Oh, wow, vaatasin täna üle umbes aasta blogisse
Allure-Allure ja esimese sissekandena oli seal selline kaunis tsitaat Louise Erdrich'ilt:
“Life will break you. Nobody can protect you from that, and living alone won’t either, for solitude will also break you with its yearning. You have to love. You have to feel. It is the reason you are here on earth. You are here to risk your heart. You are here to be swallowed up. And when it happens that you are broken, or betrayed, or left, or hurt, or death brushes near, let yourself sit by an apple tree and listen to the apples falling all around you in heaps, wasting their sweetness. Tell yourself you tasted as many as you could.”
*
Eelmises postituses ma mainisin, et üks asi, mida idamaised õpetused rõhutavad, on elujanust vabanemine, ja et mina seda selles elus õppima ei pea, sest tundub, et ma juba sündisin ilma erilise elujanuta. Teine selline väidetavalt väärt asi, mis mul tuleb üpris kergelt, on võrdne suhtumine inimestesse. Ma ei hakka oma sõprade või sugulastega ilusamini käituma kui võõrastega, või vastupidi. Me kõik oleme inimesed, kõik soovime olla õnnelikud ja et meid kenasti koheldaks. Seega kohtlen inimesi alati kenasti, kui nad mind just juba ettevaatlikuks teinud või välja vihastanud pole. Ka pole ma konfliktne inimene - kui mu vestluskaaslane ärritub, muutun mina väliselt just rahulikumaks ja mõistlikumaks. Juhtub aga, et pikema pingeseisu peale läheb mulgi katus lendu :D
Mõnikord juhtub, et inimene on pahas tujus ja nähvab mullegi üht koma teist, mina aga reageerin viisakuse ja mõningase reservatsiooniga, ehk ei võta tuld. Ja mõnikord olen ma selle peale mõni aeg hiljem kiita saanud, et olen suurepärase enesevalitsemisega. Aga miks see on nii? Sest ma ei taha, ei suuda tülitseda, mul hakkab liiga halb. Ma tunnen oma kätes ja kõhus, kuidas vihastumine mind sööb - see on see, mille pärast ma ei haara kinni sõnelemise võimalusest. Aga teised inimesed näevad seda mõnikord nii, et *karikate emand* ju kannatab kõik ära, tema peal võib rahus end välja elada. Tänan väga, nii see pole. Kui mulle hakkab tunduma, et mind kuritarvitatakse, siis loobun ilma kahetsuseta ka pikaajalisest suhtest.
Ja ei loe, kui ma saan järjekordsed vabandused stiilis - anna andeks, sina pole süüdi, ise olen loll, vihkan ennast. Pole vaja vihata ennast, aga teise inimese ellu väävlit valada ka ei maksa. Samas ma näen, kuidas paljude inimeste jaoks on normaalne, et tülitsetakse ja lepitakse, peaasi on üksteist nö armastada. Mina sellest osa saada ei oska. Kui mul tekivad mingi inimesega suheldes värinad ja südamekloppimine, siis ma ei suhtle temaga enam, ükskõik kui väga ma ka usun sellesse, et ta kahetseb ja teab ise, et läks liiale. Mulle tundub, et inimesed on emotsionaalselt üksteisest kuidagi sõltuvad, et selliste asjadega lepitakse. Ja mina seda siis ilmselt pole. Kusjuures andeks andmine on mulle väga lihtne... vist sellepärast, et ma ei seostagi neid jamasid endaga :D See on nagu ma annaks teisele inimesele tema eluprobleemid andeks :D - plaks ja valmis! Oleks tobe olla kellegi peale kuri, kuna tal on raske elu ja juhtmed sassis, aga --- ma ei pea seda oma ellu võtma.
Või pean?
Mis oleks selle põhjus?
Et me kohtusime?
--- Mõnikord olen küll ka nii mõelnud..., aga ma ei usu, et see on õige.
Ka on mul elu jooksul mitme inimesega suhtlemine 'pahaks läinud' selle tõttu, et nemad kiinduvad suhtlemise käigus üha rohkem, aga mina jään enam vähem samale levelile, mis alguses. Tore on juttu puhuda, aga kui ma teaks, et see oleks meil viimane kord, siis poleks mul sellest midagi - oli tore!, ei muud, ma ei vaja inimesi niimoodi... Ja on neid, kes seda taibates kuidagi haavuvad ja hakkavadki imelikult käituma, et endale tõestada, et ma ikka hoolin neist - muidu ma ju ei neelaks seda kõike alla.
Paraku, nagu selgub alati liiga ootamatult, - ma tõesti ei neelagi kõike alla.
Ja sõbrukesed on siis alati nördinud, sest nende arvates ma olen juba tõestanud, et mulle võib kõike öelda ja ma jään ikka mõistlikuks, lahendust otsivaks ja kaastundlikuks. Nii et kui ma ühel hetkel ütlen, et liiga tihedaks on muutunud see käkkimine ja vabandamine ja ma ei saa seda oma ellu rohkem võtta, paneme selle uksekese nüüd kinni, bai!, siis nad ei suuda seda uskuda.
Naljakas on veel see, et kui suhte imelikuks kiskudes hakkavad inimesed tavaliselt mõtlema, kas nad tegid midagi valesti, siis mina olen neis asjus nii enesekindel, et ma mõtlen: Mina pole midagi õelat öelnud, pole midagi kurja mõelnud, suure tõenäosusega on probleem teise inimese elus :D ... Üks hiljutine kommentaar viis mind vaatama oma vana raamatupostitust - see oli "Hindamatu pärlikee" - ja kommentaarile vastamise eel lugesin sealsed tsitaadid üle ja leidsin sellise:
"Vaimse Rahu seisundis langeb ära andekssaamise vajadus."
Niisiis... on võimalik, et minu rahulikkus suhtlemises pole tingitud ülbusest, vaid hoopis 'vaimsest rahust' ;)
Tõtt-öelda on mul endal ka imelik, et mul ei jää tühja auku ellu, kui mõni inimene saab eemale puksitud ja kuigi ma jään alati mäletama ja mõtlema inimestest, kellega olen palju vestlusi maha pidanud, ei piina mind kellegi mahajätmine enam kuigivõrd. Mind lohutab see, et ma tean, et ma soovin neile head edasi. Lihtsalt - ma ei usu, et minu roll siin elus on olla neile oksekott või ventiil, mille kaudu auru välja lasta. Ma ei taha, et mind selleks ära kasutatakse ja kuritarvitatakse, ja ma arvan, et ka nende hingekesele on parem, kui nad oma 'pahaga' ise tegelevad.
Sama imelik on aga see, et mu lapsikuvõitu alateadvusel on asjast teine arvamus, ja pärast tülisid on mul alati mingid kehalised jamad nagu hingamisraskused, väsimus ja mingi selline värin, mida näha pole... nagu adrenaliinilahvatus veresoontes. Noh, eks see ongi põhjus, miks ma tean, et draama-kuningannad ja -kuningad mu ellu teretulnud pole.
Troubled people bring trouble. Jama on aga selles, et üldiselt mulle meeldib toeks olla ja aidata :D, ilmselt tuntakse see see ära ja minu juurde tullakse tuge saama. Ja ma toetan - aga lõpuni iga kord ei suuda. Ja mõnikord ongi see nii, nagu viiksid pimeda lonkava mutikese üle autotee, aga poole tee peal leiad, et see koorem on liiga raske ja jooksed minema, sest pead ju ka enda peale mõtlema :D, aga pimedal lonkaval mutikesel oleks parem olnud jääda valele teepoolele, kui ootamatult üksi keset sõiduteed. Sellepärast ma olengi oma blogis palju kordi rääkinud, et sekkumise ja abistamisega tuleb olla ettevaatlik. Ja sellepärast ma püüangi uued tutvused sinnapaika jättagi, et kui me sõbruneme, siis teine aegamööda taipab, et suhtlen temaga peamiselt tema, mitte enda vajaduse pärast suhtlemise järele - et ma suhtlen, nagu ka elan: sest kunagi sai alustatud ja noh, mis siis ikka -, ja siis teine inimene solvub - see on üpris loomulik ja üpris paratamatu asjade käik.
Teisalt, kuna ma neid inimesi siiski mõistan ja halbadeks ei pea, siis võin vabalt nendega kunagi jälle suhtlema hakata, kuna ma pole üldse pahane vaid ainult väsisin ära, ja nemad võisid ju oma elu vahepeal korda saada. Ma usun inimeste 'uuenemisesse' täielikult. Kindlasti inimesed muutuvad. Ma ise olen väga palju muutunud sellesama üheainsa elu jooksul. Pole päris kindel, kas paremaks, kuid usun, et kuidagi puhtamaks küll. Küllap ka mu keha ükskord lapsikused (ülereageerimise) lõpetab :p - kui mitte selles, siis mõnes teises elus ;)
*
Kõik pildid pärit izismile.com'ist.
Pilt izismile.com
