Kolmapäev, 28. mai 2014

Hirmuta

Tänahommikustest lugemistest jäi kummitama selline nõuanne:


Don’t be intimidated by the people who think they are in a position of power or authority. The reasons the abusers get away with most of what they do, is that they quickly learn how to intimidate people. 
Artikkel rääkis ebaeetilisusest toidutööstuse maailmas (Compassionate Road / LINK), aga see nõuanne kulub inimestele ka muus suhtluses ära.
Kasvõi eraelus.
Kõige olulisem on märgata ja enda jaoks 'ära registreerida', et teine inimene püüab arutelus jõupositsiooni saavutada enda suureks ja hirmuäratavaks mängimise teel: ajab end puhevile, räägib valjemini ja madalama häälega, nimetab võibolla autoriteetseid allikaid, mis tema seisukohta väidetavalt kinnitavad...

Mul on tulnud ette, et kirjeldan sedasi käituvale inimesele lihtsalt seda, mida ma näen: "No sa ajad ennast lausa puhevile ja teed kõva häält, lootuses mind taganema hirmutada..."


Ausõna, see ajab inimese vähemalt esimesel korral segadusse! :)

Järgmiste kordade kohta ma ei oska öelda, sest ega ma ei kipu uuesti rääkima inimesega, kes mind selliste võtetega taganema püüab sundida. Lähedasemad inimesed aga pole seda enam korranud.
Minu meelest see teise inimese käitumise kirjeldamine töötab!

Laste peal pidi ka töötama...

Kusagilt (juba ammu) lugesin, et lapsed on jonnakad edasi kui sa näägutad, et jälle on sul riided põrandal ja asjad koristamata/õppimata; selle asemel tuleks täiesti neutraalselt kirjeldada: "Ma näen siin klotse, mis peaksid kapis olema..."
Ei oska öelda, kas see töötab - VT peal töötab kõik või mitte miski, oleneb, mis ta ise arvab.

Sama ka kiitmisega - laps jääb vaid pooleldi rahule, kui ütled tema joonistatud pildi kohta, et see on kena.

Peaksid end kokku võtma ja kirjeldama: "Ma näen siin palju erksaid ja rõõmsaid värve / tugevaid jooni / üht suurt looma - kes see võiks küll olla?" Ei peagi ütlema, et pilt on ilus - laps jääb rohkem rahule, kui sa kirjeldad, mida näed, sest siis ta teab, et sa oled tõesti vaadanud ja süvenenud. See polegi nii raske, vajab vaid veidi harjumist :)
Suuremad lapsed muidugi ei lase sind ise nii lihtsalt lõa otsast ära vaid uurivad, et MIS sulle ikkagi selle pildi juures meeldib :)



Ee - jutt kaldus mujale ja pool jäi rääkimata :D

Tahtsin seda öelda, et kui mõni inimene oma seisukoha toetuseks kasutab "kärkivat kõneviisi", siis võib meile tunduda, et tema jaoks on see teema ilmselt tähtsam kui meie jaoks, et ta niimoodi närvi läks - rääkimata sellest, et meie keha annab meile kohe teada, et agressiivse inimesega pole turvaline vestlust jätkata ja tekitab põgenemise reaktsiooni või - vasturünnaku. Kuid tavaliselt on mõlemad käitumised (nii taandumine kui ka vasturündamine) kohatud, sest kohatu on juba neid tinginud käitumine.

Ägestunult oma seisukohta kaitsev inimene pole selle teemaga võibolla sugugi emotsionaalsemalt seotud kui meie. Ta on lihtsalt näinud, et selline ägestumine viib kiiresti sihile ja vabastab ta tüütust vajadusest olla aus ja ehe ja kuulata ära ka teine pool ja siis asja seedida ja võibolla hoopis teise poolega nõustuda. Ta ei taha seda. Ja ta on näinud, et kui ta kõva häält teeb, siis inimesed taanduvad - tal ei peagi üldse õigus olema! Ja nüüd kasutab ta seda enda puhevile ajamist lihtsalt käepärase vahendi või tööriistana.

Kui talle öelda, et me näeme, mida ta teeb, siis ta tavaliselt taltub ja põhimõtteliselt on siis võimalik asjad/jutud ära ajada.

Aga jah - on inimesi, kes kasutavad sellist ärahirmutamistehnikat samamoodi töövahendina nagu klammerdajat või kustukummi. Meil on selles olukorras hästi palju kergem, kui me saame aru, et mitte meie loll jutt ei ajanud seda inimest närvi, vaid see on lihtsalt tema tehnika, mis sageli annab tulemusi - inimene kaob koos oma probleemiga kus see ja teine -, nii et ta proovib seda ikka ja jälle.

Kommentaare ei ole: