Esmaspäev, 9. juuni 2014

Puhkus!

Ja saigi VT bussi peale saadetud, mis viib ta kuueks päevaks (ja viieks ööks) kusagile Lõuna-Eesti mõisa, suvelaagrisse.

Nagu mäletan oma lapsepõlvest, tuleb enne ärasõitu ilmtingimata emaga tülli minna - seda tegime meiegi VT'ga.

Nimelt ütles ta, et aitaksin tal kotte tassida 'mudarajani'.
Mina imestasin, et miks ta asfaldilt mudarajale üldse läheb?
Meil on siin kaks kooli üsna kõrvuti. Buss väljus kollase kooli eest, mis on tänava ääres. VT kool on selle kooli taga, ja VT kooli ette saab tõesti mudaradapidi (oi, kui ilus sõna - MUDARADAPIDI! :) ).
Ja VT kahjuks ei mõelnud paremat põhjendust välja, kui et mudaradapidi on otsem.

And I was like... don't insult my intelligence!!!

Sest mismoodi on otseminevat kõnniteed pidi pikem tee, kui suure kaarega, mis jõuab tagasi sellele algsele asfalteeritud kõnniteesirgele?
Ütlesin, et enne kui ma tal uute kingadega luban mudasse ronida, tahaks ma teada, mis põhjus sellel on.
VT ütles pika mõtlemise järel, et äkki mõned tulevad nende kooli ette.
Aga mina ütlesin, et - nalja teed vä? Me ju näeme asfaldilt ära, kumma kooli ette rahvas koguneb!

Loomulikult see nii oligi - juba otse teise kooli ette minevalt asfaldiga kaetud kõnniteelt oli näha tühjus VT kooli peaukse ees ja autode ning bussi saabumine teise kooli ette.

Pisukese hüsteeritsemise järel, et kuhumaale ta mul ikka end saata laseb - millele mina ei osanud kuidagi kaasa rääkida - võttis ta mult suure õlakoti, et minna üksi viimased 10-15 meetrit.

Ütlesin lämbuval häälel: "Head aega, VT! Lõbutse!" ja praktiliselt põgenesin.

Aga no nüüd on 6 päeva aega teda igatseda! :)
Lubasin talle, et iga kord, kui ma tema järele igatsen, mängin ma tema hamstritega :)

Kommentaare ei ole: