris tegelike mõrvajuhtumite lahendamist päris detektiivide poolt ja sageli intervjueeriti ka süüdimõistetuid.

Ja mõnikord need süüdimõistetud ütlesid, et nad ei saa aru, mis neile pähe kargas - nad ei suuda uskuda, et nad ohvri tapsid, nad ei saa aru, kuidas see juhtus - nad ei saa endale isegi andestada, sest nad lihtsalt ei tunne seda inimest, kes tapatöö sooritas. Tõendid näitavad üheselt, et nemad tegid, aga nemad... ei oska sellest midagi arvata.

Ja mul on neist nii kohutavalt kahju, sest ma tean, mis tunne see on, kui sa libised enda kontrolli alt välja. Mina olen ka niimoodi kuude kaupa elanud, et ma ei mäletagi pärast sellest ajast suurt midagi. Kusjuures teised inimesed ei märka midagi, tavaliselt olen ma siis hoopis lõbusam ja aktiivsem ja energilisem.

Ma ei tea, kas ma rääkisin kunagi, et ükskord tulin ma märtsikuus töölt ja läksin toidupoest läbi. Võtsin karbi salatit, vaatasin kuupäeva ja see oli mais! Ja ma seisin selle karbiga seal ja mõtlesin, et olengi kaks kuud elanud niimoodi, et mitte kõige tillemat killukestki ei tule meelde, aga näe - töö on mul ikka alles! Või siis, teine variant, et olen kogu aeg kenasti elanud, aga vaat, just praegu kadusid viimased kaks kuud mälust täielikult! Või siis - salatikarbil on vigane kuupäev! :D - viimane oligi õige.

Sellepärast on mul inimestest, kes afektiseisundis kuriteo sooritavad, alati nii kahju.
Mina küll usun, et mõned kodused vägivallatsejad ei suuda ennast pärast ära needa ja kahetsevad tõeliselt. Olen 100% kindel, et väga suurt osa neist aitaks ravi antidepressantidega.
Asi pole üldse ainult enesekontrolli kaos. Enne antidepressante kippusin mina nt nähvama või virisema, kui ma ära väsisin. Oi, kuidas ma ennast selle pärast vihkasin. Arvasin, et mul on lihtsalt lõputult halb iseloom ja ma olen veel rumal ka, sest tean, et olen ebaõiglane ja ikka ei suuda vingumata jätta. Alles 30 aastasena, kui hakkasin Cipralexi võtma, olin järsku kena inimene. Mitte mingisugust nähvamist, mitte mingit virinat, mitte ühtegi ebaõiglast, õelat, halvustavat lauset! See, mida ma pidasin oma halvaks iseloomuks, oli pikaajaline haigusseisund. Järsku olin ma leebe, õiglane, toetav... - olin nii palju aastaid selle nimel tööd teinud ja tulemusi polnud. Kuid - antidepressandid ei anna inimesele uut isiksust. Cipralex rahustab ja tugevdab enesekontrolli. Ja mis kõige peenem - mul polegi üldse vaja end kontrollida, et ma kellelegi ei nähvaks. Nähvavaid mõtteid ei teki lihtsalt. Mu hing lihtsalt pole enam kibehapu :D

Seega suhtun kurbuse, armastuse ja austusega valusse, mida ma enne tundsin ja valusse, mida ma teistele põhjustasin, ning olen lasknud sellel minna.

Kui siin kellelgi on endale andestamisega probleeme, siis - äkki te saate 'pahamat' iseend kujutleda nagu oma väikest õde/venda, keda te mõistate, kellele kaasa tunnete, keda te väga armastate?! Sest kui mulle on meenunud miski halb, mida olen minevikus öelnud või teinud, siis vaatan sellele pahutsejale nagu ema või vanem õde kogenematule lapsele - tunnen talle kaasa, et tal oli nii halb, et ta tahtis ka kellegi teise olemise halvaks teha; või tunnen talle kaasa, et ta oli veel nii kogenematu, et soovis kätte maksta. Rumalust võib häbeneda ja maha salata, aga kui kujutleda rumalaks kedagi teist, mingit Väikest Vana Mina, siis on kege näha, et tal oli endal valus ja ka tema väärib armastust ja andestust. Mida me otse endale andestada ei oska, selle oskame ehk andestada oma Väikesele Vanale Minale? :)
Minu puhul on see ilusti toiminud.

Soovin väga, et kõik kannatavad inimesed saaksid abi - ka need, kes arvavad, et nende vussis iseloomu ei paranda miski.

Ja olgu Looja tänatud Cipralexi eest ;)
:)

6 kommentaari:

Mari ütles ...

Ma kogu aeg imetlen, kui hästi ja targasti sa oskad igasugustel teemadel kirjutada. Nii nauditav lugemine ja alati nii tabav ja hästi sõnastatud.
Ega sa äkki ei viitsi kunagi raamatut välja anda, kuhu paned oma põnevad mõtted ja arutlused kirja?:)

karikate emand ütles ...

Aitäh, Mari, nii kena Sinust niimoodi öelda! :)

Mul endal jääb küll alati tunne, et mu tekstid vajaksid lihvimist ja et ei õnnestunud eriti hästi väljendada oma mõtteid!
Kirjutada mulle meeldib, aga järeltööd teksti kallal teha ei meeldi üldse :)
- nii et raamatu väljaandmisest ma küll ei mõtle, kuid mul on hea meel, et mu blogitekstid inimesi kõnetavad, mõnikord. :)

A ütles ...

Ma nüüd teemaväliselt küsin, aga... Sinu lugemus ja silmaring on nii avar. Kas sa oskad mulle soovitada samas laadis lugemist nagu on Michael Newtoni "Hinge rännak"? Eludevaheline elu... Et kohtume armsatega taas. Hirmsasti oleks praegu sellistele asjadele vaja kinnitust saada.

karikate emand ütles ...

Tjah, mulle ei jää autorid ja pealkirjad meelde... Isegi kui mu lugemispäevikud oleks alles, ei oskaks neist otsida.

Mul kodus olevatest soovitaks:
SOGYAL RINPOCHE "Tiibeti raamat elust ja surmast"
ja rohkem endaga tegelemiseks
THICH NHAT HANHi "Õnn"


Raamatukogu andmebaasist leidsin veel:
Elu enne elu / Helen Wambach. Elu pärast elu / Raymond A. Moody

Laste eelmised elud : kuidas mälestused eelmistest eludest last mõjutavad / Carol Bowman

Kosmiline mäng : uurimisretked inimteadvuse piirialadele / Stanislav Grof

Ja Michael Newtonilt on eesti keeles ilmunud vähemalt kolm reinkarnatsiooniteemalist raamatut!

Aga noh - sama hästi võid Sa ise vastavas riiulis ringi vaadata, ega ma soovitada ei oska. Minu teadmised on nagu segapudru, jumal teab kust kokku nabistatud :)
Viimased kolm aastat olen raamatute asemel internetiartikleid lugenud... Vahel harva satun raamatukokku - sest kellelgi teisel on vaja minna - ja siis kraban kogemata kombel omale ka hunniku :)

Kui Sulle Newton sobis, siis võta tema teised raamatud ka!
- Eludevaheline elu : hüpnoteraapia vaimse regressiooni abil (2007)
- Hinge rännak : eludevahelise elu uuringud (e.k. 2004)
- Hinge saatus : uued eludevahelise elu uuringud (2005)
- Mälestused elust pärast surma : eludevaheline elu- isiklike muutumiste lood / tõlkija Mari Ollino ; toimetanud Michael Newton (e.k. 2010)

Edu otsimisel ja valimisel ja leidmisel! :)

Mari ütles ...

Kirjutasin kommentaari ära ja alles siis mõtlesin, et see on üks ettepanek, mille teostamisega kaasneb vaid stress ja peavalu.
Aga algne mõte oli see, et siin blogis on pidevalt niipalju väärt mõtteid, et küll oleks tore, kui see kõik oleks kusagil kaante vahel ja säiliks kaua kaua ja inimesed saaksid ikka ja jälle sinna vaadata ja neid mõtteid lugeda.
Aga samas oled sa kindlasti kirjutanud nii palju toredaid ja huvitavaid postitusi, et need kõik kokku moodustaksid vist mitu ENE köite paksust raamatut:)
+ kui mõelda kogu sellele ajale, mis kuluks nende paksude raamatute toimetamisele, siis ei oleks sul ju üldse aega uusi huvitavaid postitusi kirjutada ja sellest oleks veel rohkem kahju. = nii et jäägu jah ikka kõik nii nagu on:)

karikate emand ütles ...

Uhh, Marikene, kus mul need mõtted, ma niisama siin siblin natuke :D

Aga see on tõsi, et blogimine kui oluliselt pretensioonitum viis end väljendada sobib mulle tõesti kõige paremini.