Esmaspäev, 12. mai 2014

Kahetasandiline teadvus

Ma ei tea, kas asi on selles, et Mees on üha tublim, aga - mul juba teist päeva aju täielikult kärssab.

Olen pidanud paluma minuga rääkida ainult juhul, kui see on vältimatu.
Sest esiteks ma ei saa aru ja teiseks, olen nagunii kuidagi kohkunud ja pinges ja kui mult vastust oodatakse, siis ma olen siukse olemisega, nagu ma toibuksin raskest uimastusest ja hakkaksin tasapisi selgemaks saama, et istun pommi otsas. Sõna suust ei saa, liigutada ei saa, aga kohe on kõik läbi - siuke tunne on.

Kahjuks pean jälle tõdema, et perel on raske seda uskuda. Nagu ikka, palju aastaid.
Raske on teha ümberpöördu ja uskuda, et õrn, rõõmus, abivalmis inimene tajub ühel ilusal päeval sinu ilmumist tema toauksele nagu pommi sisseviskamist ja vaatab sind, kogu keha krampis ja silmad hirmunud.
Või siis, mis veel hullem - ma vaatan korraks hullumeelse näoga tuppasiseneja poole, ja siis vaatan eksleva pilguga maha, kogu jutu aja.

Õnneks sobib mulle väga hästi vaikselt kallistada. Oleme VTga kokku leppinud, et säuksuma ta tulla ei või, aga kaissu pigistama-mudima-musitama on ta alati oodatud.
Ma ei tea, helid on just need asjad, mida ma ei talu. Ja silme ees virvendused, liikumine.

Aga veel üks huvitav asi: kui minuga räägitakse, siis ma mõnda aega ei saa midagi aru, mul on juhe koos, ma tõesti ei saa aru ja ma väsin sekunditega. Ja siiski - mingil hetkel ma vastan, ja kujutage ette, ma pole tegelikult veel küsimusest aru saanud, aga vastan näiliselt õigesti. Näiteks küsib VT, kas ta võib ilma jopeta kooli minna ja mina vastan natukese aja pärast: "Jah, võid küll!," aga tegelikult ma ei ole veel küsimusest aru saanud. Kulub veel natuke aega, et ma helimälu kaudu meenutan, et ütlesin midagi ja siis meenutan helimälu kaudu, mida mult küsiti ja siis ütlen: "Kullake, ma tegelikult ei kuulnud su küsimust, pea oli sassis. Sa pead siiski jakiga minema kooli."

Nüüd just pidi Mees üksi poodi minema ja ta tuli mult küsima pangakaardi numbrit.
Küsis, kas on *3737*... kui vaikus läks piinlikuks, siis ütlesin "Jah, on küll!", aga tegelikult ma polnud veel aru saanud, mida ta küsis. Selline tunne oli, et pean vastama, ja et "jah!" sobib. Ja nii vastan ma praegu kõikidele küsimustele. Ja ma olen neile öelnud, et palun andke mulle aega, kui te minult midagi küsite, aga neile kahjuks ei jõua see kohale, unustavad või ei usu... ootavad ikka vastust, see nende ootus ajab mu pingesse ja siis ma luban jumal teab mida kokku :D

Õnneks tõesti on see number, mis Mees ütles. (Muidugi mitte 3737.)

Nii et kuigi mulle küsimus päris teadvusesse ei jõua ja ma ei anna sellele teadlikku vastust, annan ma mingi teadvuse osaga siiski küsija jaoks adekvaatse vastuse. Või isegi: ma annan täpselt sellise vastuse, nagu küsija ootab!!! Kusjuures, kui ma 2005-2006 tööl käisin, siis ma elasin niimoodi mitu kuud. Kuna elus oli tegelikult kõik hästi (kohutav väsimus ainult, poolekohatööst), siis ma ei kaalunud võimalust, et ma võiksin psühhiaatri abi vajada. Mõtlesin, et kust mina tean - võibolla iga inimene elab tundega, et ta ei tea, mida ta teeb, ta ei tea, mida ta räägib, ja igal järgmisel hetkel võib ta igaveseks kaotada kontakti selle iseendaga, kes me oleme, kui oleme looduses iseendaga, rahulikult.



Peaksin ju praegugi olema õnnelik, sest saan juba Mehe saata poodi, kui on vähe asju tuua ja lihtsad asjad (täna leib, sai, kartul). Elu on ju kergem. Mees viib täna koos oma raamatutega ka minu raamatu tagasi kokku. Homme läheb ta üksi taastusravisse. VT läks täna üksi Vanemuisesse laulma. Aga minul, no ma usun et pingelangusest, on juhe täiesti koos. Isegi selleks, et lihtsalt lugeda või pikutada, pean Xanaxit võtma... Eile tahtsin väga mediteerida, aga pidin võtma (vahedega) 2 Xanaxit, et suudaks ühe koha peal istuda natuke aega.
Noh, aga tegelikult oli ammu märke, et vastutusekoorem on mulle üle jõu, nii et pole ka mingi ime, et mul on nüüd veidi enda jaoks aega ja vaikust vaja... Ja küll see läheb mööda. Alati on läinud.




16 kommentaari:

Unknown ütles ...

Ma küsiks ühe isikliku küsimuse - mis haigus Sul ametlikult diagnoositud on?
Minul on bipolaarne häire ja leian palju sarnasust Sinu kirjeldustes...
Kui Sa ei soovi vastata, saan aru.

karikate emand ütles ...

Hetkel on mu diagnoosiks, ma arvan, korduv depressioon ja üldistunud ärevushäire. Ega ma tea! Arstid ei taha eriti neid diagnoose välja öelda... võibolla õigesti teevad, võibolla kõik patsiendid nurisevad nende diagnooside pärast. Mina küll!

Näiteks 2008 kui mul oli samasugune kuutõbisus peal :D, lisaks jube väsimus ja tohutud peavalud, mis mu nii ära närtsitasid, et ma ei julgenud üldse enam kodust välja minna ja kellegagi suhelda, ja kui seda tegin, siis olin mitu päeva voodis pärast, ja vaat - tookord sain diagnoosiks ainult sotsiaalfoobia, mis oli kõige hiljem tekkinud ja kõige pealmisem haruke mu sümptomitekuhjas... Kaks aastat rääkisin selle arstiga ja ikka oli tema põhiküsimus, miks ma KARDAN suhelda, mis minu meelest polnud minu hirm. Kartsin väsida. Ja hääled nagu lõid mind.

Olin ikka kibestunud küll..., aga mõtlesin, et miks peaks psühhiaater patsienti uskuma? Või miks peaks mina arvama, et mul on midagi veel viga, kui koolitatud inimene arvab, et mu õudsed peavalud ei lähe arvesse - peavalud ju küll sotsiaalfoobia sümptonid pole. Võibolla kõigil valutab pea ja kõik on väsinud ja ikka teevad oma asjad ära ja ei käi vigisemas arsti juures.

Ja teismelisena - mul diagnoositi sügav depressioon, depressiivne neuroos ja ANOREKSIA! See viimane polnud küll üldse teema. Kaalungi vähe. Siis olin 41kg/163cm, nüüd 42kg/164cm. Mingi psühhiaatriahaigla halli värvi lobi lihtsalt ei köida sügavas depressioonis teismelist. Ja vaatamas mind kahjuks ei käidud, kommi, puuvilja, limpsi ja küpsist oleks söönud küll. Nii et... ma ei tea, ma ei looda arstilt saada ei diagnoosi, ei tablette, ei mõistmist. Arvan, et mõne inimese jaoks lihtsalt pole maailmas kohta, sest nad tekitavad rohkem probleeme kui lahendavad. Ja sealt see suletus arstide poolt. Kui oled võimekas inimene, siiski, siis pressid endale abi välja ja pressid ennast siiski nii palju, et saad ühe-teisega elus hakkama. Aga kui lased end araks lüüa, väsid ära, poed koju voodi alla ja ei nõua teisi arvamusi, uusi raivimeid ja uuringuid ja teste, siis ongi teada, et sina ennast kunagi kokku ei võta ja...
pole ka kahju maailmale sellest, kui sinna voodi alla ära mädaned.
Mõtlen, et nii hoiab inimkond end tervena, et see on nagu vaimne hügieen, see peabki nii käima.

Bianka ütles ...

Minu arust peaksid sa kaaluma psühhiaatri vahetust. Diagnoos on küll vaid sõna, aga ravimid on täiesti erinevad. Depressiooon on tänapäeval igal teisel ja Xanax kuulub väga paljude stressis inimeste ravimikappi. Lugedes Sinu ausaid kirjeldusi oma tervisliku seisundi kohta tundub mulle, et tegu võib olla hoopis tõsisema hädaga, pakuksin kasvõi skisofreeniat. Ja sel puhul aitavad hoopis teised rohud ja palju edukamalt.

karikate emand ütles ...

No ei tea... skisofreenia kohe või :D
Bipolaarne ma nüüd juba võin olla, vaatan ise ka, et veidi muutunud on see kliiniline pilt. Aga skisofreenia, issake, siis peaksid mul ju luulud ja hallukad olema, või tundeelu nürinenud, või paranoidsed luulud... aga midagi sellist pole.

Pigem ma ütleks, et generaliseerunud ärevushäirele ja korduvale kliinimisele depressioonile on lisaks kroonilise väsimuse sündroom.

Imelik, et neurasteeniat enam ei diagnoosita - see oleks nagu kokkuvõtlik. Närvinõrkus. Ma ikka ütlen, et mul on imiku närvikava.

Bianka ütles ...

Ma ei tahagi väita, et ma teaks midagi täpsemalt skisofreeniast või muudest psüühilistest haigustest :D Aga nagu olen lugenud, et kasvõi sellesamal skisofreenial on algul mahedamad sümptomid, aga kui õiget ravi ei saa, siis need süvenevad.

Eelkõige tahan öelda seda, et minu arust võtab su psühhiaater su haigussümptomeid kuidagi liiga kergelt või standardselt. Või on asi selles, et sa pole kõike seda talle ka piisava intensiivsusega kurtnud. Võib-olla teeks uus ja värske silmaga arst sulle head. Muide, olen mitmest analoogilisest blogist lugenud, et nende psühhiaater loeb nende blogi ja seetõttu on tal palju selgem arusaamine olukorrast.

karikate emand ütles ...

Jah, mul pole eriti huvitatud saik. Ma olen talle maininud, et blogin... , aga minu mulje põhjal ta lausa kartis, et ma kukun talle seda lugeda pakkuma :D Ka pole ta andnud oma e-maili, et saaksin vajadusel kasvõi tablette tellida - kardab vist, et hakkan talle oma elust pajatama :D

Väga huvitav tegelikult kuulda, et Sinu arust peaksin arsti vahetama... Sest tead, ise oled oma häda keskel ja ei tea, kas sa liialdad või ei. Pean silmas, et minu arsti neutraalsest olekust on mul tõesti jäänud mulje, et mul pole midagi hullemini kui kõigil 'normaalsetel inimestel'.

Mõtlen selle arstivahetuse peale...

Bianka ütles ...

Tead, eks see ongi inimlik arvata, et mis siin ikka nii hullu olla saab. Olen ka ise sinust sedamoodi mõelnud, et selline noor, kena ja pealtnäha terve inimene, kes suudab ju lapse ja kodu eest hoolitsemisega, lisaks haige mehe abistamiega hakkama saada, kui vaja, ei saa ju eriti haige olla. Ju siis tööl polegi vaja käia, küllap saate rahaliselt ilmagi hakkama :P Aga mida rohkem ma su blogi loen, seda enam mulle tundub, et asi on tõesti tõsisem, kui "tavalisel" aeg-ajalt depressiooni all kannataval inimesel.

Mu mehel on olnud ka mõned aastad tagasi üsna tõsine depressioonihoog ja rohtusid võtab ta siiamaani. Aga muidu on ta igatepidi korras, jõuab tööl käia, ja kõike muudki teha, mis vaja. Mõnikord olengi endamisi mõelnud, et ta psühhiaater võtab mehe haigust ehk liiga tõsiselt, kui pole teda ikka veel AD pealt maha võtnud. Aga võib-olla on see mu mehe "normaalselt" funktsioneerimine just arsti teene, kes võtab asja tõsiselt. Ühesõnaga, kui sulle huvi pakub, kirjuta mu meiliaadressile ja annan sulle selle arsti nime.

Alice ütles ...

Minul on sinu postitusi lugedes alati jäänud mulje, et tegu ME ehk Chronic Fatigue Syndrom (ehk siis kroonilise väsimuse sündroomiga).
Eestis vist ei ole väga levinud või arstide poolt tunnistatud haigus ja seega igasugu muud diagnoosid. ME on kerge teiste haigustega segamini ajada, kuna paljud sümptomid kattuvad. Eriti depressiooniga.

Mul on selle haigusega kogemusi ja sinu postitusi lugedes olen seda alati kahtlustanud (ilma oma nina teiste asjadesse toppimata :). Nüüd siis topin oma nina siia :) :)


karikate emand ütles ...

Alice,
olen täiesti nõus!
Ma kella 15.35 postituse teises lõigus ütlesin ka, et ma lisaks omale vähemalt selle diagnoosi.
Olen ka selle haiguse kohta palju lugenud ja tean, et Eestis seda eriti ei diagnoosita.

Lugesin kunagi ühe sellise naise blogi... Kuidagi väga eredalt elasin kaasa sellele, kuidas ta käis sõbrannaga kohvikus ja pärast pidi kuulma, et ta lihtsalt tšillib ja pole tal ju häda midagi. Ta ütles, et kogus selleks käiguks voodis mitu päeva jõudu ja oli pärast mitu päeva voodis. Vaat, see on mulle nii tuttav. Et võtad end teiste inimeste jaoks kokku ja selle tulemus on, et nad ei usu, et sul on raske :D ja peavad sind lihtsalt laiskuriks.

Mari ütles ...

Ma topin oma nina ka siia korra valdkonnas, kus mul eriti teadmisi pole. Aga meenus lugu, mis leidis aset ühes teises riigis: paar aastat tagasi ühel kevadel meie sõbranna (vanuses umbes 35 a) hakkas veidi segast juttu rääkima ja asju kuulma, mida mina ei kuulnud, lõpuks jõudis ta psühhiaatriakliinikusse, kus veetis kuu. Ta oli kohutavalt väsinud ja magas seal enamuse ajast.
Miks ma seda aga kirjutan? Sest selgus, et tal polnud ei skisofreniat ega muud keerulisemat, mida oleks võinud arvata, vaid tegemist oli vaid hormonaalse häirega. Organismis oli puudu dopamiin ja veel mingi aine. See tehti siin kergesti kindlaks.
Ma räägin seda lugu ainult sellepärast, et meenus, et sa ka ise millalgi just hormonaalset probleemi oled kahtlustanud.
Äkki pole sellise testi tegemine Eestis siiski nii ilmvõimatu?
Samas kroonilise väsimuse sündroom kõlab ka väga loogiliselt.

siisike ütles ...

Ma loodan, et sa ei pane pahaks, kui ma sulle lühidalt oma loo kokku vötan.
mind hakkas mega väsimus piinama, kui ma umbes 16 vöi 17 olin. see oli selline, millest polnud vöimalik end välja puhata. mida aasta edasi, seda hullemaks asi läks. üritasin alati enne mingit asjaajamist ette ja taha juba puhata, see leevendas veidi olukorda, aga abi ka ei olnud. see polnud lihtsalt tavaline väsimus, kus magad pea selgeks. tasapisi lisandusid paanikahood/hirmud ja peavalud. need köik läksid aja jooksul üha hullemaks ja jubedamaks. 15 aastat hiljem, kui ma enam Eestis ei elanud ja mu peavalud nii hullud olid, et olin kindel, et mul on mingi ajukasvaja, läksin neuroloogi juurde. mingit kasvajat ei olnud, aga neuroloog pani diagnoosiks depressioon ja saatis psühhoteraapiasse. see oli kena aeg ja huvitav oli oma elust rääkida, aga mu olukord ei paranenud. ühel päeval teatas mu günekoloog, et ta kahtlustab mul mingit kilpnäärme haigust. olin just lasnud oma kilpnääret arstil kontrollida - köik ok. gün. käskis pöhjalikumalt kontrollida ja ennäe, nii oligi. sain rohud peale. ja köik mu hirmud olid kui imeväel kadunud, ka peavalud leebusid pisut. väsimus jäi. hull väsimus. kahtlustasin ise ka kroonilist väsimust, aga mul ei olnud lihtsalt jöudu hakata taas arsti uksi kulutama. ronisin oma urgu ja välja hiilisin väga harva, sest mul polnud absoluutselt mingit jaksu inimestega suhelda. umbes 5 aastat hiljem, kui olin lapseootel, ehmus mu ämmaemand väga-väga, kui nägi mu vereproovilehel vitamiin D näitu. seda numbrit peaaegu polnudki enam. kiiresti hankis ta mulle eriti körgelt doseeritud vit. d ja umbes nädal hiljem hakkas päike vähehaaval särama. olin totaalselt üllatunud. selgus, et kilpnäärmehaiged ei suuda vitamiin d-d oma nahas ise päikesevalguse möjul produtseerida ja toiduga pole vöimalik teda lihtsalt nii palju sisse süüa. samuti on probleeme veel teiste vitamiinidega ja ma tunnen, et päris jonksus pole ma siiani, aga elul on nüüd elu mekk. ja ma suudan enam-vähem normaalset elu elada. ka peavalud on väga harvaks jäänud. minu enda arvamus on, et need jubedad peavalud ei olnud otseselt vit.d-ga seotud. vaid selle rusuva väsimusega, iga liigutus ja söna nöudis lihtsalt nii suurt pingutust, et end tegelikult pidevalt üle pingutasin, olgugi, et elu peaaegu nullis oli. see ülepingutus tekitas peavalu.
minu soovitus on ka: vaheta oma arsti, ta ei vöta sind piisavalt tösiselt!!!
ma loodan töesti kogu oma südamest, et sa paremat abi saad. sa oled seda väärt!!! kahju, kui selline sümpaatne inimene oma voodi alla ära mädaneb.

karikate emand ütles ...

Aitäh kaasaelamise ja oma lugude jutustamise eest! :)

Siisike,
See on huvitav, et kilpnääre näis esmapilgul korras, kuid süvendatud uuringud näitasid ikkagi, et pole. Sest minu psühhiaater muidugi lasi ka esimese asjana kilpnääret ja veresuhkrut vaadata arsti juures. Võibolla peaksin perearstilt uurima võimalusi seda põhjalikumalt uurida. Sinu jutt tõi kuhjaga äratundmisi... Mõelda vaid, et asi võib olla nii lihtsas asjas nagu D-vitamiini puudus!

Aga vaat - peavalud on mul sama hästi kui olematud, kui oma valuvastast ad'd võtan, nii et nende põhjus on ikkagi stress, kusjuures mul olid sellised valud juba lasteaialapsena.


Mari,
jah, eks mulgi peab olema dopamiini ja7või serotoniini puudus - muidu antidepressandid ei mõjuks positiivselt lihtsalt.

Üldiselt saan tablettidega ikka ninakese püsti hoitud, aga vahel kuhjub kuidagi liiga palju värki, teate küll :)

Täna ütles VT: "Kui tore, et sul juba parem on!" :)
Meil oli tõesti tore päev; VT on ulakam, kui issit pole kodus ja täna polnud :)
Lõbus oli! :)

Alice ütles ...

Kroonilist väsimuse diagnoosimiseks ei ole kahjuks kriteeriumit. Sellepärast ongi nii raske seda diagnoosi saada. Väga palju oleneb ka arstist ja sellest kui palju tal on kogemusi ja teadmisi kroonilisest väsimusest.
Ka Inglismaal hakati seda haigust tõsisemalt võtma alles hiljuti. Ma ei usu, et Eesti selle koha pealt Inglismaast ees oleks või isegi samal järjel. Haiguse nimi on ka veel selline, et nii mõngi inimene vaatab põdejat kui laiskurit. No mis haigus see väsimus ikka saab olla, eks ole…

Minu arvates on see täiesti loogiline ja loomulik, et sulle sellised kummalised mõtted ja tunded pähe tulevad kui oled sellises seisus ja teadmatuses nii pikka aega pidanud elama.
Kui oleks kindel diagnoos olemas siis saaks võtta neid kõiki sümptomeid kui osa su haigusest ja neid oleks kergem aksepteerida. Ei oleks vaja sadat pidi analüüsida ja oma hinge 'segamini' pöörata. Mida rohkem mõtled ja analüüsid, et mis või kus viga võiks olla seda segasemaks asi läheb

Sinu puhul vist on aga suurim probleem see, et kuidas teistele oma 'imeliku' käitumist seletada või põhendada, kui see, et mis mul küll viga on?

Ma muidugi ei tea ja ma väga vabandan kui mööda panen, aga sinu jutu järgi tundub, et psühholoogi juures käimine ei ole kuidagi parandanud sinu seisukorda. Pigem see nagu viib sind rajalt kõrvale ja hoopis süvendab ja lisab probleeme mis asjaga kokku ei käi.
Pean silmas siis, et ei ole parandanud sinu haiguse füüsilist seisukorda. Ma ei kahtlegi selles, et vaimselt on võimalik iga pshühholoogi juurest midagi 'head' kaasa saada (eriti sellisel arukal inimesel nagu seda oled sina :), aga sinu puhul ei ole see 'hea' 'naela peale' löönud, mis näitab, et jutt käib naelast mööda. Viga võib loomulikult olla psüholoogis, aga ka selles, et su diagnoos millega sa ta juurde lähed on vale.
Ütleme kui sinu puhul on tegu kroonilise väsimusega siis teraapia mida sa vajaks oleks hoopis teist laadi.
Samas sa oled ise juba suure töö ära teinud ja ise oma terapisti rolli astunud.

Mul on tunne, et sulle on vaja õiget diagnoosi. Siis sa saaksid rahus haige olla, mis tähendaks paremuse poole liikuma hakata.
No ega tegelikult vist täiesti terveks kroonilisest väsimusest ei saagi, aga vähemalt jääks ära analüüsimine ja saaksid rahus lihtsalt olla ja oodata kui järjekordne paha laine üle läheb.

Stress loomulikult on vaenlane number üks ja sinu praeguses olukorras on see lausa ime, et sa niigi hästi oled kogu sellele pingele vastu pannud.

Samas ei ole loomulikult välistatud, et su sümptomid on tingitud D vitamiini puudusest või kilpnäärmest või milleski muust. Hea asi nende juures on see, et neid on võimalik kontrollida. Kui aga tulemused on normis, siis minu kahtlustan küll, et kurja juur on kroonilises väsimuses.

Väga pikk kommentaar tuli. Vabandan veelgi kord kui ma siin mingeid teooriad sinu kohta välja mõtlesin mis üldse paikka ei pea :)

karikate emand ütles ...

Aitäh, Alice! Nii kena Sinust mulle niimoodi kaasa elada. :)
Sul on õigus - minu suurimaks probleemiks on pereliikmete, sugulaste ja sõprade rahulolematus, kui ma ütlen, et vajan rahu ja vaikust või et ma lihtsalt ei jaksa neile külla sõita. Kui keegi tuleb, siis ma ju ikka võtan nad kenasti vastu ja seda osa, kui väsinud või hajali ma pärast olen, nemad ei näe.

Kuna lapsena olin hästi palju haiglas just uuringutel, siis olen kogu aeg mõelnud, et füüsisega on mul ju kõik korras. Aga tegelikult - 21 aastat on viimasest haiglasolekust möödas :D, nii et võibolla on midagi muutunud. Kahtlane on see, et vaevused on suht samaks jäänud.
Tegelikult olen ajapikku end ikkagi üha paremini tundnud ja aidanud ja hoidnud - ma ise arvan ka, et ime, et ma niigi hästi vastu olen pidanud! :)
Paar-kolm väikest väsimuse ja kibeduse lainet on olnud, aga... juba on jälle päikeselisem tunne :)

Oudekki ütles ...

Vaadates, kui palju sa oled vaimselt ja füüsiliselt pidanud pingutama viimase poole aasta jooksul, siis... Sa oled lihtsalt, normaalselt, tavaliselt väsinud. Igal inimesel on omaenda "tavalisuse" tase nii suhtlemises kui ka töös jne. Ja nii palju kui su blogist paistab, siis oled pidanud kogu aeg seda ennast üle pingutama. Muidugi väsid ja ei suuda ja lähed kookonisse.

Ju sul on seda vaja. Kookonda aga kookonda, pärast läheb paremaks :) Kallistusi siitpoolt.

karikate emand ütles ...

:)

Ma arvan ka, et kõike olnut arvestades - pole vaja paanitseda! Usun ikka, et asi oli pingelanguses... - ja see on ju hea! :)