Neljapäev, 22. mai 2014

Söömine ja öömine

Lugesin hiljuti artiklit sellest, et kui inimesel dieedipidamine luhtub, siis ilmselt mingi osa temast soovib olla kogukas. Ka ülekaaluline olemisel on oma plussid. Näiteks võib inimene oma kehakaalu 'taha pugeda' ja jätta mõned julgemad käigud tegemata - nt ei vaheta ta töökohta, ei lenda lennukiga kusagile kaugele kallile sõbrale külla, ei satu tähelepanu keskpunkti jne... (LINK.)

Noh, eks seda ole ennegi kuulda olnud, et kogu meie elu on meie varjatud soovide tulemus.

Ka meenub, et ühes raamatus olid inimesed kehatüübi järgi viieks jagatud ja igale kehatüübile vastas psühholoogiline pilt. Minu tüüp kandis nime "nähtamatu laps" ja kirjeldas inimest, kes kogu aeg justkui vabandaks oma olemasolu pärast. Inimene on kõhn, et teda ei märgataks, et ta ei võtaks väärsemate inimeste ruumi ära ja ei saaks pahandada. Peale kõhnuse kirjeldas seda inimest veel istumisviis - et jalad tagumikuga samal kõrgusel: kas tõmbab jalad tugitooli-diivanile, või istub üldse põrandal, nagu tahaks end koos hoida, et kohe saaks punuma pista.

Ja paksukeste soov oli leida tunnustust ja armastust. Teha end suureks, et teda lõpuks ometi märgataks!

Noh, omapärane ja huvitav teooria igatahes! :)

Aga selle ülal lingitud artikli tõttu hakkasin kord jälle mõtlema, et ehk mul ka on sisemine pilt endast kui hästi peenikesest inimesest. Kas see on nüüd selle pärast, et ma ei tahaks olemas olla, ja siis teen end nii olemasolematuks kui füüsiliselt võimalik, või mõne muu asja pärast - nt et mind suurelt ei kohustataks, kuna nii haprale kondile ei saa ju suurt raskust kanda anda :D - ei tea.

Ja võibolla on ka see öine eluviis, millest eile kirjutasin, tegelikult mind teeniv.
Sest on ju tõsi, et ma sooviks, et maailm oleks vähem kirju ja vähem vali - ja millal maailm selline on nagu mina tahaks? - eks ÖÖSEL, muidugi!

Sest kui ma luban endal ükskõik millal magada ja üleval olla, nihkub mu uinumine kiiresti kella 6 peale hommikul - ja edasi enam ei nihku, kuue peale jääbki +/- pool tundi). Just siis, kui inimesed tasapisi ärkama hakkavad, tuleb minul uni peale. See raskendab mul mitmete kohustuste täitmist, sest kui ma lõpuks ärkan, on kiire teha lõunasööki ja voodi korda ja kui ma lõpuks õue jõuan, on ametiasutused kenasti kinni juba :D
Ei peagi asju ajama - EI SAAGI!
Arsti juurde ei saa ja...
Võibolla mu psüühika lihtsalt väga tahab öövaikuses omaette nokitseda... - poleks sugugi imelik. Siis kui sagimiseks läheb, tahakski silmad kinni pigistada.
Ja mina kogu aeg sunnin talle päeva peale, tõusen kell 6 jne, sest kogu aeg räägitakse, kui oluline on elada päikesega ühes rütmis... Hmmnjaa!

Kommentaare ei ole: