Pühapäev, 11. mai 2014

Väikesed asjad

Olen nüüd jälle õhtuste tablettide peal ka, sest kusagil märtsis-aprillis hakkas pea jälle juba pooltel päevadel valutama ja valuvaigisteid tuli jälle sajakaupa ostma hakata. See ei saa kuidagi kasulik olla, nii et aprilli keskel hakkasin jälle valuvastast antidepressanti Amitriptyline võtma. Kahjuks on sellel tugev unisekstegev kõrvaltoime. Olen harjunud, et magan öösel 5-6 tundi ja siis päeval veel paar tillukest satsi, aga nüüd tahaks magada 14 tundi järjest. Ülejäänud 10 tundi on igasuguseid kohustusi kas pere või iseenda ees, nii et pöidlakeerutamise ja lakkevaatamise aega, mil end veidi 'ventileerida' nagu pole...

Seega ma teen mida ikka - loobun kohustustest, sest, noh.
Söögitegemisest loobuda ei saa, nii et koristamine on viimasel ajal päevaplaanist maas.
Kahjuks ka jooga. Kui otsustangi joogat teha, siis avastan iga 1,5 harjutuse järel, et olen end kerinud mõnda puhkeasendisse! Muidugi mitte teadlikult. Lihtsalt... hakkab närima tunne, et midagi on valesti - saan sellest tundest teadlikuks - hakkan mõtlema, mis siis valesti on - saan aru, et olen pikemat aega liikumatu olnud - saan aru, et asend, milles ma hetkel olen, on kõike muud kui see joogapoos, mille ma viimati enda teada võtsin.

Aga - täna on 11. mai, ja valuvaigisteid olen võtnud vaid ühel päeval maikuu jooksul - eile! - nii et ilusti töötab!
Eks reedel (üleeile) oli minu jaoks liiga palju LINNA.
Nüüd tahaks tõesti ainult valget lage vaadata.

Või unenägusid.
Juba kui esimest korda Amitriptylini võtsin - olin siis 14 aastane -, märkasin, et see tegi mu päeval hästi uimaseks ja loiuks, seevastu unenäod, olid täis värve, liikumist, elu ja TOHUTULT põnevad!!!
Nüüd jälle - oi, kuidas ma tahaks rohkem ärkvel-tunde, aga samas täna hommikul jäin muudkui uuesti magama ja iga kord nägin vingeid unenägusid, mida ei raatsikski vaatamata jätta, mida vaataks kasvõi terve elu :D Milleks üles tõusta ja elada, kui on võimalus näha nii seiklusrikkaid ja samas mitte kunagi õudseid, kuigi põnevaid unenägusid?
Kusjuures päeval ma enam uimane pole (nagu 22 a tagasi), lihtsalt ööuni kestab kaua.


Aga üks asi mõlgub meelel, mille pärast üldse kirjutama hakkasin...
Nimelt on Riiamäel oleva Abakhani müüjad minu meelest heidutavad.
Mina ei tea, miks ma seal varem käinud olen... võibolla mulineed ostmas? Aa, pesukumme on ikka vahel vaja läinud... ja trukke... Aga jah, nad näivad kuidagi pahurad ja ülbed, mis on Tartu kohta ÜLIharuldane. Võin võrrelda vaid Rakvere ja Tallinnaga, aga Tartu poed on nagu pehmed pesad, põhjaeesti müüjad on arakstegevad.  (Jajaa, erandid, blaa-blaa.) Kõikides muudes Tartu poodides käitun ma nii, et viskan asjadele pilgu peale, ja kui kohe oma asja ei leia, siis uurin lähimalt klienditeenindajalt, et kas ta oskab öelda, kas neil on seda või toda. Vaat, seal Riiamäe Abakhanis ma jalutan veerand tundi edasi-tagasi lootuses, et ikka leian ise ja ei pea müüjaid tülitama.


Ostsin reedel siis VT padja jaoks padjatäidet ja asusin seda ustevahes teiste kompsude juurde kotti toppima - ei õnnestunud! Läksin siis pudipadileti müüja juurde ja küsisin, kas nad müüvad kilekotte? Jah, kümme senti ütles tema, võttis kilekoti ja hoidis seda lahti, et ma saaksin enda käes olevad karbid sinna panna. Siis võttis mult sendid. Vaat, sellist abivalmidust ma sellest poest ei oodanud ja see liigutas mind väga. Kusjuures ka sellel naisel oli õnnetu, rusutud nägu.
Kahju, et mul pole mingid vinged võimed avaldunud - tahaksin uurida, mis sel poel viga on, et kõik müüjad nii kibedad ja ... jah, ma ütleks EBAMEELDIVAD on. Tahaks seda poodi ja neid inimesi kuidagi puhastada, sest Tartus elan ma aastast 1997 ja algusest peale on mul Riiamäe Abakhanis PAHA OLLA.

Kahjuks pole ma veel endalegi kilpe ümber ehitama õppinud... Et kui linna lähen, tõmbaks kilbi ümber nagu Harry Potter selle nähtamatukstegeva mantli. Et igasugused mõjud mulle kohe sisse ei imbuks ja närtsitama ei hakkaks.




Olen praegu olnud üsna kartlik.

Pensioniasju pole ma ikka veel lõpuni korda ajanud, kuid selle all me ka ei kannata - lihtsalt oleks pidanud enda pensionitunnistusele järele minema, ühtlasi Mehe foto sinna andma ja Mehe pensionitunnistusele teine kord järgi minema.

Mehe perearst palus, et ma helistaks insuldiõele, et too Mehe viimase vereproovi andmed võrku üles paneks.
Ma ei ole suutnud seda teha.
Kuu aega.

Ja Mehel oli üks arstiaeg. Mitte väga oluline Mehele, sest ta juba hakkas käima füsioteraapias ja see oli teise füsioterapeudi juurde, kes pidi hindama Mehe vajadust füsio järele. Ma lihtsalt ignoreerisin, et selline aeg meil on. Eile vaatasin pabereid, see oli juba aprilli lõpus ära.

Nunu.

Aga võibolla veidram on see, et kui mu vennad ühel õhtul helistasid, et nad on Tartus ja tuleks äkki läbi, siis ma valetasin, et olen juba unetabletid sisse võtnud ja jään tunnikese pärast magama. Mitte mingisugust põhjust mul selleks polnud, peale ebamäärase, mind kogu aeg saatva väsimise hirmu.

Ma olen ikka supernaine ja maailma parim õde :p
Aga ma ei tunne ka, et oleksin kedagi alt vedanud.
Pean end hoidma nagu oskan, lihtne.

2 kommentaari:

Kader ütles ...

Minul hakkab alati paar hetke pärast kangapoodi astumist paha. Hirmus nõrkus tuleb peale ja tahaks ruttu välja. Mitte ainult Riia mäel, aga mujal ka. Õnneks mul pole eriti tihti kangapoodidesse asja, olen nimelt otsustanud, et ma ei oska õmmelda :)

karikate emand ütles ...

Veidrik oled! Hihii! :)