Tunnistus oli tal väga ilus - peale kehalise kasvatuse olid kõik "viied".
Minu arust imetore, aga VT ei lubanud mul tunnistust pildistada, sest tema pole sellega rahul...
Ta ise arvab, et ka matemaatika oleks pidanud tal "neli" tulema ja pinnis siin mind, et miks õpetaja talle ometi viie pani. Ütlesin, et ju õpetaja arvas, et sa oled "viite" väärt.
Olin lubanud VT'le tordi osta, aga ta oli just meil veidi haige ja magusaisu polnud - tema tellis hoopis kaks grillkoiba ja lati täissuitsuvorsti :p
Meie mõlema kaal on kilo võrra tõusnud :)
Ja kulub ära meile mõlemale! :)
***
Hetk enne kirjutama asumist sain aga VT poolt ootamatu õrnushoo osaliseks.
Ta küsis minult, mida ma teeksin, kui keegi ütleks mulle, et mu toiduvalmistamisoskused ei kõlba kusagile.
Ma ütlesin, et oleneb ikka, kes see on - kuidas saab keegi võõras minu kulinaarseid katseid arvustada?
VT ütles: "Aga oletame, et sa valmistad mingil põhjusel süüa täiesti võõrale inimesele, ja tema ütleb, et see oli vilets."
Mina mõtlesin natuke ja ütlesin kurvalt: "Mul on kahju, et te pidite seda sööma!"
Minu arust nii normaalne reaktsioon, aga VT puhkes naerma ja ütles hellalt: "No küll sina ikka oled armsakene!" ja väntsutas mind veel hulk aega.
:D
Tegi kohe tuju nii heaks, et tulen teist korda juba täna siia sehkendama...
(Situatsioon ise oli pärit miskist jaapani koomiksi põhjal tehtud kuuldemängust.)
***
Eile aga tegin kapsasuppi ja seda välja tõstma asudes küsisin VT'lt: "Väike või suur kauss?"
"Suur," vastas tema.
Mina kiidan: "Suurepärane valik!"
VT kõõlub 'lauahõbeda' sahtli ees: "Ma võtan suure lusika ka!"
Mina peaaegu ruigan rõõmust, sest VT sööb alati teelusikaga: "Lihtsalt oivaline!"
VT tahab veel mind vaimustada ja teatab: "Ma võtan kohe KAKS LUSIKAT," ning vaatab mulle imearmsalt otsa, hoides mõlemas käes supilusikat püsti.
"Ma ei tea, mida öelda," raputan mina õndsalt pead, "sinu tublidusest räägitakse kord veel legende!"
Selline elu :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar